Kas väärib see rahvas vabadust?

Hommikul majast välja astudes vaatasin mööda tänavat pikalt paremale ja vasakule ega näinud lehvimas ühtegi sini-must-valget. Sama pilt avanes keskpäeval — meie maja oli tänavas ainuke, mis Tartu rahu aastapäeval rahvuslippu kandis.

Võib ju öelda, et see on iseenesest väike asi, ent selle asjaolu märgiline tähendus näib kahjuks olevat kõike muud kui väike. Kas väärib iseseisvust rahvas, mis ei mäleta oma riigi ehk olulisimat tähtpäeva ega hooli selle tähistamisest — rahvas, kes ei oska meeles pidada ega hinnata ohvreid, mille tema esiisad ja -emad on tema heaolu nimel toonud?

Akna tagant paistva lumesaju rahu rikub ärev sisetunne, et minu rahvas ei oska oma vabadust hinnata ega seda vääriliselt kasutada, rakendades selle mitte tõelise hüve teenistusse — taotlemaks seda, mis on ilus, hea ja õiglane –, vaid kasutab seda pelgalt vahendina individuaalsete ja grupiliste huvide maksmapanemiseks (st võimu taotlemiseks), isikliku materiaalse heaolu suurendamiseks ning mugavuste, naudingute ja meelelahutuse tagaajamiseks.

Loodan väga, et eksin, kuna järgneva osas ei jäta ajalugu kahtlusele ruumi: rahvas, kes vabadust hinnata ei oska, minetab selle õige pea. Samuti kinnitab ajalugu, et kahetsusväärselt tihti õpivad rahvad vabadust hindama ja armastama alles siis, kui see on kaotatud.

Miks küll ei võiks me oma esivanemate kogemustest õppida, vaid tahame kõiges olla nii originaalsed ja rippumatud, et riskime taas kord oma järeltulijad iseseisvast riigist ilma jätta? Miks me ei julge rahvana üheskoos ja igaüks eraldi tunnistada, et see, mida meile serveeritakse vabaduse ja progressi teena, on tegelikkuses vabaduse eitamise ja allakäigu rada? Miks me ei mõista, et meie tänaste valikute — tegemiste ja tegematajätmiste — viljasid peavad sööma meie lapsed? Miks me ei tunneta kaasnevat vastutust?

Siira kurbusega vaatan identiteedikriisis, enese hääbumist tajuvat rahvast, kes on end pealiskaudsusse aheldanuna rahulolematu ja õnnetu, aga samas liialt uhke, et pöörata silmad üles poole, tunnistada asjade objektiivset korda ja allutada end sellele, ning meenutan paavst Johannes Paulus II prohvetlikku mõtet: vabadus, mis on kaotanud olemusliku sideme tõega ega ole enam selle teenistuses, pöördub iseenese vastu ja hävitab end. Järgnev lõik paavstlikust ringkirjast Evangelium Vitae (1995) väärib tsiteerimist kogu pikkuses:

“Kui vabadus, soovist lahti öelda kõigist traditsiooni ja autoriteedi vormidest, eitab isikliku ja ühiskondliku elu aluseks oleva objektiivse ja universaalse tõe kõige silmnähtavamaid tõendeid, siis ei võta isik enam oma valikute ainsaks ja vääramatuks aluseks tõde hea ja kurja kohta, vaid ainult oma subjektiivse ja muutuva arvamuse või isegi isiklikud huvid ja tujud.

Selline vabadusekäsitlus viib ühiskonnas tõsiste väärastumisteni. Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule.”

Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti! Jätkugu Sulle elupäevi ning leidku Sinu rahvas taas usk endast kõrgemal seisvasse tõesse, mille poole püüdlemine on ainus, mis õigustab iseolemist ning mis üksi toimib vabaduse — Sinu püsimise — tagatisena.

Kelle huvides on inimeste intellekti nüristamine?

See, et meedia vahendusel inimestega manipuleerimine on muutunud tavaliseks, ei tohiks enam üllatada kedagi, kes on vähegi antud küsimusse süvenenud. Peavoolu meediaväljaandeid silmitsedes hakkab aga aina enam painama küsimus sellest, kelle huvides on lugejaile massiliselt ette sööta sedavõrd madalat materjali, nagu nt allviidatud lugu.

“Jessica Simpson lasi keset ärikohtumist kärtsu peeru”
http://publik.delfi.ee/news/kuum/article.php?id=28888837&l=wdelfi

(“Uudis” on teiste pealkirjade seast pildi abil eraldi esile tõstetud.)

Kas ei nähtu selliste banaalsuste üleküllusest ajakirjanduses häbematu soov inimeste intellekti sedavõrd nüristada, et nad kaotaksid igasuguse võime olulist ebaolulisest eristada ning et inimestest jääks järgi lihtsalt lollid, oma valikutes vaid emotsioonidest, aistingutest ja tungidest lähtuvad tarbijad?

Kas need, kes rahvale sellist kraami ette söödavad, tajuvad oma vastutus inimeste vaimu nüristamise ja kultuuri hävitamise osas? Minu hinnangul on selline käitumine moraalses plaanis palju laitmisväärsem, kui nii mõnigi karistusseadustikus kirjeldatud tegu.

Kunagi olid ju ometi ajad, kui selle osas, mis ületas ja mis ei ületanud ajakirjandusse pääsemise künnist, kehtisid mingid standardid!? Samas, nagu kord märkis minu abikaasa, on kriteeriumi puudumine olulise eristamiseks ebaolulisest üks post-modernismi peamiseid tunnuseid. Nõnda on asjaolu, et osundatu tüüpi “uudised” seisavad kõrvuti uudistega, mille pealkirjaks on nt ”Katastroof Haitil: maavärina tagajärjel hukkus enam kui 200 000 inimest”, ei midagi muud kui just nimelt meie ajastu vaimu lühikokkuvõte.

Milles seisneb eestlase identiteet?

Eile õhtul sain lõpuks realiseerida kingituse, mille päkapikud Jõuludeks tõid. Nimelt käisime abikaasaga Linnateatris vaatamas Elmo Nüganeni lavastatud A. H. Tammsaare romaanil põhinevat etendust “Ma armastasin sakslast” (peaosades Ursula Ratasepp, Tõnn Lamp ja Aleksander Eelmaa). Tegu on väga nappide vahenditega tehtud ja ometi lihtsalt suurepärase, parimas mõttes theatrumliku etendusega, mida soovitan kõigil vaatama minna.

Õhtul koju jõudes leidsin riiulist romaani 1935. aastal avaldatud esmatrüki köite ning lugesin mõned olulisemad kohad uuesti üle. Pean ütlema, et minu lugupidamine Tammsaare suhtes kasvas hüppeliselt (piinlikkusega pean tunnistama, et varem olen Tammsaarelt lugenud vaid “Tõde ja õigust”, sedagi mitte terviklikult ja režiimil “kohustuslik kirjandus”). Kõnealuses tekstis on tõesti käsitletud mitmeid väga olulisi küsimusi, mis on omavahel ka tähendusrikkalt läbi põimunud.

Riputan siin kohal üles ühe pisikese väljavõtte romaanist, mis avaldas mulle nii näidendit jälgides kui raamatut lugedes eriti sügavalt muljet (muidugi on toodud teksti tähendus kogu romaani kontekstis veelgi sügavam).

Mõtlesin juba etenduse ajal, et kui paljud inimesed mõtlevad samale küsimusele, mis näis minu arvates olevat (mitte küll ainukesena) antud romaani keskmes ning mida ma ei ole näinud ühegi teise autori poolt valusamalt käsitletuna: mida siis ikkagi tähendab olla eestlane; milles seisneb eestlase identiteet? Ja kas see, mida meile rahvusromantilises vaimus identiteedina serveeritakse, ei paljastu näilisuse pealispinnast sügavamale vaadates häbematult tühise või koguni naeruväärsena?

Lisaks alltoodule räägib Oskar, vaene eesti soost, talust päris üliõpilane, teises lõigus, et eestlased viib maailma suurte kultuur-rahvaste hulka õ-täht: kuigi situatsioon oli etenduses esitatud koomiliselt ja paljudele tegi see hirmsasti nalja, oli see tegelikult kohutavalt traagiline — seda enam, et inimesed naersid.

Aga küsimust sellest, milles seisneb eestlase identiteet, võiks millalgi põhjalikult ja süsteemselt käsitleda. Mulle tundub, et see nii rahva kui iga eestlase jaoks ülehindamatult oluline küsimus on tänases ühiskonnas muutunud tabuteemaks, sest kui püüda sellele ausalt vastata, siis võib jõuda poliitiliselt väga ebakorrektsete järeldusteni. Milles saab üldse ühe rahva identiteet seisneda, kui selle keskmes ei ole Looja? Kas saab olla tõelist identiteeti ilma pühaduse kategooriata?

Järgnev on dialoog Oskari ja tema armastatu preili Erica vaesunud parunist vanaisa vahel. Oskar on tulnud suure entusiasmiga paluma Erica kätt.

“Ja selle pärast küsin ma teilt, noormees: mida on teil kaasa tuua, kui te abielluksite minu lapselapsega, kel on kaasavaraks vähemalt tema vana tõug, kui mitte muud praegusel korral?”

“Ma armastan teda üle kõige maailmas!” hüüdsin mina toolilt karates ja peagu tahtes selle valgepealise vanahärra ette maha langeda, nagu oleks tema mu jumaldatu. Aga tema jäi üsna rahulikuks, palus mind uuesti istet võtta ja ütles:

“Noormees, ärge olge ometi nii kindel, et teie armastus minu lapselapse vastu on suurem kui tema armastus teie vastu. Teie aastais ei tea meie mehed naise armastuse suurusest veel midagi, seda õpime alles palju hiljem tundma ja hindama. Teie aastais ollakse huvitatud rohkem oma himudest ja ihadest kui naise armastusest. Minul igatahes on küllalt põhjust arvata, et kui teie armastus on suur, mida ma meeleldi usun, sest muidu ei kõneleks ma teiega nõnda, siis minu lapselapse armastus on vähemalt sama suur, kui mitte suurem. Nõnda seisab armastus armastuse vastu, kuid minu lapselapse tõugu pole te veel millegagi tasunud. Mida pakute tema tasakaalustamiseks, et teie abielu oleks pisutki nii-öelda ühesuguste vahel, mitte mesallians igas mõttes.”

“Parunihärra, ma tõesti ei tea, mida ma pean pakkuma,” laususin mina piinlikus kohmetuses.

“Ülikooli pole lõpetanud?” küsis ta.

“Kahjuks ei.”

“Te olete korporant?”

“Just nii, parunihärra.”

“Siis on teil muidugi võlad, sest korporandina tegin võlgu omal ajal minagi, kuigi minu taskuraha pidi küll palju suurem olema, kui teil ta olla oleks võinud.”

“Mul pole kunagi taskuraha olnudki,” ütlesin mina.

“Seda halvem,” vastas tema, “võlad peavad nõnda veel suuremad olema. Te olete ametnik, nagu mulle seletatud, kas te ei ütleks mulle, kui kaua peate teenima, et oma võlad tasa saada, kui paneksite kogu oma palga võlgade maksmiseks? Palun ausat ja avameelset vastust.”

“Vähemalt paar aastat,” ütlesin mina.

“Noh, selle poolest pole asi nii väga hull,” lausus tema nüüd nagu mõttes ja lisas siis: “Aga kui suur on teie praegune palk?”

Kui ma selle kohta olin täpse vastuse andnud, ütles ta nagu lootusetult:

“Aga kuidas mõtlete siis elama hakata, kui abiellute? Teie ei saa ju õiget ühetoalist korteritki võtta, kui tahaksite kümne aastagi jooksul oma võlad likvideerida.”

“Ma loodan varsti palgakõrgendust, sest mul on sidemed ja tutvused,” ütlesin mina nüüd, kuigi ma selle asemel oleksin pidanud ennem vastama: “Kardan sellegi koha varsti kaotada.”

“Raske on nii tähtsat sammu, nagu abielu, toetada ainult lootusele,” ütles tema. “Mina olen vaene mees, aga mul on ometi suuremad sissetulekud kui teil ja võlad puuduvad mul praegu hoopis, ometi arvab mu lapselaps tarvilikuks midagi teenida. Kui ta abielluks teiega, siis, et kuidagi ära elada, peaks ta vähemalt kahe-, kolmekordselt teenima hakkama. Esiteks pole seda teenistust kuskilt võtta või kuigi oleks, siis ei peaks ükski armastus või tervis sellisele elule pikemat aega vastu, liiatigi et minu lapselapse tervis pole mitte kõige tugevamaid. Sellest kõigest võite isegi õige järelduse teha.

“Aga parunihärra, teie unustasite peaasja — armastuse,” ütlesin mina.

“Otse vastupidi, ma just toonitasin, et antud olukorrale ei peaks ükski armastus kauemat aega vastu,” rääkis tema. “Ja kui teie tõesti minu lapselast armastate, pealegi veel austate, siis ei peaks te teda  tema nooruse ja kogenematuse tõttu meelitama olukorda, mis oleks raskeks katsumuseks mitte ainult temale, vaid ka teile enesele. Teie kui korporant peaksite sellest ehk kergemini aru saama kui mõni teine, sest teie kuulute ringkonda, kus arvatakse, et igal rahval peab oma eraldatud ja väljavalitud kiht või seisus olema, kel on loomulik õigus loota lahedamaid eluvõimalusi kui suurel hulgal või massil…”

“Härra parun, siin teie eksite või vähemalt liialdate,” ütlesin mina.

“Milles on minu eksitus?” küsis tema kannatamatult vahele. “Et teie ei usu, ihka või taha ega looda väljavalitud või kõrgemat seisust? No kuulge, noormees, minule vanale baltlasele ei peaks teie katsuma seda tõendama hakata. Meie korporatsioonid polnud ometi ainult joomiseks ja laulmiseks ning naistest pidi nad hoitama hoopis puhtad. Korporatsioonides said mehed selleks, mis nad pärastises elus pidid olema, ja selles peitus nende peatähtsus. Kui teie oma korporatsioonides olete unustanud selle ainukese asja, mis varemalt õigustas joomisegi, siis mul on väga kahju, et see ilus, vana instituut on teie käes nii vildakule pinnale libisenud. Aga öelge mulle, noormees, on siis selleks tõesti tarvis korporatsiooni, et ühiselt juua ja laulda? Kui see nõnda on, siis pean ma ehk oma otsust teie kohta hoopis muutma ja igal tingimusel loobuma loaandmisest oma lapselapsel teiega abielluda, kuna praegu on takistuseks ainult peaasjalikult majanduselised põhjused.”

“Härra parun, ma olen suures kimbatuses,” ütlesin mina, “teie lapselaps, preili Erika, heitis mulle meie tutvuse algul ette, et ma olen liiga korporantlik. Teie aga tahate mulle süüks panna, et ma pole küllalt korporant, ma ei leia sellest dilemmast pääseteed, kuigi ma oleksin rikkam, kui olen.”

“Oma lapselast mõistan ma väga hästi,” rääkis vanahärra. “Teiega tutvudes oli ta lootnud leida lihtsa ja tubli eesti haritud noormehe, aga nüüd sai ta kokku korporandiga, kes pidi nii või teisiti jätkama sedasama, mis oli ehk meilegi saanud komistuskiviks. Muidugi tekitas see temas teatud pettumuse. Aga uskuge, härra studioosius, minu pettumus on veelgi suurem ja sügavam, kui ma teie enese suust kuulen, et teie üldse midagi ei jätka, vaid et teie ainult joote ja laulate. Või ei joogi teie, mis?”

“Parunihärra, kuidas seda nüüd võtta,” kohmasin mina pisut piineldes.

“Tähendab, ometi,” ütles tema. “Muidugi, teisiti see ei võigi olla, see on loomulik. Aga lubage mul üsna otsekoheselt ja avameelselt küsida: siis teil pole midagi muud, kui tulete kokku, et juua ja laulda? Teie vabandage mind vanainimest, aga mind huvitab minu kodumaa arenemine ja käekäik.” Ning eesti keeles ütles ta: “Mina armastap see eesti rahvas, sellepärast tahap ma teadma. Mina mõistap: teie tulep kokku, joop ja loulap ja kui teie saama küllalt jooma ja loulma, siis teie hakkap see armas eesti rahvas juhtima ja valitsema, sest ka tema olep üks kange loulu rahvas, nagu mina ise oma korvaga kuulma. Aga kui kaua teie motlep nenda loulma ja jooma ning see eesti rahvas valitsema? Minu süda lehep raskeks, kui mina seda motlep, sest mina armastap see eesti rahvas, mina armastap teda oma vanast südamest, kuni tema jääp seisma.” Ta oli oma suures tugitoolis nagu ärmise väsimuse tõttu sootuks kössi vajunud, ainult helevalged juuksed ja peagu samasugused käed, mis toetusid küünarnukkidest saadik tooli kõrvaspuile, kumasid selgesti hämarusest vastu. Alles natukese aja pärast jätkas ta oma emakeeli: “Ja mu süda hakkab valutama ka oma kalli lapselapse pärast, kes on mu vanade päevade ainuke mure ja rõõm, sest mulle näib, nagu oleks ta oma nooruse-armastuse kinkinud mehele, kes õieti ei tea, mis on elutõsidus, sest ta on liikmeks ühingus, kus ainult juuakse ja lauldakse.

“Oma armastuse pärast olen ma valmis kõigeks, ka korporatsioonist lahkumiseks,” ütlesin mina, et päästa katsuda, mida üldse päästa võib.

“Asi läheb sellega ainult halvemaks,” vastas tema.

“Härra parun, ma ei mõista teid,” imestasin mina, “olen ma korporatsioonis, siis on see halb, astun ma sealt välja, siis on see veel halvem.”

“Just nii!” kinnitas tema. “Veel halvem! Sest see kõik tõendaks ainult ühte: teil puudub elutõsidus. Te astute samme ja võtate endale kohustusi, millest olete valmis järgmisel silmapilgul loobuma. Minule ja minu kaaslastele oli korporatsioon ja tema värv pühadus ning on seda surmani, samuti oli mul mu abieluga: mina kavatsesin ta kogu eluks. Aga muidugi, mina olen vana, endised pühadused kaovad; naisigi vahetatakse nüüd nagu särke, just kui vajaksid nemadki pesusseandmist.”

“Kui ma teie juurde tulin, parunihärra, siis ainult selleks, et preili Erika kätt teilt kogu elueaks paluda. Ja kõige juures, mis mulle püha, tõotan ma…”

“Aga mis on tänapäev õieti veel püha?” küsis tema. “Mis on teie juures püha? Öelge mulle näiteks, usute teie jumalat, seda kõige pühaduse alust? Usute teie teda ükskõik mis kujul? Tunnete teie oma südames midagi igavest ja ilmatu suurt, kelle ette te tahaksite kord päevas, nädalas, kuus, aastaski kord kõiges oma olemuses põrmu langeda, oma eksitusi kõiges tõsiduses kahetseda, püüdes saada tulevikus paremaks inimeseks? Ärge mõelge, et ma küsin seda teilt iseenda pärast, mind ei huvita tänapäeva inimesed ja nende jumalad oma pühadustega enam kuigi palju. Mõni minevikust saabunud surnud asjake on mulle palju elavam kui tänapäeva inimesed ja nende jumalad. Ma küsin seda teilt selle pärast, kelle kätt te minult palute ja keda te ütlete armastavat üle kõige maailmas. Vastake siis mulle oma südamevere häälega, nagu vastaksite temale endale: on teil mingisugune pühaduse alus, nagu mina seda teile seletasin? Langete teie kunagi tema ette põrmu?”

“Seda nüüd mitte, aga…” tahtsin mina vastata.

“Tähendab, ei ole,” rabas tema vahele. “Teie jumalaga on sama lugu, nagu teie korporatsioonigagi: ta on ja ta ei ole ka mitte. Aga millise püha juures te tahate mulle siis tõotada, et palute preili Erika kätt kogu elueaks? Teie vanemate jumal on teile surnud, teie esiisade pühadused on teile ükskõikseks saanud, nende traditsioonid naeruväärseks muutunud — ja muidugi, ka teie esiisadel olid oma traditsioonid, mina tean seda –, aga millele mõtlete siis toetuda, millest pidet leida? Millega tahate mind veenda, et mina peaksin julgema selle saatuse teie kätte usaldada, kes mulle üle kõige kallis?”

“Parunihärra, teie nõuate minult oma lapselapse käe eest rohkem, kui ükski tänapäeva noormees võiks teile lubada, kui ta oleks teie vastu sama aus ja avameelne, nagu olen mina…”

Kes siis ikkagi on perekond?

Riigikogu liige Liisa Pakosta küsib Delfi vahendusel, kes siis ikkagi on perekond. Üks kommenteerija, kes kirjutab nime “Margot” all, märgib kohe kommentaariumi alguses tabavalt, et “Perekonna mõistet ei tohi küll devalveerida lähtuvalt sotsiaaltoetustest või muudest riigi poolt antavatest abidest, sest toetuse saamisel pole tähtis perekond, vaid leibkond, kes elab koos ja kes toetusi taotleb.”

Tõepoolest, kui küsimusele “Mis kujutab endast perekonda?” hakatakse vastama lähtudes sellest, kuidas ja kellele oleks tarvis sotsiaaltoetusi maksta, siis on midagi väga valesti läinud – pragmatism on mõistuse troonilt tõuganud.

See, et poliitilisest korrektsusest domineeritud poliitikud ei suuda määratleda, mis asi on perekond, on tõesti hämmastav, lihtsalt tragikoomiline. Veel jaburam on, et oma küündimatuse varjamiseks loobutakse ise otsuste langetamisest ja sellega kaasnevast vastutusest ning vaadatakse hoopis Riigikohtu poole. Samas on ju selge, et Riigikohtul ei ole pädevust selliste kriitilise tähtsusega ja samal ajal olemuslikult täiesti mittejuriidiliste küsimuste osas ebademokraatlikul moel ühiskonnale ettekirjutusi teha.

Kui loobuda määratluse kriteeriumina inimloomusest, siis jääb üle küsida, kas lisaks kõigile artiklis mainitud variatsioonidele ei peaks perekonnana tunnustama ka ka nt kolme, nelja, viie või miks mitte ka kaheksa naise või ühe (või nt kolme) mehe ja viie naise vahelist liitu – sellist kommuuni tüüpi kooslust -, mille raames jagatakse eluaset, külmkappi, voodit ja kasvatakse ühiselt lapsi? Millise mõistusliku kriteeriumi alusel võiks väita, et nõue, et perekonnas oleks üksnes kaks vanemaks nimetatavat isikut on kuidagi olulisem kui nõue, et vanemaks nimetatavad isikud oleks erinevast soost?

Huvitav on seegi, et ettepanek, mis sisuliselt (kuigi tõenäoliselt mitte tahtlikult) toetab samast soost isikute koosluste määratlemist perekonnana, tuleb poliitikult, kes esindab end konservatiivsena määratlevat erakonda. Võiks küsida, et milles IRL-i konservatiivsus seisneb? Ja milles seisneb nende ilmavaate perekesksus, kui ei osata määratleda, mis perekond on?

Ühtlasi loodan, et Liisa ei pane siin kirjutatut pahaks. Pean temast lugu, sest erinevalt paljudest teistest poliitikutest on ta tõestanud, et kuulub selgroogsete hulka.

Kurb tagasiside

Eile kohtusin kunagise kursusekaaslasega, kes töötab juba aastaid advokaadina. Ta mainis, et luges minu hiljutist blogipostitutst poliitilise korrektsuse dogmast ja sõnavabaduse hääbumisest — sellest, et sissetuleku ja/või ühiskondliku positsiooni kaotamise hirmus on inimesed minetanud igasuguse julguse oma moraalsete (ja ka poliitiliste) põhimõtete eest avalikult välja astuda (v.a. juhul, kui need langevad domineeriva ideoloogiaga kokku).

Ta vaatas mulle silma, vaikis hetke ning ütles vaiksel häälel: “Varro, kardan, et sa ei kujuta tegelikult ette, kui palju selles mõttes tõtt on.” Võta nüüd kinni, kas kujutan ette või mitte, aga neist sõnadest piisas täielikult andmaks mõista, et nii mõnelegi inimesele põhjustab poliitilise korrektsuse dogma ohvriks langemine valusaid üleelamisi. Kõnealusel kursusekaaslasel on kaelas mahukas eluasemelaen ja üpris kalli auto liising, mistõttu kujutaks töökoha kaotus tõepoolest õnnetust, millega ei söandaks isegi riskida.

Samas oli mainitud kursusekaaslane ülikooli ajal suure tõenäosusega meie lennu kõige aatelisem inimene, kelle silmis säras ühiskonna paremaks muutmisele pühendumise soov, mis väljendus paljudel kordadel kirglikes tunde väldanud debattides moraalsete ja poliitiliste küsimuste üle. Niivõrd, kui ma tean, on ta aga pärast ülikooli lõppu loobunud praktiliselt igasugusest ühiskondlikust tegevusest väljaspool oma professionaalseid kohustusi.

Tõtt-öelda ei ole ma veel täheldanud, et ükski kunagistest kursusekaaslastest, kellest paljudel läheb karjäärilises ja varalises plaanis märkimisväärselt hästi, oleks vähegi olulistes ühiskondlikes küsimustes kaasa rääkinud. Samas ei ole nad sedasi toimides Eestis tegutsevate advokaatide kontekstis kuidagi eristuvad.

Sarnaseid seisukohti olen tõepoolest kuulnud päris paljudelt inimestelt. Toon ühe näite. Üks noor ja edukas psühholoog rääkis mõne aja eest, et loobus hoolimata heldest rahalisest pakkumisest kaasa löömast moodustatavas uurimisgrupis, mille ülesandeks on koostada raport andmaks vastuseid erinevatele homoseksuaalse eluviisiga seonduvatele küsimustele. Loobumise põhjus seisnes selles, et anti mõista, et kõnealuse “uurimistöö” tulemused on laias laastus ette teada ning põhimõtteliselt on tarvis kohalikus kontekstis formaliseerida mõjuvõimsa APA (ehk American Psychological Association) seisukohad, millega ta ei saa nõustuda.

Kui küsisin, et vahest oleks just hea kaasa lüüa, et hoolitseda selle eest, et uurimine juhinduks tõetaotlusest, mitte ei kujuneks poliitiliselt korrektsete seisukohtadele pseudo-teadusliku autoriteedi tekitamise vahendiks, siis vastas ta, et see ei olevat võimalik, kuna lõppude-lõpuks peab uurimisgrupp ikkagi vormistama kollektiivse arvamuse, mille sisu sõltub ennekõike grupi juhata ja uurijate enamuse vaadetest.

Selle peale ütlesin, et minu arvates oleks ikkagi hea kaasa lüüa, et mõjutada uurimist — niivõrd, kui võimalik — kulgema ausates taotlustes ja kui see ei ole võimalik, siis publitseerida lõpuks isiklik eriarvamus. Selle peale ilmus tema näole kurblik ja ebamugavustunnet väljendav muie, millele järgnes selgitus, et kui ta sellisel viisil toimiks, siis võiks ta oma karjääriga hüvasti jätta, sest edaspidi oleks kõik teaduslikuks uurimistegevuseks ettenähtud ja läbi kitsa erialavaldkonda kontrolliva isikute grupi liikuvad grandirahad (just nagu ka ametialased positsioonid) tema jaoks alatiseks kadunud (välistatud). Ei ole raske ette kujutada, kui valus on toimiva südametunnistusega inimesele valik, mille ühel poolel on tegutsemine kooskõlas oma tõekspidamistega, tulgu mis tuleb, ja teisel pool edukas professionaalne karjäär.

Nii palju sõnavabadusest, akadeemilisest vabadusest ja “teaduslike uuringute” usaldusväärsusest.

Jus est ars boni et aequi?

“Õigus on headuse kunst ja seaduste tõlgendamisel ei saa moraali ja eetikat kõrvale jätta” — suurepärane, et hr Riigikohtu esimees selle tõe täna ajalehes Postimees avaldatud intervjuus välja ütles (vt Sigrid Kõiv, “Õigus on headuse kunst”).

Idee õigusest kui headuse ja õigluse kunstist on kahtlemata väga ülendav. Tasub vaid mõelda juristidele, nagu Thomas More, kelle jaoks oli südametunnistuse vahendusel ära tuntud moraalsele tõele kindlaks jäämine olulisem kui kuningas Henry VIII ebaõiglastele käskudele allumine — olgugi, et selle hinnaks oli tema enda elu –, kui tärkab nägemus juristist kui tõeliselt üllast kutsumusest.

Samas on hr Riigikohtu esimehe sõnade taustal probleemne, et juristide ettevalmistamisel pannakse ülikoolis õiguse kui headuse ja õigluse kunsti tundmaõppimisele kahetsusväärselt vähe rõhku. Lõviosa tähelepanust ja energiast suunatakse kehtiva õiguse tundmaõppimisele, samas kui moraali ja eetika üliolulistele küsimustele ei pöörata peaaegu mingit tähelepanu — vähemalt selline oli minu kogemus Tartu Ülikoolis õppides.

Minu stuudiumi jooksul ei tõusetunud üheski loengus kordagi vähegi tõsiselt võetavas ja sisulises tähenduses küsimus sellest, mis on headus ja mis on õiglus, milles seisneb nende metafüüsiline vundament, kuidas need suurused peaksid ühiskondlikes suhetes väljenduma ning milline on nende suhe kehtestatud/kehtestatava õigusega. Samuti ei antud meile lugeda ühtegi teksti, mis neid küsimusi vähegi sügavuti käsitleks.  Mõnikord küll mainiti, et kunagi kaugetel aegadel räägiti õigusest kui headuse ja õigluse kunstist, kuid seda tehti naljaga pooleks, muiates. (Helsingis õppides asjad mõnevõrra paranesid.)

Nii pole millegi üle imestada, et enamik juriste, kes ülikoolist tulevad, ei ole mitte headuse ja õigluse kunstnikud (ega tunneta seega antud osas ka mingit ühiskondlikku vastutust), vaid lihtsalt oskustöölised, kes valdavad spetsiifilisi töövõtteid, mille abil käsitleda kehtivat õigust, lähtudes ennekõike kliendi huvidest ja ülemuse juhistest, mitte mingitest kõrgematest kategooriatest. Arvatavasti ei ole seda poliitiliselt korrektne välja öelda, kuid vähemalt juura vallas on akadeemiline haridus kahetsusväärsel kombel üha enam taandumas millekski selliseks, mida tavatsetakse nimetada rakenduslikuks hariduseks — sama arvamust jagavad paljud õigustaduskonnas õpetavad, õpetanud ja õppinud inimesed, kellega olen antud teemal vestelnud (kusjuures trend ei piirdu kaugeltki ainult Eestiga).

Sedamööda, kuidas õppekavast on taandunud filosoofilise ja üldkultuurilise sisuga distsipliinid, nagu filosoofia, eetika, ajalugu, kultuuriajalugu, kirjandus jne — st distsipliinid, mille rikkaliku pärandi tundmaõppimine aitab maailma tunnetada mitte üksi kitsalt läbi oma professionaalse prisma, vaid toetudes aastatuhandete pikkuse traditsiooniga tsivilisatsiooni vaimsetele saavutustele — on stuudiumi orientatsiooniks saanud headuse ja õigluse kunsti viljelemise võimele alusepanemise asemel praktiliste küsimuste lahendamise tehnilise oskuse kujundamine. Torumees lahendab santehnilisi probleeme, jurist juriidilis-tehnilisi probleeme.

Nii võib hr Riigikohtu esimees küll rääkida poeetilisi ja iseeneses tõeseid sõnu õigusest kui headuse kunstist, kuid neil sõnadel on keeruline retoorika tasemest kõrgemale tõusta ning praktilist tähtsust omandada, kuivõrd küsimus sellest, milleks õigus tegelikult kujuneb, sõltub ennekõike juristidest, nende ilmavaatest ja akadeemilisest ettevalmistusest.

Ometi on selle üle, et riigi tähtsaima juriidilise organi esimees, kel on meie ühiskonnas kulgevate protsesside suunamise üle kindlasti omajagu võimu, peab õigust endiselt headuse kunstiks, tõesti hea meel. Samas oleks huvitav lugeda või kuulda hr Riigikohtu esimehe sisulisi selgitusi, milles headus filosoofilises plaanis siis õige seisneb ning milles täpselt seisneb seega headuse kunst. Teatud aimdust tõenäolisest vastusest näib pakkuvat kõnealuses intervjuus maha hõigatud loosung “Vox populi, vox dei”, mis ei ole kahjuks kuigi paljutõotav.

Nagu ajalugu ilmekalt kinnitab, ei lange vox populi kaugeltki mitte alati vox justitiae’ga kokku – mõelda võib nt Sokratese või Kristuse surmamõistmisele, natside võimuletulekule, rahvaenamuse otsesel või kaudsel toetusel või osalusel toime pandud genotsiididele ja inimsusevastastele kuritegudele –, mistõttu on vox populi‘t samastamist vox justitiae või koguni vox Dei‘ga väga raske põhjendatuks pidada.

Kes oleks nii naiivne, et usuks tõsimeeli, et rahvaenamus ei ole võimeline ebaõiglaseid otsuseid langetama, ebaõiglust ellu viima või seda sallima — eriti tänases ühiskonnas, kus peamiseks moraalseks “põhimõtteks” näib olevat tõusnud moraalne relativism ehk objektiivselt kehtivate moraaliseaduste eitamine (ja seega neil põhinevatest põhimõtetest hoidumine) ning kus on rohkem sallivust nende suhtes, kes käituvad ebamoraalselt kui nende suhtes, kes nõuavad rikutavate moraaliseaduste austamist ühiskondliku korra alusena. Kuidas saab õiglus piirata rahvaenamuse suva, kui rahvaenamuse häält ennast peetaksegi õigluse hääleks?

Teatud mõttes on püüdlus demokraatia ja sekularismi loosungeid kõrgel lehvimas hoida muidugi mõistetav — mida muud võikski Riigikohtu esimehelt oodata? –, kuid juristkond, mille silmis on õiglus või koguni Jumala hääl samastatav rahvaenamuse arvamuse ja soovidega, näib olevat minetanud moraalse kompassi. Rahva jaoks tähendab see aga paljusid pehmelt öeldes inetuid asju, mille seas on avalikkuse tähelepanu alla tõstetud JOKK-skandaalid lapsemäng — seda enam, et hääl, mida tavatsetakse omistada rahvale, kuulub kahetsusväärselt tihti hoopis ühiskonnaga manipuleerivale eliidile ning nende käepikendusena poliitikuile ja meediale.

Riigikohtule soovin aga juubeli puhul palju julgust ja jaksu headuse kunsti avastamisel ja viljelemisel! Sellest, milles õigus kui headuse ja õigluse kunst võiks seisneda, loodan peagi lähemalt kirjutada.

Teaduslikud, ebateaduslikud ja ületeaduslikud teadmised

Lugesin hommikul Delfist kunagise kolleegi professor Jüri Saare artiklit pealkirjaga “Meedia toetagu teaduslikku maailmapilti”. Et professor Saar tõstatab julgelt olulise küsimuse, mõtlesin omalt poolt kaasa ning saatsin talle alltoodud sisuga kirja. Et professor Saare artikkel kujutab endast avalikku mõtteavaldust, siis eeldan, et ka minu kommentaare selle suhtes, olgugi et saatsin need otse autorile, ei tule käsitleda privaatsena.

* * *

Tere Jüri!

Aitäh Sulle täna Delfis avaldatud artikli eest. Probleem, mida käsitled, on kahtlemata oluline, ning ütled välja nii mõnedki asjad, mida enamik ühiskondlikult arvestatavat positsiooni omavaid inimesi avalikult öelda ei julgeks. Ebateaduste vohamine ja inimestega manipuleerimine — mitte üksi ebateaduste valdkonnas — on avalikus ruumis tõepoolest lausa normiks kujunenud.

Et Sinuga kaasa mõelda, lisaksin omalt poolt mõtlemisaineks nii palju, et paralleelselt Sinu artiklis tooduga tasub meeles pidada sedagi, et elu kõige olulisematele, st metafüüsilistele küsimustele — nagu nt mis on inimeseks olemise sügavam tähendus, milles seisneb hea elu, mis on au, väärikus, õiglus, vabadus või milline käitumine on moraalne — ei ole teadus, mille objektiks on teatavasti materiaalne osa reaalsusest, põhimõtteliselt suuteline vastama. Teadmiste tõsikindlus kipub olema nende olulisusega pöördvõrdelises suhtes.

Teisisõnu, Sinu kirjeldatuga vähemalt sama ohtlik on tendents redutseerida maailm üksnes mateeriale ja käsitleda nn objektiivse teadmisena vaid seda osa teadmisest, mis on teadusliku meetodi rakendamise kaudu (st eksperimentaalselt) verifitseeritav. Sellele teele asumine ähvardab nii üksikisiku kui ühiskonna jaoks sulgeda eksistentsi sügavama ja inimolemist tõeliselt rikastava tähenduse. Tõe tunnetamise teid on õige mitmeid (nt teaduslik, religioosne, kunstiline) ning ehkki mõned inimesed usuvad — just nimelt usuvad — vastupidist, ei ole teadusliku tunnetuse absolutiseerimises või esmatähtsaks arvamises midagi teaduslikku. Teaduslikud teadmised, nagu kõigi teiste tunnetusviiside vahendusel omandatud teadmised, on paradigmaatilised ning kriteerium, mille alusel teaduslik paradigma teistest kõrgemale seada, ei ole ise kuidagi teaduslikult põhjendatud.

Niisiis nõustun Sinuga, et peaksime üritama vaimupimedust vältida, kuid samas julgen arvata, et vaimseks valguseks jääb teadusest üksi väheks. Kes meist ei oleks kohanud inimesi, kel on väga vähe nn teaduslikku teadmist, kuid kelle vaimuvalgus ületab kordades nii mõnegi teadlase oma… Mulle tundub, et õiget suunda vaimuvalguse poole aitab mõista vahetegu ühelt poolt ebateaduslike (ehk teadusega vastuolus olevate) ja teiselt poolt ületeaduslike (ehk teaduse haaret ületavate) teadmiste vahel. Ehk teisisõnu, vaimse pimeduse allikaks on üht moodi nii ebateaduslike teadmiste jaatamine kui teaduse haardeulatusest väljapoole jäävate teadmiste eitamine.

Sind veel kord oluliste küsimuste tõstatamise eest tänades ja tervitades,

Varro

Poliitilise korrektsuse dogma ja sõnavabaduse hääbumine

Täna avaldati Delfis Ülla Vähki igati asjalik lugu pealkirjaga “Homode pretensioonidega ei saa nõustuda“. Vähemalt sama oluline, kui teksti sõnum, on asjaolu, et leidub veel inimesi, kes julgevad homoideoloogiaga avalikult mitte nõustuda ning et on olemas vähemalt ükski laialt loetav meedium, kus on võimalik sellist mittenõustumist väljendada. (Kahjuks on see meedium enamjaolt kollase solgi toru, mistõttu ei omistata selles avaldatud massi sattunud vähestele väärtuslikele tekstidele kuigivõrd palju kaalu).

Tõsi ta on, et nagu mitmete teistegi tundlike ühiskondlike küsimustega seonduvalt, on homoteema (nagu ka nt aborditeema) käsitlemisel peamiseks probleemiks asjaolu, et inimesed on hakanud sedavõrd kartma kriitikat — millega homoaktivistid muidugi ei koonerda –, et ei julge oma seisukohti avalikult välja öelda. Nt kirjutas mulle hiljuti prominentne isik, kes on ühena vähestest võrreldava ühiskondliku positsiooniga inimestest homoteemal julgelt sõna võtnud, et tema jaoks “on probleemiks see, et kuigi paljud mõtlevad sarnaselt, julgevad vähesed välja ütelda.”

Mõtlevate inimeste seas ei ole kuigi palju kohata neid, kes usuvad tõsimeeli kaasaegset relativistlikku dogma ning sellest tulenevaid väiteid, nagu “moraalset tõde pole olemas”, “ükski käitumine ei ole inimloomusega vastuolus, sest sellist nähtust, nagu inimloomus, ei eksisteeri”, “sugudevahelised erinevused on kõik kultuuriliselt tingitud” jne. Selliseid vaateid propageerib arvuliselt väga piiratud, kuid sellest hoolimata äärmiselt mõjukas reaalsusest irdunud “eliit”.

Kahjuks on aga ühiskonnas üha enam tõsiasi, et nendelt, kes väidavad end olevat ühiskondlik eliit, ei maksa terve mõistuse kaitseks väljaastumist loota. Poliitilise korrektsuse dogma, mille kohaselt ei ole lubatav tõsiselt kahelda selles, mida dikteerib nn avalik arvamus (ja mis on tegelikult ei enamat kui kitsa ringi poolt peamiselt meedia, meelelahutustööstuse ja haridussüsteemi vahendusel jõustatud ideoloogiline programm) ning millest üleastumist takistab hirm kaotada nende toetus, kellest sõltub populaarsus ning seega ka töökoht ja sissetulek, on nende väljaütlemisjulguse lämmatanud.

Nt on kaks praegu ametisolevat Riigikogu liiget mulle abordist rääkides selgitanud, et kui nad sündimata inimeste tapmise kohta tõe avalikult välja ütleksid ja selle eest nii parteis kui poliitikas laiemalt seisma asuksid, kaotaksid nad peagi oma positsiooni, misjärel ei saaks nad tasahilju isegi neid häid asju ajada, mis on praegu võimalikud.

Ühest küljest võiks aravata, et sellises olukorras on lihtsate inimeste poolt tugevate seisukohtade kujundamist ning nende julget ja jõulist väljendamist nii pereringis, sõpruskonnas, tutvuskonnas kui laiemas avalikkuses täna tarvis rohkem kui kunagi varem. Ja see on kindlasti tõsi — muu hulgas selle pärast, et näidata ühiskonnas liidripositsioonil olijaile, et rahva seas on palju inimesi, st potentsiaalseid valijaid, kes mõtlevad teisiti, kui avalik arvamus dikteerib.

Ent teisest küljest on ka enamik nn lihtsaid inimesi minetanud julguse või praktilise võimaluse kartmatult oma seisukohtade eest seista, sest ühelt poolt vajavad ka nemad toimetulekuks sissetulekut ja teiselt poolt saavad oma sissetuleku palgatööst, ning seega riskivad valitsevale “avalikule arvamusele” vastu hakates tööandja silmis ebasoosingusse langemisega (kes tahaks, et tema ettevõttes-asutuses-teaduskonnas töötavad “religioossed fundamentalistid”, “ekstremistid” või “homofoobid”?). Paljud inimesed on mulle vahetult kinnitanud — alates kõige kõrgema taseme Eesti poliitikutest, nagu juba märgitud, ning Eesti ja teiste riikide ülikooli õppejõududest-teaduritest kuni üliõpilaste, õpilaste, õpetajate, ametnike, arstide, psühholoogide, advokaatide ja ärimeesteni välja –, et nad tahaksid küll ühe või teise küsimusega seonduvalt sõna võtta ja näevad eksiarvamuste levimise tingimustes selle järele ka suurt vajadust, ent “ei saa” (st ei julge) seda ühel või teisel põhjusel teha.

See on veel võrdlemisi hea olukord, sest siit sammuke edasi minnes tekib kognitiivse dissonantsi effekt — inimesel on südametunnistuse häält eirates või oma veendumuste eest seismata jätmise tingimustes nii halb olla, et ta ütleb neist üldse lahti või surub need tagaplaanile, oma olemise keskmest selle perifeeriasse, ühiskonda mitte mõjutavasse privaatsfääri, nagu sekularismi dogma religioossete veendumuste puhul seda nõuab.

Lisaks otsestele rahalistele kaalutlustele peljatakse nn avaliku arvamusega konflikti sattuda ka soovist vältida teravaid maailmavaatelisi vastuolusid sõprade-tuttavate-kolleegide-äripartnerite-valijate-koguduseliikmete-toetajatega, kellega sõbralike suhete säilimine on üht, teist, või kolmandat tüüpi edu garantiiks. (Enamasti käib jutt teatud ühiskondliku positsiooni saavutamisest: kes loodab saada valitud presidendiks või professoriks, kes saada kõrgendatud avaliku teenistuse, ettevõtte või muu ühenduse ametiredelil, kes leida jätkuvalt toetust Hasartmängumaksu nõukogust või Kultuurkapitalist jne — need on kõik konkreetsed näited minu tutvusringkonnast).

Kokkuvõttes on kujunenud olukord, kus inimeste sõnavabadust ei olegi tarvis otseselt piirata, sest kaudsete mõjutuste tõttu on nad hakanud seda ise tegema. Toimib tõhus massiline enesetsensuur.

(Veelgi enam, kui selline asjade seis on piisavalt kaua kestnud, hakkavad inimesed üleüldse metafüüsiliselt tähenduslikest (sh moraalsetest) küsimustest rääkimist pelgama. Kes sellistel teemadel, nt Jumalast, voorustest, tõe ja vabaduse suhtest, õiglusest, abordist, homoseksuaalsest käitumisest vms-st juttu alustab, seda vaadatakse kui ebaviisakat inimest, kes paneb teised ebamugavasse või koguni piinlikku olukorda (just nagu mitte kuigi ammu suhtuti enesepaljastamisse, millest on tänaseks saanud igati aktsepteeritud käitumine). Moraaliküsimused (jt teised inimlikult tõeliselt olulised küsimused) taanduvad mitte üksi avalikust ruumist, vaid ka eraviisilisest suhtlemisest, leides oma viimase varjupaiga inimeste artikuleerimata mõtetest. Sellega seoses toimub loomulikult inimeksistentsi ja inimeste vahelise suhtlemise kohutav vaesumine, ebainimlikustumine. Samal ajal, kui räägitakse pikalt ja laialt söögist, joogist ja erinevatest meelelahutamise võimalustest, igatsevad inimesed üha valusamalt tunnetatud kultuurilise allakäigu kontekstis aina enam suhtlemist teiste inimeste kui isikutega, st suhtlemist vaimsel tasandil, rakendades ausates taotlustes mõistust avastamaks inimesi endid ületavat tõde ja kõige selle piiritut ilu, mis tõstab inimese teistest kehalistest olenditest kõrgemale.)

Sellist asjade käiku ennustasid Inglismaal sündinud distributistliku liikumise asutajad vääramatu täpsusega juba 20. sajandi alguses. Nad hoiatasid, et ühiskonnas, kus hääbuvad talu kui isemajandamisvõimeline ja seega sõltumatust tagava eluviisi alus ja maaelu struktuur, mis sellist olemist toetaks (külad), ning kus seatakse sisse palgatöö orjus — st süsteem, milles enamik inimesi ei ole võimelised end ise elatama, vaid sõltuvad oma sissetulekutes tööandjast — ja kus toimub sellest tulenev massiline linnastumine, hääbub paratamatult õige kiiresti ka sõnavabadus. Aja möödudes hakkavad poliitilise korrektsuse dogmale allunud institutsioonid ennast ja oma juhtideede kandjaid taastootma — nt ülikoolides vormitakse see pitserina üliõpilastesse, samal ajal kui õpetajaskonda pääsemiseks peab tõestama truudust valitsevale ideoloogiale.

Eks samal põhjusel ole end demokraatia eest seisvana määratlevad inimvaenulikud liikumised (nagu nt kommunism, sotsialism ja kapitalism) ka sedavõrd kirglikud egalitarismi pooldajad, sest nad teavad hästi, kui oluline on igale ühiskonnale aadelkond, kes ühelt poolt omab materiaalset kindlustatust, millele toetudes saavad mõtetest avalikult väljaöeldud ja vankumatult kaitstud seisukohad, ning kel on teiselt poolt sugupõlvede pikkusele traditsioonile rajatud vooruslik kasvatus ja klassikaline haridus, mis võimaldavad ja nõuavad (st kohustavad) seismist kõrgemate hüvede eest kui kitsas ajaline omakasu.

Ei ole tarvis selgitada, et meie ühiskond on aga aadlist pea täielikult ilma jäänud (keda ei suutnud me iseseisvumise järel minema ajada ja kes ei lahkunud 1939.-40. aastal, need hävitati bolševike poolt), mistõttu ei ole isegi nende seas, kelle varaline positsioon lubaks ebapopulaarsete seisukohtade eest seista, kuigivõrd inimesi, kes kas suudaks või tunneks moraalset kohustatust ära tuntud tõe eest ja tõena esitatud vale vastu välja astuda. Selliseid kultuurilisi gigante, nagu Jaan Kross, kellega mul oli au tema elu lõpuaastatel mõned korrad privaatselt kohtuda ning kellele silma vaadates näed hetkega reaalsuse varjatud ja ülivõimsaid dimensioone, on Eestis hirmuäratavalt väheks jäänud — ja need kes on jäänud, on ammu avalikust elust selles valitsevat labasust talumata taandunud. Olgem ausad: vaimse eliidi puudumine on meile rahvana kõige suuremaks õnnetuseks ja selles seisneb ka kõige valusam osa nõukogude pärandist. Tõelise eliidi puudumisel kujuneb aga ühiskonna “eliidiks” tahes-tahtmata peaasjalikult seltskond, mida ühendavad mitte kõrged ideaalid, vaid madal oma- või grupikasupüüdlik raha- ja võimuihalus, millises iganes vormis see ka ei avaldu.

Ühiskonnas, kus inimesed on minetanud sõnavabaduse, kusjuures see on neilt võetud eriti peenelt, pannes nad end ise vaikima sundima, on demokraatia absolutiseerimine ja selle kirglik edutamine, nii oma ühiskonnas kui kõigist teistes haardeulatuses ühiskondades, üksnes ootuspärane. Ainult et tuleb täpsustada, et ühiskonnas, mille liikmeid iseloomustab hariduslik-kultuurilise ettevalmistuse puudumine ühiskonnaelu nähtuste ja protsesside adekvaatseks mõistmiseks, oma tähtsusestuse tunnetamisest tulenev huvipuudus ühiskonnas toimuva vastu ning julguse puudumine tõena äratuntu avalikult välja öelda ja selle eest välja astuda, saab demokraatiast kujuneda vaid üks — äärmiselt tõhus ja peen ühiskondliku kontrolli mehhanism, millega jäetakse inimestele mulje, et nad on võimu subjektid, riigivõimu kõrgeimad kandjad ja teostajad, ent millega tegelikkuses tehakse inimestest võimu objektid, pannes nad avaliku arvamusega manipuleerimise teel nõustuma just nende kitsaste ideoloogiliste seisukohtade ja neile toetuvate eesmärkidega, mida võimueliit esindab ja taotleb.

See on kontekst, millesse paigutuvad sellised tekstid, nagu ülalpool osundatud Delfis avaldatud kirjutis — üksiku hundi ulgumine, mis ei sõltu küll millestki, kuid millest omakorda ei sõltu kah midagi. Tahes-tahtmata on nii, et end progressiivseks ja valgustatuks ülistavas ühiskonnas, kus vastupidiselt deklareeritule on mõistus põlu all ja kus argumendi sisuline veenvus ei oma seega kuigivõrd tähtsust, saab jõudu olla vaid nendel väljaütlemistel, mis pärinevad autoriteetide suust. Autoriteetide suud on aga lukus ja nii jätkub ajaloo näiliselt vääramatu “progressi” võidumarss — mõned koerad hauguvad, aga karavani edenemist ei mõjuta see vähimalgi määral.

On kurb, aga tõsi, et terve mõistuse kaitseks julgevad väheste eranditega välja astuda vaid need üksikud, kes on säilitanud mingigi usu endast põhimõtteliselt kõrgemal seisvasse reaalsusse, mis üksi teeb inimese oma tegude ja tegemata jätmiste eest lõpp-astmes vastutuvaks, ja kes on tõepoolest sisemiselt sõltumatud ühes kahest viisist: neil kas ei ole midagi kaotada või nad ei karda seda kaotust (või kardavad seda vähem kui au ja eneseväärikuse kaotust).

Samuti on kurb, et kui inimesed hoiduvad piisavalt kaua tõena äratuntud seisukohtade väljaütlemisest ja avalikkuses nende eest seismisest, siis varsti leiavad nad (või nende lapsed) end olukorrast, kus seda ei saagi enam teha — ja mitte üksi avalikkuses, vaid ka eraviisilises suhtlemises.

Meie ühiskonna “areng” on lääneriikidest veidi maas, kuid nt Austraalias on juba jõustunud kohtuotsus, millega mõisteti inimene süüdi vaenu õhutamises ainuüksi selle pärast, et ta väitis meestevahelise homoseksuaalse läbikäimise olevat tervistkahjustav. Olles tutvunud faktiliste selgitustega nõustus kohus, et väide on iseenesest tõene, kuid sellest hoolimata pidas selle väljaütlemist lubamatuks, kuna sel olevat toime näidata homoseksuaalselt käituvaid inimesi halvas või halvustavas valguses ja tingida seetõttu nende suhtes ebasoovitavaid hoiakuid. Saksamaal ja Rootsis aga on võimud sõna otseses mõttes rõõvinud lapsed vanematelt, kes ei ole oma südametunnistusele tuginedes nõustunud lubama järeltulijaid avalikesse koolidesse, kus on õppeprogrammi kohustuslikuks osaks homoseksuaalse käitumise propageerimine, ning on soovinud oma lapsi kodus harida. Inglismaal on võimude käsul suletud paljud pika traditsiooniga kristlikud adopteerimisagentuurid, mis ei nõustunud südametunnistusele tuginedes adopteerima lapsi samast soost ja omavahel seksuaalselt läbikäivaile inimestele. Jne. Uskumatud, aga tõesed lood.

Lõpetuseks on paslik meenutada Edmund Burke’i sügavaid mõtteid, et ”kurjuse triumfiks ei ole vaja muud, kui heade inimeste tegevusetust” ning et “keegi ei tee suuremat viga kui tema, kes, arvates et tema võimuses on teha vaid natuke, ei tee mitte midagi.” Meie aeg vajab hädasti uusi Sokratesi, kes seaks tõe oma ülimaks eesmärgiks ja ei peaks sellele järgnedes ühtegi isiklikku ohverdust, sh lahtiütlemist suurest edu- ja progressikultusest, vastuvõetamatult suureks.

Demokraatia illusioon

Mõne päeva eest kirjutas Liisa Pakosta Delfi veergudel alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude teemal artikli pealkirjaga “Siidrit osta ei tohi, last tappa võib?” Muu seas teeb ta üleskutse — nagu alati sellistel puhkudel tehakse — jätkata ühiskondlikku arutelu.

Aga kas keegi mõistab, kuidas peaks see arutelu välja nägema? Millised tingimused peaks olema täidetud, et võiks õigustatult rääkida ühiskondlikust arutelust?

Nagu Pakosta kirjutab, toimus Sotsiaalministeeriumis hiljuti antud teemal “igati asjalik nõupidamine”. Aga kas see kujutab endast avalikku arutelu või osagi sellest? Kuigi EKI esitas Sotsiaalministeeriumile jt institutsioonidele alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude küsimuses oma põhjaliku seisukoha juba kuid tagasi, ei kutsutud meist kedagi ministeeriumis toimunud nõupidamisele — tõtt-öelda meid isegi ei teavitatud sellest. Kusagilt ei ole võimalik teada saada, mille alusel nõupidamisele osalejaid kutsuti, mida seal räägiti ning mida otsustati. Muidugi ei ole Sotsiaalministeerium ka EKI esitatud seisukohtadele mingilgi moel vastanud.

Näib, et “arutelul” osalemise eelduseks on põhimõttelisel tasandil naistearstide, Eesti Seksuaaltervise Liidu ja selle ideoloogilisi eesmärke elluviiva Sotsiaalministeeriumiga nõustumine. Neile aga, kes on põhimõtteliselt eriarvamusel, ei ole arutelus kohta. Need religioossed fanaatikud ja radikaalidest fundamentalistid, kes leiavad, et tulenevalt asjaolust, et igaühel on õigus elule ja et kõik on seaduse ees võrdsed peaks iga inimese õigust elule kaitsma ühetaoliselt ning et seega ei tohiks ühtegi süütut inimest tahtlikult tappa või kes arvavad, et kui vanematele on pandud õigus ja kohustus oma laste eest hoolitseda ning neid kasvatada, siis ei tohiks võtta neilt õigust rääkida kaasa oma laste kõige suuremat kaalu omavate küsimuste otsustamises — nemad ei kvalifitseeru aruteludes osalema, kuna nad arvavad liiga valesti.

Ja kui need “fundamentalistid” julgevad küsida, milles nende seisukohtade väärsus õige seisneb, on vastuseks — kas otseselt või kaudselt väljendatuna –, et selliste inimestega ei ole mõtet üldse diskussiooni laskuda, sest vastasel korral juba tunnustatakse nende naeruväärseid seisukohti mingilgi märral tõsiselt võetavana.

Selliste sündmuste taustal on isegi parima tahtmise juures võimatu säilitada usku riigivalitsemise demokraatlikkusse, avatusse ja läbipaistvusse. Samuti on võimatu uskuda juttu teadmistepõhisest ühiskonnast, kui silmad näevad kõikjal mitte juhindumist mõistusest, vaid kitsastest ideoloogilistest uskumustest.

Mõistmaks seda, millise maailmavaatega ja kui sügavas moraalses pimeduses ekslevad inimesed meie perepoliitikat kujundavad, võib mõelda nt Tartu Ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia professori Helle Karro  poolt Sotsiaalministeeriumis peetud arutelul väidetavalt suure imestusega esitatud küsimusele, et mis vahet on abordil ja sünnitusel — et kui arvatakse, et vanematel ei tohiks olla õigust nõuda alaealiselt abordi tegemist, siis miks peaks neil olema õigus aborditegemist mitte lubada. Teatud mõttes on muidugi arusaadav, et kui inimene on elus tapnud sadu või isegi tuhandeid sündimata lapsi, siis on tema moraalne tunnetus juba sedavõrd väärastunud või tuhmunud, et enam ei ole võimalik aru saada, mis vahet on lapse sünnitamisel ja tema tapmisel.

Eriti inetuks teeb kogu asja aga see, et samal ajal, kui kõik vähegi olulised otsused langetatakse väikese kliki poolt, mis ei talu vastuvaidlemist, püütakse avalikkusele jätta mulje, justkui toimuks riigivalitsemine lähtudes rahva tahtest ja arvamusest. Sellest ka pidevad üleskutsed avalikele aruteludele, mida ei ole mina küll vähegi tõsiselt võetavas vormis meie riigis kunagi täheldanud. Neile, kes peavad midagi sellist, nagu ERR-i “Vabariigi kodanikud” vms-st ühiskondliku arutelu ilminguks, võib küll üksnes kaasa tunda.

Sotsialistlik totalitarism tugevdab haaret

Saatsin täna Postimehe välistoimetuse juhatajale alltoodud kirja:

Tere!

Mõtlesin juhtida Teie tähelepanu ühele väga tõsisele juhtumile Rootsis, mis on ühelt poolt kujuteldamatult sügav perekondlik tragöödia, ent ehk veelgi olulisemalt karm näide Euroopa sotsialistlikes heaoluriikides pead tõstvast sügavalt ebainimlikust totalitarismi vaimust:

http://www.hslda.org/hs/international/Sweden/200909160.asp

Minu arvates oleks kindlasti vajalik juhtumit Eesti meedias kajastada nii põhjalikult kui võimalik — ma ei saa tõtt-öelda aru, miks seda seni tehtud ei ole. Hea oleks küsida selgitust Rootsi Kuningriigi suursaatkonnalt. Usun, et nõustute, et kui riik leiab endal olevat õiguse röövida inimestelt nende lapsi üksnes põhjusel, et need inimesed tahavad oma last ise harida ja kasvatada, mitte anda last riiklikesse kasvatusasutustesse, siis seisame silmitsi ühemõtteliselt ja rängalt totalitaarse olukorraga — olukorraga, kus riik arvab, et lapsed on tema omand ning röövib endale õigused, mis kuuluavad võõrandamatult perekonnale.

Antud juhtum väärib erilist tähelepanu ka seetõttu, et tegu ei ole ühekordse isoleeritud intsidendiga, vaid sarnased trendid on täheldatavad ka teistes Euroopa riikides, nt Saksamaal. Rootsi parlament plaanib aga laste kodus õpetamise üleüldse keelustada.

Palun andke teada, kas kavatsete küsimusega tegeleda või mitte. Algul mõtlesin sel teemal saata arvamusartikli, kuid pärast seda, kui vähamalt viis viimast minu saadetud artiklit on avaldamata jäetud (arvamustoimetaja pole isegi vastatud), olen aru saanud, et mul ei ole mõtet peaga vastu seina joosta.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu

Ükskõik milliseid ühiskondlikke protsesse jälgides on kõige häirivam, kui inimestega manipuleeritakse. Manipuleerides alandatakse inimesi, koheldes neid mitte kui kõrge väärikusega isikuid — eesmärke iseeneses — vaid kui vahendeid, mille ebaausate võtetega kontrollimise teel püütakse saavutada varjatud omakasupüüdlikke eesmärke.

Manipuleerimist, mis väljendub demagoogias, valetamises, tõe salgamises või pooliku tõe rääkimises, võib homoaktivistide retoorikas ja ettevõtmistes kohata rohkem kui kusagil mujal. Tõepoolest, manipuleerimine näib olevat selles liikumises mitte juhuslik, vaid olemuslik.

Eelöeldu kinnituseks võib heita pilgu homoaktivistide juhtfiguuri Reimo Metsa hiljuti Delfis avaldatud artiklile pealkirjaga “Kas algas uus ristisõda?” (3.12).

Kristlaste vastandamine ülejäänud ühiskonnale

Nagu on hästi teadnud kõik revolutsionäärid, on ühiskondliku reformi kiireks läbisurumiseks üks tõhusamaid strateegiaid inimeste vahel kunstlike vastanduste rõhutamine ja seeläbi klassivaenu õhutamine. Ja millele oleks tänases üha sekulariseeruvas ning kultuuriliselt ja religioosselt aina viletsama kirjaoskusega ühiskonnas parem vastanduda kui kristlusele ja kristlastele?

Algatuseks püüab hr Mets vastandada kristlasi ülejäänud ühiskonnale, jättes mulje, et vastuseis homoseksuaalsusele on tühipaljas kristlik igand, millele ei tohiks kaasaegses progressiivses ühiskonnas ja edumeelsete inimeste seas mingit kohta olla. Vormular on lihtne: kui sa homoseksuaalset käitumist heaks ei kiida, pooldad järelikult kristluse teistele jõuga pealesurumist. Oskuslikult portreteerib hr Mets homoseksuaalse käitumise taunimist ja perekonna institutsiooni kaitsmise püüdlusi uue ristisõjana ja kutsub sellisele “usu pealesurumisele” vastu seisma apelleerides inimeste rahvusromantilistele sentimentidele.

Tõde, mida hr Mets üritab sellise demagoogiaga peita, on aga lihtne: selleks, et näha homoseksuaalse käitumise vastuolu inimloomusega ja seega selle ebamoraalsust, ei ole Piiblit tarvis — piisab toetumisest tervele mõistusele. Perekonna kaitseks astuvad üldjuhul välja kristlased, kuna nad tunnevad erilist kohustust seista ühiskonnas mitte üksi erahuvide, vaid ühise hüve, sh moraaliseaduste austamise eest. Kuid see ei muuda tõsiasja, et lisaks kristlastele, juutidele ja moslemitele peavad homoseksuaalset käitumist mõistusele tuginedes ebamoraalseks väga paljud inimesed, kes ei määratle end üldse religioossena.

Vastanduste loomine kristlaste vahel

Lisaks kristlaste vastandamisele ülejäänud ühiskonnale püüab hr Mets kasu lõigata ka vastanduse õhutamisest kristlaste endi seas. Selleks esitleb ta ennast kristlasena ja küsib siis provokatiivselt, miks tema vennad Kristuses ei aktsepteeri teda sellisena nagu ta on ja kas see ei ole mitte armastuse käsu jäme eiramine. Pealtnäha paistab kõik ilus, kui ei oleks kaht põhimõttelist probleemi.

Esiteks ei kvalifitseeru hr Mets ühegi mõistuspärase määratluse järgi kristlasena. Alles 22. novembri Vikerraadio saates “Kirikuelu” ütles ta (strateegilises plaanis mõtlematult) välja, et ei pea ennast usklikuks. Kurb küll, hr Mets, aga kristlane ei ole võimalik olla olemata usklik ja üksnes siis, kui see parasjagu kasulikuks osutub. Enese eksitavalt kristlaseks tituleerimise tagant paistab aga selgelt soov kristlikku kogukonda seest pool õõnestada ja näidata avalikkusele, et kristlaste endigi seas puudub homoseksuaalse käitumise küsimuses üksmeel.

Teiseks probleemiks on asjaolu, et hr Mets püüab väita, et ta on kristliku (moraali)õpetuse osas kompetentsem kui paavst ja piiskopid kokku. Raske on uskuda, et ta ei tea, et Piibel on homoseksuaalse käitumise osas ühemõtteline, nimetades seda Vanas Testamendis muu seas jäleduseks (3 Ms 18:22) ja Uues Testamendis rüvedaks, rõvedaks, häbematuks, loomuvastaseks (Ro 1:24-27) ja jumalateotuslikuks (Ju 7). Pigem näib tõenäoline, et hr Mets püüab taas kord inimesi eksitada, väärastades nende silmis kristlikku õpetust.

Pidades silmas hr Metsa muret, kas armastuse käsust tulenevalt ei peaks kristlased aktsepteerima inimesi just sellisena nagu nad on, tasub meenutada vahetegu patu ja patustaja vahel. Kirik õpetab, et inimesi tuleb nende puudustest olenemata mitte üksi tolereerida või aktsepteerida, vaid armastada, samas kui pattu tuleb mitte ainult mitte aktsepteerida, vaid vihata. Kuivõrd patu läbi kahjustab inimene ise-ennast — alandab enda väärikust ja lõhub oma loomust –, on patu vihkamine oluline osa inimese armastamisest, samas kui selle aktsepteerimine tähendaks kaasinimese suhtes hoolimatust.

Näitamaks, et tema seisukohad kristliku õpetuse osas on kristalste omadest tõesemad, viitab hr Mets tihti asjaolule, et Rootsi luterlik kirik asus hiljaaegu samasoolisi isikuid laulatama. Muidugi nähtub sellest näitest mitte kristlik õpetus, vaid sellest lahtiütlemine, mis on paljuski saanud võimalikuks Rootsi luterliku kiriku tihedate sidemete tõttu riigiga ja “tänu” homoseksuaalse eluviisi omaks võtnud inimeste imbumisele kirikusse, et seda seest poolt õõnestada.

Et tegu on tõepoolest väga tõsise apostaasi ehk usust taganemise sammuga, nähtub kasvõi sellest, et Moskva patriarhaat katkestas Rootsi luterliku kirikuga pärast viimase poolt homoabielude sõlmima asumist igasugused suhted. Veelgi enam, Rootsi luterliku kiriku otsuse on hukka mõistnud nii kohalikud kui muu maailma katoliiklased, ortodoksid ja luterlased. Seega on antud näide fassaadi taha vaadates mitte hr Metsa seisukohti kinnitav, vaid neid ümberlükkav.

Varjatud eesmärgid ja manipulatiivsed vahendid

Homopropagandast rääkides on oluline meeles pidada seda, mida hr Mets jt homoaktivistid on isegi korduvalt kinnitanud: nad ei taotle, et ühiskonnas homoseksuaalselt käituvaid inimesi sallitaks — seda tehakse niigi; eesmärgiks on, et kõik inimesed sellise käitumise normaalse ja moraalsena heaks kiidaksid. Siit nähtub, et süüdistades teisi sallimatuses on homoaktivistid ise varjamatult sallimatud nende suhtes, kes suhtuvad küll homoseksuaalselt käituvaisse inimestesse lugupidavalt, ent teisest küljest ei pea oma südametunnistusele tuginedes võimalikuks sellist käitumist moraalselt heaks kiita.

Samas on homoaktivistid enamjaolt strateegiliselt mõtlevad inimesed. Nad mõistavad, et valdav osa ühiskonnast peab samast soost isikute vahelist seksuaalset läbikäimist inimloomusega vastuolus olevaks ja seetõttu ebamoraalseks. Samuti mõistavad nad, et inimesi ei saa panna homoseksuaalset käitumist aktsepteerima ausate ja veenvate argumentidega, mida lihtsalt ei eksisteeri. Seetõttu on otsustatud panna rahvas vahendeid valimata “õigesti” arvama, lastes ühiskonnale homoseksuaalse käitumise aktsepteerimise pealesurumiseks käiku terve hulga paljusid heausklikke inimesi narritanud demagoogiavõtteid, millest võib lisaks eelnevalt käsitletuile tuua veel mõned levinud näited:

• Korrutatakse väsimatult, et homoseksuaalne orientatsioon on geneetiliselt kindlaksmääratud, samas kui teaduslikud uuringud (eriti identse geneetilise informatsiooniga mitmikutega) kinnitavad, et keskkondlikud tegurid on selle kujunemises märksa olulisemad (uuringute tulemustega saab tutvuda aadressil www.narth.org). Kunagi ei mainita, et paljud inimesed on teraapia abil homoseksuaalsest eluviisist lahti öelnud, on selle üle väga õnnelikud ja elavad täisväärtuslikku perekonnaelu.
• Levitatakse teavet, et homoseksuaalse orientatsiooniga inimesi on ühiskonnas ligikaudu 10%, samas kui selliste fantastiliste poliitilistel eesmärkidel fabritseeritud arvude naeruväärsust on kinnitanud isegi prominentsed homoaktivistid.
• Rõhutatakse, et ka homopaarid peavad nautima põhiseaduse kaitset perekonnale (PS § 27), mistõttu on neil õigus oma kooselu õiguslikule registreerimisele ning et selle võimaluse puudumisega diskrimineeritakse neid, olgugi et õiguskantsler Allar Jõks kinnitas juba 2006. aastal vastuses homoaktivistide kaebusele, et need väited ei vasta tõele (vt nt siit).
• Sisendatakse, et samasooliste partnerluse õiguslikust tunnustamisest hoidumisega rikutakse kõigi inimeste õigusliku võrdsuse põhimõtet (PS § 12), jättes targu mainimata, et võrdse kohtlemise põhimõte tähendab sarnaste kohtlemist sarnaselt ja erinevate kohtlemist erinevalt ning et võrdsusega seaduse ees ei saa üle ega ümber põhimõttelistest sugudevahelistest bioloogilistest erinevustest.
• Väidetakse, et samast soost isikutel puuduvad õiguslikud võimalused oma varaliste suhete reguleerimiseks, samas kui Justiitsministeerium on seda väidet põhjalikult uurides jõudnud järeldusele, et võimalused on olemas, aga neid lihtsalt ei kasutata.
• Selgitatakse, et samasooliste partnerluse õiguslik reguleerimine on puhtalt varaline küsimus ja ei puuduta kedagi peale nende, kes soovivad selliseid partnerlusliite sõlmida, samas kui teiste riikide kogemuski kinnitab, et tegelikult defineeritakse selliste sammudega ümber perekonna, inimseksuaalsuse ja inimeseks olemise tähendus, saavutatakse õigus laste adopteerimisele ning sunnitakse vaikima kõik need, kes peavad südametunnistusele tuginedes homoseksuaalset käitumist ebamoraalseks ja tervist kahjustavaks (sh lapsevanemad, kes ei taha, et nende lastele koolis vastupidist sisendataks).
• Kõik, kes homoseksuaalset käitumist heaks ei kiida, häbimärgistatakse homofoobidena, olgugi et pea alati on vastuseis homoseksuaalsele eluviisile ja selle õiguslikule tunnustamisele puhtalt mõistuslik ning ei oma foobia ehk haigusliku hirmuga mingit pistmist. Samuti sildistatakse sellised inimesed alusetult vabaduse, võrdsuse, õigluse, õigusriigi, demokraatia, inimõiguste, mõistuse, progressi ja kes teab veel mille vaenlasena ning neid süüdistatakse vaenu õhutamises (mis on teatavasti karistusseadustiku § 151 kohaselt kuritegu). Sellise häbimärgistamise ja hirmutamise tulemusel on paljud väärikad inimesed hakanud kartma homoteemal seisukohta väljendada.

Seda rida võiks pikalt jätkata, kuid pilt on niigi selge.

Avalik arutelu eeldab kultuursust

Kuivõrd pea kõik homoaktivistide argumendid on rajatud demagoogilistele alustele, on asju õigete nimedega nimetades põhjust rääkida mitte avalikust arutelust, vaid avaliku arvamusega manipuleerimisest. Tõelise avaliku arutelu eelduseks on lugupidamine nendest, kel on erinev arvamus, ning osana sellest lugupidamisest kategooriline hoidumine demagoogiast ehk inimeste sihilikust eksitamisest. Samuti on tõelise avaliku arutelu eelduseks, et pooled juhinduvad ausast tõetaotlustest, mitte eesmärgist era- või grupihuvid vahendeid valimata maksma panna.

Eks homoaktivistid tea, et väärikad inimesed ei pea tõetaotluseta kultuuritus “avalikus arutelus” osalemist võimalikuks ega mõttekaks. Seetõttu on homopropaganda edu võtmeks ühtede ja samade, ükskõik kui mõistusevastaste argumentide väsimatu korrutamine — mida nähtavamalt ja kuuldavamalt, seda parem — seni, kuni isiklike rünnakute laviini alla langenud mittenõustujad lihtsalt väsivad, tagasi tõmbuvad ja vaikivad. Nagu ütles Lenin, saab piisavalt kaua korrutatud valest “tõde”. Lõpuks jõuabki “arutelu” oma “tulemuseni” ja “selgub”, et ennäe, homosuhete tunnustamine perekonnana ongi rahva “tegelik” tahe. Üle jääb vaid see tahe seaduste tasandil realiseerida.

Ka üldisemas plaanis on kurb täheldada, kuidas demokraatia ilusa fassaadi varjus toimub ikka ja jälle rahva arvamusega manipuleerimine, et vormistada rahva tahte väljendusena otsused, millel ei ole rahva tegelike soovide ja heaoluga vähimatki pistimist. Selline asjade käik, olgu jutt Eesti kroonist loobumisest, tuumajaama rajamisest, sündimata inimeste tapmise riiklikust rahastamisest või samasooliste liidu perekonnana tunnustamisest, on kodanike suhtes alandav ning naeruvääristab ideed rahvast kui kõrgema riigivõimu kandjast. Paljuski vastutab selle eest tugevaimaks võimuks kujunenud meedia  (sh Rahvusringhääling), mis sellist manipuleerimist mitte üksi võimaldab, vaid seda ka jõuliselt toetab.

Lõpetuseks kasutan võimalust ennustada, et kui see tekst üldse kusagil avaldatakse ja kui sellele homoaktivistide poolt vastatakse, siis suure tõenäosusega kujutavad vastused endast rünnakut mitte toodud argumentidele, vaid nende esitaja isikule. Ju tembeldatakse mind, nagu sellistel puhkudel ikka, ristisõdalaseks, tagurlaseks, religioosseks fanaatikuks, homofoobiks vms-ks, kes tahab teistele “oma tõde” ja usku peale suruda ja kellega “mõistlikud” inimesed üldse diskussiooni ei lasku. Selline tembeldamine saab aga rääkima rohkem tembeldajate kui tembeldatava kohta.

Eeskujulik demagoogia

Üks lähedane inimene saatis mulle huvitava teksti, mis on tõesti väga mõtlemapanev, sest on hämmastav, millise järjekindlusega ühtesid ja samu demagoogilisi argumente erinevates kontekstides kasutatakse — justkui oleks olemas õpik nimega “Ühiskondliku manipulatsiooni ja subversiooni käsiraamat”.

* * *

Homoaktivist Reimo Mets kirjutab Delfis miskit vähemuste kohta: “Kas algas uus ristisõda?”

Võtsin selle Metsa teksti ja vahetasin mõned sõnad. Vaadake, tuttav retoorika, kas pole? Natuke teise sõnadega ja teises kontekstis on seda ennegi kohatud, ent siis tundus see (retoorika) kõigile vastuvõetamatu.

Pada Konn: Kas algas uus (maru)rahvusliikumine?

Kodanikuorganisatsioonide ja Eesti Üliõpilaste Seltsi eestvõttel algatatud allkirjadekogumine “Ei” riigikeele kaotamisele või vene keele seadustamisele riigikeelena on uus agitatsioon, mille eesmärk on taaskord diskrimineerida rahvusvähemusi.

Halenaljakaks teeb kogu selle sündmuse asjaolu, et kodanikkond laseb sel kõigel mitte midagi tegemata sündida. Arusaamatuks jääb minu kui kodaniku jaoks asjaolu, et miks peaks keegi kellegi vastu allkirju koguma. Kusjuures seda teeb veel kodanikuorganisatsioon. Minu jaoks meenutab taoline agitatsioon kõige ehtsamal kujul uut rahvuslikku liikumist 2009. aastal. Täpselt samasuguse rahvuslikkuse levitamisega tungiti juba 19. sajandil maale „matsirahvast“ oma rahvusse pöörama. Nüüd siis oleme ajaloos jälle jõudnud sinnamaale, kus üks rahvuse eest seisev organistasioon rõhutab oma keele (ja rahvuse) ülimlikkust ja püüab vastukampaania raames sundida peale oma tõekspidamisi.

Miks on vaja üldse võidelda kellegi vastu jääb arusaamatuks. Venelased ega ka venekeelsed isikud ei võitle mitte kellegi vastu, vaid küsivad riigilt võrdset kohtlemist ja sotsiaalseid tagatisi samasugustel alustel nagu see on täna võimalik eestikeelsetel isikutel.

Ühe institutsiooni (rahvus) olemasolu tõttu ei saa ega tohi diskrimineerida teisi oma riigi maksumaksjaid. Võrdne kohtlemine peab olema tagatud kõigile riigi kodanikele, olenemata nende rahvusest või keeleoskusest. Venelased ei võitle eesti keele kui insitutsiooni vastu. Enamgi veel ei ohusta ükski vene keele kasutusvõimalus eestlasi või eesti keelt kõnelevaid isikuid, vastupidine seaks küsimuse alla mida siis tegelikult kaitstakse. Tegemist on siiski keelekasutuse võimaluse, mitte normiga, mis peaks keelt kasutama sundima.

Tobeduse tipp aga on see, et kogu see üritus toimub ajal, mil meil on kehtiv demokraatlik riigikord, me oleme liitunud Inimõiguste deklaratsiooniga ning on kehtestanud seaduslikul tasandil võrdse kohtlemise ja võrdõiguslikkuse põhimõtted. Kui rahvusühendused tahaks reaalselt kellegi vastu võidelda, siis võiksid nad oma energia suunata Hiina Rahvavabariigi vastu ja seista tiibetlaste tagakiusamise eest sealse riigivõimu poolt. Praegune situatsioon tekitab aga paratamatult Euroopa kontekstis küsimuse, et miks me peaks oma kaaskodanike õiguste vastu võitlema. Iga mõistusega olend peaks siinkohal esitama endale küsimuse, kas ta saab ikka aru, mille vastu ta võitleb.

Venelased ei nõua venekeele rääkimise kohustust, vaid võimalust oma keele kasutamiseks. Seega võitlus olematuse vastu tundub pigem teema kontekstist väljarebimisena ja ühe sotsiaalse grupi vastu vaenu õhutamisena.

Tõeline põlgus

Täna pakkus Eesti Rahvusringhääling (Vikerraadio näol) võimaluse kristluse ja kristlaste vastu põlgust välja elada Sven Kivisildnikule. Raske on mõista, miks peab avalik-õigusliku raadio eetriaega selliseks labaseks ja paljusid solvavaks mõtte(tuse)väljenduseks eraldama. Kivisildniku juttu ma pikemalt kommenteerima ei hakka — tekst räägib enda eest ise. Põlgus, mida ta väljendab, on aga ehe ja sügav ning peegeldab tõenäoliselt üsna levinud suhtumist. Kõige profaneerimine ja naljaks (kui seda üldse nii võib nimetada) pööramine — tabude kadumine — on selge ja kurb kultuuri allakäigu märk. Inimene, kellele ei ole miski püha, ongi barbar (sel teemal vaata EKI häälekandjast Thaddeus J Kozinski suurepärast artiklit “Uus Benedictus uuel pimedal ajastul”).

Kivisildniku teksti saab kuulata Vikerraadio lehelt.

Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks)

Siin on tekst, mille kirjutasin juba mitme nädala eest, ent mille avaldamisest keeldusid nii Postimees kui Eesti Päevaleht. Kumbki oma otsust sõnagagi ei põhjendanud. Täna avaldas teksti Delfi. Parem kui mitte midagi. Loodetavasti.

Mõne nädala eest tõid Asko Künnap ja Andrus Kivirähk välja tänaseks juba tuhandeid müüdud ja nii müügirekordeid purustanud lauamängu, milles on üheks punktide kogumise võimaluseks kirikute põletamine ja kloostrite rüüstamine. Kui mõned kristlased väljendasid kristluse-viha ka luuletustesse valanud Künnapile mänguga seoses pahameelt, vastas viimane põlglikult, et „tegelikult ei ole mul mitte midagi sakraalsete arhitektuurimälestiste vastu, sest neid saab lõppeks kasutada kontserdisaalide, muuseumide või kõrtsidena.“

Kristluseviha – ainuke sallitud vihkamise vorm?

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada. Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse. Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluse-viha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus. Seda järeldust kinnitab tõsiasi, et käesolevat teksti ei nõustunud avaldama ei ajaleht Postimees ega Eesti Päevaleht.

Lauamängu turuletoomisest möödusid napid paar nädalat, kui raamatupoodidesse ilmus suure triumfiga (kuhjadena kõige nähtavamale kohale) Andrus Kivirähki poolt Jumala nime all avaldatud jutukeste kogumik „Jumala lood“. Raamat sisaldab lugusid, mille avaldamise läbi on Eesti Päevaleht juba viie aasta vältel võimaldanud hr Kivirähkil Jumala ja kristlaste üle irvitamise kirele anduda. Et Eesti Päevaleht on ka ussisõnade mängu peamiseks reklaamijaks, võib arvata, et koostööst saadud nauding on mõlemapoolne.

Vaevalt võib see mõtlevaile inimestele üllatusena tulla, et üleriigilise levikuga päevalehes regulaarselt Jumala kujutamine banaalselt ja labaselt päevapoliitilistel teemadel räuskava debiilikuna solvab kristlasi, kes usuvad, et Jumala nime ei või ilma asjata suhugi võtta, rääkimata Tema nimel rumaluste levitamisest. Võib kui palju tahes seletada, et kitsarinnalised inimesed ei saa naljast aru vms, ent kultuurne inimene mõistab, et huumori ja teiste kõige sügavamate tõekspidamiste naeruvääristamise vahelt läheb selge piir ning et väärika käitumise eelduseks on hoidumine ka hulgast sellistest tegudest, mis ei ole seadusega keelatud.

Antikristlik programm

Nagu hr Kivirähki endagi sõnad mõista annavad, ei saa tema kristluse vastast tegevust seletada pelgalt labase huumorimeelega, hoolimatusega kaasinimeste suhtes või püüdlusega kas või teiste väärikuse riivamise hinnaga raha kokku kraapida. Nagu saab kinnitust mõne päeva eest ajalehes Postimees avaldatud intervjuust („Kivirähki Jumal kaante vahel“, 3.11), milles Kivirähk nimetab end „Jumala lugudest“ puudutatuna tundvaid inimesi otsesõnu lollideks, on end ateistina määratleva kirjaniku ettevõtmistel põhimõtteliselt sügavam dimensioon. Nimelt, vastates küsimusele, mis siiski ajendas „Jumala lugusid“ kirjutama, ütles hr Kivirähk avameelselt, et tema eesmärgiks on ei miski muu kui Jumala desakraliseerimine.

Muidugi on hr Kivirähk samavõrd võimetu Jumalat desakraliseerima kui inimest dehumaniseerima. Küll aga on tema võimuses aidata kaasa inimeste ja terve ühiskonna lahutamisele pühadusetunnetusest ja nõnda eksistentsi sügavama tähenduse hoomamisest, just nagu on tihti õnnestunud lahutada suur osa ühiskonnast põlatud ühiskonnagruppi kuuluvates kaasinimestes inimsuse nägemisest.

Kahjuks ei ole hr Kivirähki ja hr Künnapi kristlusevastased ettevõtmised ei originaalsed ega isoleeritud. Need kujutavad endast pikki aastakümneid Nõukogude Liidus valitsenud ja (eriti pärast selle lagunemist) Lääne-Euroopas hoogu kogunud trendide matkimist. Nende tegevus on osake sellest samast „pluralismi“ ja „sallivuse“ vaimust, millest kantuna keelas Euroopa Inimõiguste Kohus sügavalt kristliku identiteediga Itaalia avalike koolide klassiruumides krutsifiksi eksponeerimise.

Kristlikust identiteedist lahtiütlemine

Muidugi võiks küsida, miks tahavad mõned aktivistid profaneerida teiste inimeste suhtumist Jumalasse. Vahest on tegu püüdlusega maandada isiklikke komplekse? Hirm kõige üleloomuliku ja selle tähenduse ees oma elus on Nõukogude okupatsiooni tõttu toimunud kultuurikatkestuse ja sellele võrsunud mõtestamata vabaduse kurb, kuid paratamatu tagajärg. Teiselt poolt on teatud mõttes mõistetav ka hr Kivirähki soov kõneleda Jumalana, sest eks ole kaasaegne ühiskond paljuski seletatav paljude inimeste teadvustatud või teadvustamata püüdlusega asuda Jumala kohale, et olla ise kõige mõõduks ja oma tegemistes absoluutselt sõltumatu.

Milliseks saab üha enam kristlusele selga pöörava Euroopa nägu, seda näitab aeg. Samas võiks igaüks mõelda, milles seisneb meie identiteet eestlaste ja eurooplastena ning mis jääb meie ajaloolisest, kultuurilisest ja vaimsest identiteedist alles, kui sellest kristlus välja juurida. Kas mitte kultuuritult räuskav sovietlus, iseendasse sulgunud riiakas rahvuslus, hoolimatu mateeriakultuslik kapitalism, kõikelubav relativism ja lodev mõtestamata hedonism? Oma identiteedilt kristliku kihi lõpliku mahakraapimise järel võime avastada, et see, mis alt välja tuleb, ei ole kaugeltki nii meeldiv, kui meile on tihti sisendatud.

Lõpetuseks tahaks loota, et ETV ja Kultuurkapital vähemalt teadvustavad, milliste suuremate ideoloogiliste programmidega nad end seovad, kutsudes hr Künnapi tippajal eetris ettekandma oma kristluse-vihast läbiimbunud luuletusi või rahastades Jumala desakraliseerimise eesmärgist lähtuvate „Jumala lugude“ väljaandmist. Loodan, et nad teadvustavad ka kaasnevat vastutust. Jah, eraldi võetuna tunduvad need väikeste asjadena, kuid nende märgiline tähendus suures pildis on kõike muud kui väike.

Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada

Mõne päeva eest palus üks Postimehe ajakirjanik minult eutanaasiaküsimuses kommentaari. Siin on tekst, mille kiiruga vastuseks koostasin. Loodan seda teemat edaspidi sügavamalt käsitleda, ent enne pean leidma aega, et end temaatiliste materjalidega paremini kurssi viia. Tundub, et sellega tuleb kiirustada, sest eutanaasia seadustamine muutub ühiskonna individualiseerumise ja sellega kaasneva põlvkondade vahelise solidaarsuse hääbumise, rahvastiku vananemise ja haigete eest hoolitsemiseks üha vähem raha jätva majanduskriisi tingimustes aina aktuaalsemaks.

Viimastel päevadel on ajaleht Postimees tõstatanud küsimuse eutanaasia seadustamisest Eestis ning teemal on oma seisukohti väljendanud mitmed meditsiinialal tegutsevad inimesed. On küsitud, kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada ja kas Eesti ühiskond on üleüldse valmis sel teemal arutlema. Järgnevalt toon välja argumendid selgitamaks, miks eutanaasia seadustamine ei ole hea mõte.

Mida eutanaasia all silmas pidada?

Kõigepealt tuleb teha üks sissejuhatav märkus. Olenemata sellest, millist eriarvamusi kätkevat küsimust arutama hakatakse, oleks esmalt vajalik mõisted täpselt ära määratleda. Vastasel korral ei ole põhjust loota, et arutelu osapooled suudavad üleüldse teineteise seisukohti mõista või et see, mida nimetatakse aruteluks, võiks mõttekaks osutuda.

Selle tõsiasja illustreerimiseks võib heita pilgu kasvõi kahele PM-s avaldatud artiklile: lugedes pealkirju „Mardna pooldab inimese õigust taotleda eutanaasiat“ ja „Arst: eutanaasia seadustamine ei saa kõne allagi tulla“ võib jääda mulje, et dr Mardna ja dr Oro, kellele viitab sõna „arst“ teises pealkirjas, on eutanaasia seadustamise küsimuses risti vastupidisel arvamusel. Ometi ei ole see nii, kuna neis kahes pealkirjas on eutnaasia all peetud silmas sootuks erinevaid nähtuseid: kui dr Mardna räägib peaasjalikult inimese õigusest keelduda lootusetus tervislikus seisundis kunstlikust elushoidmisest, siis dr Oro peab silmas inimese õigust nõuda, et keegi teine inimene (konkreetsel juhul arst) abistaks teda tema elu lõpetamisel.

Ülalosundatud mõistelised tähenduserinevused on kriitilise tähtsusega. Kunstlikult elu pikendamisest loobumisel ei ole eutanaasiaga kuigi palju pistmist. Inimene, kes keeldub teistkordsest südamesiirdamise operatsioonist või kolmandast kemoteraapiakuurist, ei soorita enesetappu, vaid pigem lepib oma surma paratamatusega. Samuti arst, kes hoidub paranemislootuseta patsiendi palvel ravi rakendamisest või lõpetab selle, mitte ei tapa patsienti, vaid pigem nõustub tema sooviga mitte oma elu kunstlikult pikendada.

Eutanaasia sõna korrektses tähenduses seisneb aga mitte inimesel surra laskmises, vaid tema elu tahtlikus lõpetamises. Nii ei pooldatata eutanaasia seadustamise vastu seistes inimese elu kunstlikku pikendamist vastu tema tahtmist, vaid pigem ollakse vastu aktiivsete või passiivsete meetmete rakendamisele, mis juhinduvad eesmärgist lõpetada inimese elu enne selle loomuliku lõpu saabumist. Järgnevalt toodud argumendid lähtuvad kõik viimatitoodud eutanaasia määratlusest, kuigi ka sellisel on omakorda sisemised alajaotused.

Tapmine ei ole kannatustele kohane lahendus

Hirmujutud pikaleveninud valu ja kannatuste perioodidest, mille leevendamise vajadusega eutanaasiat tihti õigustatakse, on eksitavad. Nagu on kinnitanud üks eutanaasiat pooldav Hollandi arst, dr Peter Admiraal, „on põhimõtteliselt igasugune valu kontrollitav [mistõttu on] eutanaasia valu leevendamise eesmärgil ebaeetiline.“ Vähktõve üle elanud dr Ian Gawler on lisanud, et „paljude aastate jooksul, mil olen surmaga silmitsi seisvate inimestega töötanud, ei ole mul kordagi tulnud rinda pista olukorraga, kus pragmaatiline vajadus enneaegselt surm esile kutsuda oleks vajaduse jätkuva kaastundliku abi osutamise järele üles kaalunud“. Meditsiinilised edusammud hooldusravi vallas muudavad valu ohjamise üha tõhusamaks.

Veelgi enam, eutanaasia ei ole haigete inimeste kannatustele kohane lahendus. Kannatavad inimesed soovivad mitte seda, et nende elu lõpetataks, vaid et nende valu leevendataks. Tasmaania arst Paul Dunne, kinnitab, et olles töötanud enam kui tuhande sureva inimesega on ta vaid viiel korral puutunud kokku väljendatud sooviga eutanaasia järele. USA-s pannakse aastas toime enam kui 30 000 enesetappu, samas kui vaid 2-4% juhtudest teevad seda surmavalt haiged inimesed.

Seejuures on kahjuks tõsiasi, et hooldusravi on suhteliselt väljakujunemata meditsiinivaldkond ning ka selle rakendamise osas on palju arenguruumi. See, kui palju energiat ja tähelepanu hooldusravi kvaliteedi tõstmisse ja selle kättesaadavusse ühiskonnas paigutatakse, sõltub paljuski sellest, kas eutanaasia seadustatakse või mitte. Kui inimese elu lõpetamist nähakse tema kannatustele kohase lahendusena, siis milleks kulutada väärtuslikku aega, energiat ja raha kuluka hooldusravi edendamisele ja praktiseerimisele?

Inimese dehumaniseerimine ja inimelu desakraliseerimine

Eutanaasia seadustamise surve tagant paistavad selgesti hoiakud, millele voli andmine viib veelgi ulatuslikuma inimese ja ühiskonna dehumaniseerimise ja inimelu desakraliseerimiseni.

Esiteks tähistaks eutanaasia seadustamine järjekordset sammu süütu inimese tahtliku tapmise aktsepteerimise rajal — rajal, millel on lääne ühiskonnas käidud juba väga pikad ja sügavete jälgedega sammud seoses sündimata inimeste tapmise seadustamisega. Süütute inimeste tapmise mingis vormis aktsepteerimisega tehakse väga põhimõtteline otsus — tunnustatakse, et eksisteerib selline nähtus nagu elu, mis ei vääri elamist ja kaitset. Edaspidi on küsimus üksnes selles, kes, kuidas ja millistel tingimustel võib süütu inimese elu lõpetada. Kõigepealt langevad ohvriks kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed: sündimata lapsed, vanurid, raskelt haiged inimesed. Kuivõrd inimelu ei käsitleta enam püha ja absoluutselt väärtuslikuna, hakkab ring vaikselt laienema. Abordi seadustamisega on juba tunnustatud ka õigust otsustada teiste inimeste elu ja surma üle nende endi tahet arvestamata.

Eutanaasia seadustamisel hakatakse inimelu pühadusse suhtuma veelgi enam kui pelka sentimentalismi ning domineerima pääsevad külmad kalkulatsioonid. Vaadakem näiteks dr Mardna sõnu: „Meil jääb valida, kas ravime 18-aastast inimest, kelle ravi võib anda tulemuse, või hoiame elus 85-aastast inimest, kes meie tegevusest hoolimata ei saa mitte kunagi oma eluga ise hakkama. See on ühiskonna valikute küsimus.“ Kui eutanaasiat nähakse osana lahendusest tervishoiusüsteemi rahastamise probleemile, siis on pehmelt öeldes põhjust ärevuseks — seda enam, kui sellised utilitaristlikud vaated levivad ametkondlikul tasandil ning nende eest ei peljata enam avalikult välja astuda. Selles mõttes on ka üksnes ootuspärane, et eutanaasia teema on kerkinud üles just nüüd, kui meditsiinisüsteemis on rahaga kitsas.

Eelnevat silmas pidades on  tähelepanuväärne, et hoolimata kõikvõimalikest riigieelarve kärbetest ei ole endiselt lõpetatud Haigekassa raha kasutamist sündimata laste tapmiseks. Selle tõsiasja tagant nähtuvat “loogikat” järgides võib aimata, et eutanaasia seadustamise järel arvatakse ka see elu lõpetamise viis — nii mõistusevastaselt, kui see ka ei kõla — Haigekassa poolt rahastatavate tervishoiuteenuste nimekirja. Lõppude-lõpuks on Haigekassal märksa odavam rahastada elu lõpetamist kui selle elu pikaaegset toetamist.

Eutanaasia seadustamine tähendab astumist ohtlikult libedale nõlvakule

Siin nähtub selgelt ka järgmine põhjus, miks isegi assisteeritud enesetapu seadustamine ei ole sugugi hea mõte. Kui juba süütu inimese tapmist või isegi sellele kaasaaitamist ühiskondlikult aksepteeritava teona tunnistatakse, hakatakse aja möödudes kahtlemata välja tulema üha uute põhjendustega, miks peaks ühiskonna „kasutute“ ja „ebaproduktiivsete“ elude toetamise koormast vabastama.

Nt Hollandis on tänaseks aksepteeritud eutanaasia rakendamine ka puudega vastsündinud beebidele — muidugi ei ole siin surmatava isiku vabatahtlikkuse nõudest juttugi. Beebide eutanaasia seadustamise eest ka mujal maailmas seisab teiste seas aktiivselt Princetoni Ülikooli prof Peter Singer — üks tuntumaid „progressiivseid“ bioeetikuid, kelle mõtete regulaarse edastamise eest Eesti ühiskonnale hoolitseb Eesti Päevaleht. Ja arvata võib, et puudeliste beebidega tahtevastase eutanaasia piiride laienemine ei peatu. Ajalugu pakub küllalt näiteid, et kui kord aksepteeritake selline asi nagu elamisvääritu elu ning õigus süütult inimeselt teatud tingimustel elu võtta, siis hakkab sellisena käsitletavate elude ring üha laienema.

Jällegi pakub selgust pilguheit sellele, mis on toimunud maailmas esimese riigina eutanaasia legaliseerinud Hollandis. Eutanaasiapraktikat suunavatest juhistest on hirmuäratavalt tihti kõrvale kaldutud. Hollandi eutanaasiapraktikat detailideni uurinud dr John Keown kinnitab, et nt 1990. aastal toimunud 10 558-st arsti poolt surma saabumise kiirendamise juhtumist 52% kordadel puudus otsene patsiendipoolne palve sedasi toimida. Veelgi enam, 1991. aastal Hollandi valitsuse juhtimisel läbiviidud nn Remmelinki raportiga tuvastati, et igal aastal rakendatakse eutanaasiat ilma patsiendi vastavasisulise sooviavalduseta enam kui tuhandele inimesele. Niisiis, Hollandi eksperimendi näitel on päris selge, et isegi rangete kontrollmehhanismide sisseseadmise korral avatakse nn vabatahtliku eutanaasia seadustamisega Pandora laegas.

Eelnevaga on kriiskavas kontrastis tõsiasi, et enese eest seismiseks võimetute inimeste kuritarvitamise eest kaitsmine peaks olema riigi üks kõige olulisemaid ülesandeid. Ent mida enam eutanaasiaseaduseid laiendatakse, seda keerulisemaks muutub õigustada nende inimeste elu kaitsmist, kes on ühiskonna silmis muutunud kasutuks ning kes seega enam ei kvalifitseeru maksumaksjate taskust laekuvate rahaliste resursside eraldamisele.

Väärastunud nägemus armastusest, solidaarsusest ja kaastunudest

Eutanaasia seadustamise soov lähtub muu seas tuhmunud või väärastunud arusaamast selle kohta, mida tähendab armastus, solidaarsus ja kaastunne. Eutanaasia eitab armastuse tõelist tähendust, mis seisneb alati ühel või teisel moel ohverduses kellegi teise heaks.

Dr David van Gend on tabavalt probleemi kokku võtnud öeldes järgmised sõnad: „Olles katkestanud solidaarsuse oma järeltulijatega seadustades valikabordi, ja oma abikaasadega seadustades abielulahutuse, vabaneme eutanaasia seadustamise teel ka solidaarsusest oma vanematega. See õõnestab kogukonda, sest et kui keegi jääb üksikuks või väsib elust, tuleb kogukond tema juurde mitte julgustuste ja abipakkumiste, vaid süstlaga. See õõnestab iseloomu, sest inimlik ideaal käia julgelt ja terve huumoriga elutee lõpuni hüljatakse kui liig-raske; lihtsam on peatükk „Suremine“ eluloost välja rebiba. Lihtsam on olla surmatud kui surra.“

Lõppude-lõpuks koosneb elu mitte üksnes selles osast, mis seisneb naudingutes ja mis on allutatav subjekti täielikule kontrollile, vaid ka sellest, mille loomulikuks osaks on kannatused ja sõltumine oma lähedastest. Kuigi eutanaasia pooldajad väidavad ekslikult, et surmavalt haige inimene võib kannatusi taludes minetada oma inimväärikuse, tuleks pigem mõelda sellele, kas pole oma elutee sirgeselgselt lõpuni käimine osa inimväärikusest. Inimväärikust ei tohiks segamini ajada inimliku uhkusega. Vähetähtis ei ole ka see, et paljud inimesed väidavad olevat just kannatustest leidnud eksistentsi sügavama mõtte ja seeläbi tõelise õnnelikkuse ning teised kinnitavad, et pereliikme raske haigus on liitnud perekondi tugevamalt kui miski muu. Eelnevat silmas pidades on põhjust karta, et viimaste vaatuste inimelu draamast väljaviskamine põhjustab inimeseks olemise vaesumist nii individuaalses kui kogukondlikus plaanis.

Tahtevabaduse probleem

Eutanaasia seadustamise eest seisjate keskseks argumendiks on inimese tahteautonoomia põhimõtte rakendamine. Nende väide kõlab tavaliselt umbes nii: „Vabas ühiskonnas ei tohi inimestele keelata nende vaba tahte otsust käituda ükskõik millisel moel, millega teistele kahju ei tehta.“

Esiteks lähtub see argument eeldusest, et eutanaasia puutub vaid inimesse, kelle elu lõpetamisest jutt käib. Kahjuks ei ole see eeldus korrektne, kuna niivõrd, kui jutt käib eutanaasiast sõna korrektses tähenduses, on kõne all mitte üksi haige inimese saatus, vaid ka vähemalt ühe teise inimese roll haige isiku saatuse kujundamises (rääkimata nendest surija lähedastest inimestest, keda eutanaasiaotsus väga vahetult puudutab). Õigus nõuda eutanaasiat tähendaks inimese õigust nõuda, et tema elu lõpetamises osaleksid teised inimesed.

Ent ehk veelgi suurem probleem seisneb selles, et praktiliselt võimatu on garanteerida, et inimeste poolt väljendatud eutanaasiasoov oleks alati tõepoolest nende vaba tahte otsustuse tulemus. Kurb tõsiasi on, et eutanaasia seadustamist pooldavad enamasti inimesed, kes ei pea vähemalt konkreetsel eluperioodil seda valikut ise kaaluma. Ehk teisisõnu, eutanaasiat tahetakse teistele märksa rohkem kui iseendale. Mõelgem näiteks Hollandis läbiviidud küsitlusele, mille tulemustest selgus, et kui üldpopulatsiooni lõikes toetas eutanaasia seadustamist 70% inimestest, siis hooldekodudes viibijatest olid 90% vastanuist eutanaasia seadustamise vastu.

Eutanaasia seadustamisega saadetakse sügavalt väär signaal neile ühiskonna liikmetele, kel puudub loomulik kalduvus või soov oma elu enneaegselt lõpetada. Professor Malcolm Fischer on täheldanud, et „Hollandi patsiente — ja see on hästi dokumenteeritud — , kes tegelikult ei soovi eutanaasiat, mõjutatakse ja survestatakse selleks nende perekondade poolt, ja selline asjade seis tundub mulle väga probleemne.“

Mõelgem selle peale veidi põhjalikumalt: eutanaasia seadustamisega antakse ühiskonnas muu seas selge sõnum, et oma elu enneagne lõpetamine või lõpetada laskmine on oma elu loomuliku lõpuni elamise mõistlik alternatiiv. Sellest järeldub omakorda, et raskelt haige inimene hakkab oma soovi elada elu loomuliku lõpuni tunnetama oma lähedasi ja kogu ühiskonda koormava kapriisina, kuna ta vajab selle tee lõpuni käimiseks tõepoolest rohkelt lähedaste armastust ja hoolt ning meditsiinisüsteemi resursse. Kapriisina hakkab see kahtlemata tunduma ka paljudele pereliikmetele ja ühiskonnale — esimesed tunnetavad isekat sekkumist nende eraellu (jah, eraelu puutumatusest räägitakse täna ka perekonna siseselt) ning teine vastutustundetut ühiskonna ressursside kasutamist. Sellest tulenevalt ei ole sugugi ebatõenäoline, et paljud niisuguses olukorras viibivad inimesed hakkavad väljendama „vaba tahet“ lasta oma elu lõpetada pelgalt seetõttu, et nad ei soovi teistele koormaks olla. Sellisel formaalselt korrektsel tahteväljendusel on aga sisulises plaanis vabadusega väga vähe pistmist. Võib arvata, et oma elu lõpetada laskmise poole hakatakse inimesi suunama ka meditsiinisüsteemi poolt, nt hooldusravi väljaarvamise teel Haigekassa poolt rahastatud tervishoiuteenuste nimekirjast.

Et eutanaasia seadustamisega selline skeem tõepoolest rakendub ning et seega satuvad väetid inimesed väga ebaõiglasesse olukorda, sellele leiab rohkem kui piisavalt kinnitust vaadates abordi seadustamise kogemusele erinevates riikides. Nimelt on uuringutega (mille tulemustega saab tutvuda nt Ellioti Instituudi kodulehe vahendusel) leidnud kinnitust, et enamik naisi, kes väljendavad abordikliinikutes aborditegemise soovi, teevad seda tegelikult kaugeltki mitte vabatahtlikult, vaid teiste survel. Loomulikult tunnevad ka need naised, et otsus mitte aborti teha oleks kapriisne ja isekas, sest on ju ühiskond abordi seadustamisega andnud signaali, et abort ei ole iseenesest halb valik, mida peaks tingimata vältima.

Raskes olukorras inimesele saab nii abordi- kui eutanaasiaotsuse langetamiseks survet avaldada muidugi õige mitmel moel, alustades hoolimatuse ülesnäitamisest nii pereliikmete kui arstide poolt kuni ähvardamiseni välja. Eutanaasia seadustamise pooldajad räägivad küll palju kõikvõimalike tahtevabaduse garanteerimise mehhanismide sisseseadmisest, kuid ülalmainitut silmas pidades peaks olema selge, et eutanaasia seadustamise järel ei ole selle inimestele pealesurumise vältimiseks võimalik kehtestada ühtegi vettpidavat süsteemi.

Usalduse kadumine meditsiiniprofessiooni suhtes

Viimase argumendina võib välja tuua tõsiasja, et eutanaasia kahandaks märkimisväärselt usaldust meditsiiniprofessiooni vastu. Mitte ilma asjata ei ole Hippokratese vandes kirjutatud „kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida“ ja „ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.“ (Muuseas, samas vandes seisavad ka järgmised unustusehõlma vajunud sõnad: „Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.“)

Aktsepteerides meedikute osalemise inimeste elu enneaegses lõpetamises, ei saaks nõdrad, vanad ja haiged inimesed enam kuidagi kindlad olla, et arstid lähtuvad oma tegevuses ainult ühest eesmärgist, nimelt eesmärgist ravida. Muidugi mõista vajavad haiged ja kannatustes inimesed hingerahu ja kindlustunnet, mitte ärevust ja hirmu selle pärast, mida arstid nendega teha võivad. See, et inimestel oleks täielik usaldus, et arstid lähtuvad üksnes eesmärgist patsiendi elu ja tervist hoida, on ilmselgelt väga oluline.

Eutanaasia seadustamine on aja küsimus

Eeltoodud põhjustel ei tohiks kunagi assisteeritud enesetappu ega eutanaasiat seadustada. Selle asemel tuleks teha rohkem pingutusi selleks, et vanad ja haiged inimesed tunneksid nii oma pereringis kui meditsiiniasutustes, et neist hoolitakse ning et neid toetatakse ka nende eluõhtul. Nagu märgiti 1993. aastal Briti Lordidekoja raportis: „Sõnum, mille ühiskond saadab haavatavatele ja viletsas olukorras inimestele, ei tohiks seisneda — ükskõik kui peenelt seda ka ei väljendata — nende surmaotsinguile julgustamises, vaid meie hoolitsuse ja toetuse taaskinnitamises.“

Samuti on mõtlemapanev Lordidekoja Meditsiinieetika Komitee 1984. aastal eutanaasiateemal tehtud järeldus: „Ei ole ühtegi piisavalt kaalukat põhjust, mis õigustaks õigussüsteemi ja ühiskondlike suhete nurgakivi, inimese tahtliku tapmise keelu nõrgestamist. Üksikjuhtumeid ei saa võtta lähtealuseks riiklikule poliitikale, mis omab ühiskonnale sedavõrd tõsiseid ja laiaulatuslikke järelmeid. Eutanaasia-küsimuses ei või üksikisiku huvisid käsitleda eraldisesvana ühiskonna kui terviku huvidest.“

Olles esitanud nägemuse sellest, miks eutanaasiat ei tohiks kunagi aktsepteerida, pean lõpetuseks aga kurvastusega nentima, et mul ei ole kahtlust, et hoolimata ükskõik millistest ohtudest ja kuitahes tugevatest vastuargumentidest on eutanaasia seadustamine Eestis vaid aja küsimus — just nagu ka samasoolistele isikutele „abiellumise“ ja lapsendamise õiguse andmine. Need küsimused on liiga olulised, et neid otsustada lähtudes parimatest argumentidest või rahva tahtest — need küsimused otsustatakse lähtuvalt ühiskonna üle kontrolli omavast ideoloogiast. Enne peab aga mõned aastad avalikku arvamust kujundama, et otsuse võiks ellu viia demokraatia sildi all.

Lääne tsivilisatsiooni üle võimust võtnud globaliseerumistaotlusega ateistlik libralismi, relativismi ja individualismi külvav ideoloogia näeb ükskõik millises riigis eutanaasia keeldu (just nagu ka abordikeeldu, traditsioonilist abielu, igasugust arusaama objektiivsest moraalist ja tõelisest religioonist ning inimeste sõltumatust riigist) vaieldamatult vanade kristlike aegade igandina, oma lõpliku triumfi teel seisva takistusena, mis tuleb kõhklemata kõrvaldada. See ideoloogia, mis väidab end seadvat kõige mõõduks inimese, on oma ettevõtmistes sügavalt inimvaenulik ega hooli vähimalgi määral sellest, mis on vajalik tingimuste loomiseks inimeste tõelise õnnelikkuse saavutamiseks. Oma eesmärkide saavutamise nimel defineerib see ideoloogia ümber inimolemise võtmemõisted, nagu armastus ja vabadus, asendades nende tähenduse seni mõistetule risti vastupidisega. Veelgi enam, see ideoloogia defineerib ümber ka arusaamise inimolemisest endast, dehumaniseerides inimese, käsitledes teda puht-materiaalse olendina, mitte millegi poolest kõrgemana teistest loomadest. Ja just nagu koeri ja kasse pannakse magama, nii tuleks toimida ka inimestega — olulist erinevust ju ei ole.

Tõepoolest, ei ole mõtet salata, et elame kristlusest ja selle elusõnumist üha enam lahtiütlevas ja surmast läbiimbunud kultuuris. 1956. aastast on meie maal tapetud emaüsas enam kui poolteist miljonit beebit ja praegugi tapetakse igal aastal ligi 9000 kõige kaitsetumat pisikest inimest. Riik, mis deklareerib oma põhiseaduses, et igaühe õigus elule on kaitstud, ning mille õiguskantsler kinnitab, et põhiseadus kaitseb ka sündimata inimeste elu, pannes sedasi riigile kohustuse nende elu kaitsta, rahastab iga sündimata inimese tapmist 2/3 protseduuri maksumuse ulatuses. Kes võiks tõsimeeli uskuda, et ühiskonnas, kus sellisel viisil suhtutakse kõige süütumate inimeste elusse ja kus on pea täielikult kõrvaldatud inimese elu kaitse selle algfaasis, võiks osutuda tõenäoliseks seista edukalt vastu püüdlustele kõrvaldada kaitse inimese elult selle lõppfaasis?

Eutanaasia seadustamine saab toimuma valutult

Seejuures saab eutanaasia seadustamine toimuma õige mitmel põhjusel suhteliselt valutult.

Esimeseks põhjuseks on asjaolu, et materialistlik-liberalistlik-relativistliku dogma omaks võtnud ja kõrgeima väärtusena tolerantsust ülistavad inimesed on muutunud moraalselt kirjaoskamatuteks, pidades moraalsuse ainsaks möödupuuks seda, kas mingi käitumine põhjustab kellelegi teisele otseselt kahju või mitte — eeldusel, et nad üleüldse sellist nähtust nagu moraal tunnistavad.

Teise põhjusena võib välja tuua selle, et Eestis puudub ausatel põhimõtetel toimiv avaliku arutelu foorum. Inimestele jäetakse mulje, et meil on vaba ajakirjandus, kus igati avatud mõtlemisega ajakirjanikud ja rahva helgeimad pead ausatest tõetaotlustest lähtudes parimaid lahendusi otsivad, ent muidugi ei ole see midagi enamat kui pettepilt. Võib olla kindel, et kui sel teemal midagi sellist, mida avalikuks aruteluks nimetatakse, kord tekib, täidab meie selgelt liberaalse hoiakuga lehtede külgi kordades enam emotsioonidel põhinevaid eutanaasiat pooldavaid artikleid kui tekste, milles seistakse mõistusele tuginedes eutanaasia seadustamise vastu. Kuivõrd enamik inimesi peab moraali subjektiivseks kategooriaks ja maitse üle ei vaielda, saab kogu „arutelu“ olema suure tõenäosusega hästi kontrollitud ja suunatud emotsionaalne vahutamine, millega üritatakse luua muljet, et ühiskonnas on toimunud avalik arutelu ning et eutanaasia seadustamine on üksnes rahva hääle kuuldavõtmise akt. Nagu nähtub praegu intensiivselt toimuvast homopropagandast eesti ajakirjanduses, on meedia üheks olulisemaks funktsiooniks ühiskonnas avaliku arvamuse vorpimine.

Kolmandaks põhjuseks on fakt, et Eestis puudub arvestatav jõud, kes võiks eutanaasia seadustamise vastu välja astuda. Meil ei ole tõsiselt võetavat konservatiivset erakonda, mis sõandaks kristlike põhimõtete eest seista või mis üleüldse inimelu kaitse küsimusi oluliseks peaks. Samuti on meie maal tegutsevate religioossete ühenduste juhid sedavõrd arad ja alalhoidlikud, et nad ei läbe üheski vähegi olulises küsimuses valitsusele ega meediale vastanduda.

Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid

Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi Kohus) otsustas eile asjas Lautsi v. Itaalia, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide avalike koolide klassiruumides ei ole lubatud seinale riputada krutsifikse — vastupidine käitumine rikub Kohtu hinnangul vanemate ja õpilaste õigust haridusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art. 1) ja õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele (EIÕK art. 9). Kuigi kohtuotsus on esialgu olemas vaid prantsuse keeles, saab selle inglise keelset kokkuvõtet lugeda Kohtu kodulehelt.

Kuigi Itaalia valitsus, kes Kohtu poolt antud asjas inimõiguste rikkumises süüdi mõisteti, on lubanud otsuse edasi kaevata, võib juba täna öelda, et tegemist on ajaloolise kaasusega. Tähelepanu väärivad õige mitmed punktid.

(1) Antud otsus on juba aastakümnete pikkuse ajalooga anti-kristliku ühiskondliku subversiooni strateegia elluviimise loogiline jätk. See väike, kuid võimukas klikk, mis on huvitatud Euroopa lahtiraiumisest tema kristlikest juurtest, teab väga hästi, et demokraatlikul viisil ei ole seda võimalik saavutada — põhjus on väga lihtne: inimestele on nende religioosne ja kultuuriline identiteet, just nagu ka esiisade higist ja verest läbiimbunud ohverduste hinnaga loodud ja põlvest-põlve edasi antud imeline kultuuripärand liialt omane ja kallis. Seepärast on kõik suuremad lahtiütlemised ühiskonnakorralduses kristlikust traditsioonist ja õpetusest toimunud mitte parlamentaarse arutelu või rahvahääletuste tulemusel, vaid läbi ebademokraatlikult sisse seatud kohtute, kus mõned “spetsialistid” langetavad igasuguse sisulise vastutuseta otsuseid kogu ühiskonna saatust määravates küsimustes — küsimustes, mille osas otsuste langetamiseks puudub neil igasugune kompetents ja autoriteet. Tõepoolest, miks õigustab kohtulikku isetegevust, mille kaudu seitse vanemapoolset (liberalistlik-materialistliku, tõenäoliselt enamjaolt neo-marksistliku maailmavaatega) juristi kusagil Strasbourgis otsustavad selle üle, milline on Euroopa ja üksikute Euroopa riikide indentiteet ja milline on selles identiteedis religiooni roll? See on ju absurd!? Kes on anudnud neile õiguse selliseid otsuseid langetada? Miks peaks üleüldse mõned bürokraadid otsustama selle üle, mis ripub Itaalia külakooli seinal? Kas need on küsimused, mille arutamiseks on Kohus ellu kutsutud? Olgu kuidas on, just kohtud (ja tegelikult siis üksikud juristid) on selleks kanaliks, mille kaudu on paljudes lääneriikides seadustatud abielulahutus, kaotatud sündimata inimeste tapmise keeld (nt 1973. aasta kurikuulus Roe vs Wade kohtuasi USA-s), lammutatud traditsiooniline arusaam abielust ja perekonnast jne. Koolide muutmine ühetähenduslikult liberalismi ideoloogia indoktrineerimise vahenditeks on selles jadas igati loomulik samm.

(2) Ennekõike on otsus oluline seetõttu, et Kohtu selgitusel peab avalikes koolides lähtuma nn maailmavaatelise neutraalsuse põhimõttest, mis omakorda tähendab, et lubatud on vaid sekulaarne lähenemine haridusele ja koolikorraldusele. Siin on hea näide võitleva sekularismi pealetungist, kusjuures oluline on täheldada, et sisuliselt peetakse sekularismi all silmas ei midagi muud kui religiooni väljatõrjumist avalikust ruumist. Selles tähenduses on sekularism otseselt religiooni vastu suunatud — sekularism sallib religiooni piirini, kus see püsib rangelt eraelu piires ega pretendeeri mingile mõjule ühiskonnas laiemalt. Seejuures on vahetegu eraelu ja avaliku elu sfääri vahel väga kunstlik ja ideoloogiliselt inimeksistentsi fragmenteeriv.

(3) Muidugi ei küsi keegi, mille poolest on sekulaarne kool vähem ideoloogiliselt määratletud kui kristlik kool. Milles seisneb sekulaarsuse neutraalsus? Mille suhtes see õige neutraalne on? Ja kas sekulaarsus ise ei olegi väga konkreetselt maailmavaateliselt määrtletud positsioon? Kas sekulaarselt korraldatud avalikus ruumis ei kehti väga konkreetne ideoloogiline idee, et Jumalat ei ole olemas või isegi kui on (kellegi ettekujutuses), siis ei või sel asjaolul olla avaliku elu korraldamisel mingit rolli? Nendele küsimusele ei ole võimalik rahuldavalt vastata toomata sisse tõe kategooriat — kategooriat, mida liberalistlik-relativistlik ideoloogia kardab kui tuld, sest see viib ise möödapääesmatult tagasi Jumala juurde.

(4) Eelmisest punktist tulenevalt peaks tõsiselt küsima, millisel põhjusel on õigustatud kõikides koolides sekulaarse (ehk sisuliselt ateistliku) maailmavaate pealesurumine? Kas ei moodusta suurt osa ühiskonnaliikmetest kristlased? Kas nemad ei maksa makse, mille eest haridussüsteemi ülal peetakse? Kas neil ei ole õigust sellele, et nende maksuraha eest tagaks riik ka selle võimaluse, et nende lapsed saaks õppida koolides, mis austab kristlikku usku ja õpetust, Euroopa kristlikku ajalugu ja kultuuripärandit, ning vanemate õigust otsustada oma laste hariduse üle? Ehk kasutades kohtu enda parlance‘i: kas kristlastel ja nende lastel ei ole õigust haridusele keskkonnas, milles nende religioosset identiteeti tunnustatakse; kas neil ei ole õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele?

(5) Äsja lõppenud ning teemale “Ikoon” keskenudnud festivali TriaLogos järelkajas on paljutähenduslik ka see, kuidas anti-kristlikud jõud on otseselt vaenulikud kristliku sümboolika vastu. Targad inimesed teavad, et märkidel on inimeste mõtlemisele suur mõju — nad teavad ka seda, et väga suur ja konkreetne mõju on inimestele, eriti kasvueas inimestele, märkide puudumisel. Sõnumit tühjusest (ehk olemise mõtestamatusest) ja vertikaalse dimensiooni olmatusest inimese elus edastatakse mitte üksi koolides ja lasteaedades, vaid — olgem ausad — tihti ka ideoloogiliste rünnakute ohvriks langenud pühakodades, mis on kahetsusväärsel kombel inimesi õpetavast ja inspireerivast, nende mõtteid suunavast religioossest sümboolikast tühjaks roogitud. Kuivõrd rist on kristliku usu keskne sümbol ning kuivõrd risti kohalolek märgib teatud mõttes Kristuse valitsemist, on krutsifikside väljatõrjumine avalikust ruumist igati mõistetav käik. Samal ajal on avalik ruum (sh tänavapilt, meedia ja koolid) massiliselt üle ujutatud kõikvõimaliku anti-kristliku, rüveda ja koguni satanistliku sümboolikaga, mille eksponeerimisele ei sea riik ega kohtud muidugi mõista mingeid takistusi. Juhus?

(6) Kahetsusväärne on lugeda, et Itaalia valitsuse vastuväited (niivõrd kui neid saab üleüldse vastuväideteks pidada), lähtuvad paljuski mõttemudelist, mis on juba omaks võtnud selle ideoloogia, mis püüab religiooni koolidest välja tõrjuda. Selle asemel, et deklareerida julgelt, et kristlik religioon on osa Itaalia identiteedist, ajaloost ja kultuurist ning et Kohtul ei ole mitte mingit voli seda identiteeti omavoliliselt rünnata ega ümber kujundada, räägiti kohtule esitatud selgitustes haledana näivat juttu sellest, kuidas krutsifiks on tegelikult võrdsuse, vabaduse ja tolerantsuse, just nagu ka sekulaarsuse sümbol.

Kõige selle juureks on jällegi juba omaks võetud arusaam sekulaarsusest, mille jõustamise läbi peetakse vastuvõetamatuks, et religioonil on ühiskonnaelu korraldamises mingi roll, rääkimata selle käsitlemisest ühiskonnaelu vundamendina. Selle arusaamise kohaselt ei tohi riigil religiooniga mingit pistmist olla, samal ajal kui riigil nähakse kohustust edutada jumalata maailmapilti ning propageerida otseselt kristluse vaenulikke ideoloogiaid (nagu materialism ja liberalism). Sellest, mida sekulaarsus tähendab ja kuidas see ühiskonda mõjutab, on väga huvitavalt (ja fundamentaalseid erinevusi väljatoovalt) arutlenud kardinal Joseph Ratzinger ja Jürgen Habermas raamatus The Dialectics of Secularization.

Itaalia kultuuriminister Mariastella Gelmini on juba öelnud, et Euroopa Inimõisute Kohtu otsus on “rünnak meie traditsioonide vastu”. Ta lisas, et “Itaalia ajalugu elab sümbolites ning kui me need sümbolid kustutame, siis kustutame osa iseendast. Mitte kellelgi, ja kindlasti mitte ideoloogiliselt meelestatud Euroopa kohtul, ei õnnestu meie identiteeti hävitada.” Mõtlemapanev on ka pr Gelmini meeldetuletus, et “ühendatud Euroopat ei ole võimalik ehitada üksikute maade traditsioone hävitades.”

Itaalia valitsuse senaator Mario Baccini on Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kommenteerinud öeldes, et kohus on “paganismi poole kreeni vajunud”, samal ajal kui Pierferdinando Casini kristlike demokraatide parteist nentis, et Euroopa institutsioonid salgavad selgrootult Euroopa kristlikke juuri.

Vatikani pressiesindaja, isa Frederico Lombardi ütles, et Vatikan tahab enne seisukoha kujundamist otsusega tutvuda, samal ajal kui Itaalia Katoliku Piikoppide Ühendus teatas, et kohtuotsus on “ühepoolne ja ideoloogiline” ning “äratab kurbust ja hämmingut”.

Lõpetuseks võiks igaüks hetkeks peatuda ja tõsiselt mõelda selle üle, mis jääb Euroopast alles, kui sellest kristlus välja võtta? Minule kerkib seda mõtet silme ees veeretades pähe pilt hinge lahkumisest kehast… ehk surmast.

Huvitav on ka küsimus sellest, kas antud kohtuotsuse ja Tšehhi presidendi poolt Lissaboni lepingu allkirjastamise näol Euroopa Ühendriikide loomisele lõplikult rohelise tule andmise ühele kuupäevale langemise vahel on märgiline seos.

Inimvaenulik rünnak perekonna vastu

Ei ole tarvis pikalt selgitada, et ei saa olla tugevat rahvast ja riiki ilma, et eksisteeriks palju tugevaid perekondi. Seda tõsiasja on nenditud ka meie põhiseaduses, mille § 27 lg 1 kohaselt on “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena … riigi kaitse all.”

Just perekond on ainuke sotsiaalne kooslus, mis on rajatud armastusele, milles valitsevad kõige lähedasemad võimalikud inimsuhted, mis aitab inimestel õppida oma ninast kaugemale vaatama ja teineteisega arvestama ning mis loob lastele nende arenguks ja kasvamiseks hädavajaliku turvatunde. Seepärast on fundamentaalselt oluline, et ühiskond teeks kõik võimaliku tagamaks perekonna institutsiooni heaolu.

Riigi ja perekonna suhtest rääkides on üheks peamiseks printsiibiks subsidiaarsuse põhimõte: riik peaks hoiduma sekkumisest perekondlikesse suhetesse, kui selleks ei ole just hädavajadust. Riik peab võimaldama perekondadele perekonda puudutavates küsimustes iseregulatsiooni ning hoiduma perekonna kompetentsi kuuluvaisse küsimustesse sekkumast. Iga riigipoolne sekkumine sellistesse küsimustesse, välja arvatud hädavajaduse korral, kujutab endast riigivõimu tugevdamist perekonna institutsiooni nõrgestamise arvel — seda enam, kui sellised sekkumised ei ole üksnes juhuslikud, vaid kirjutatakse kehtivasse õigusesse ning institutsionaliseeritakse.

Üheks peamiseks perekonna kompetentsi kuuluvaks küsimuseks, millesse riik ei tohiks sekkuda, on vanemate õigus ja kohustus hoolitseda oma laste eest ning neid kasvatada. Sedagi inimvabaduse seisukohast üliolulist põhimõtet on tunnustatud meie põhiseaduses, mille § 27 lg 3 kohaselt on “Vanematel … õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.” Kui riik hakkab sellesse lastevanemate õigusesse sekkuma ning pretendeerib ise laste kasvatamise õigusele või üritab lapsevanemaid eelnimetatud õigusest ilma jätta (või seda õigust piirata), tuleb nentida, et tegemist on totalitaarsete ning inimvabaduse kahjustamisele suunatud ilmingutega — ilmingutega, mida on täheldatud nii kommunismi tingimustes kui ka tänases, end valgustatuks ning vabaks kiitvas õhtumaade kultuuriruumis.

Üheks selliseks ilminguks — ning seejuures väga räigeks ilminguks — on praegusel ajal naistearstide erialaorganisatsioonide eestvedamisel inimvaenulikust ideoloogiast läbikasvanud Sotsiaalministeeriumis küpsev plaan anda naistearstidele õigus tappa abordi teel alaealiste tütarlaste sündimata lapsi ilma, et tütarlaste vanemad sellest teadlikuks saaks — nende nõusolekust rääkimata.

Kasutan planeeritava seadusemuudatuse kirjeldamiseks lõiku innuka sotsialistist ajakirjaniku Kadri Ibruse artiklist, mis avaldati 6. augusti Eesti Päevalehes ning mis kandis alapealkirja “Seaduseloojate eksimus võttis alaealistelt ajutiselt õiguse abordi üle otsustada”:

“Kui alates selle aasta algusest hakkas raseduse katkestamise seaduses kehtima kord, et alaealiste naiste puhul tuleb arstidel raseduse katkestamisel lähtuda nende eestkostja arvamusest – ja kui eestkostja ja naine ise on eriarvamusel, peab pöörduma kohtusse –, siis nüüd on Sotsiaalministeerium algatanud uue eelnõu, millega tühistatakse vanemate nõusoleku nõue.”

Niisiis, aasta alguses jõustunud seadusemuudatust, millega keelati naistearstidel alaealiste tüdrukute laste aborteerimine ilma nende tüdrukute vanemate nõusolekuta, nimetab Ibrus “eksimuseks”. Eeltsiteeritud põhiseaduse §-i 27 lg 3 meelde tuletades võiks küsida, kas Ibrus peab ka selles sätestatut eksituseks.

Seega, põhimõttelisel (põhiseaduslikul) tasandil tunnustab riik deklaratiivselt lapsevanemate õigust ja kohustust (st vastutust) kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, ent praktilisel tasandil (konkreetsetes küsimustes) võtab vanematelt võimaluse rääkida kaasa oma laste kõige suuremat kaalu omavates otsustes.

Siin kohal tuleb küsida, kas pole mõistusevastane, et alaealised, kel on vastavalt kehtivale õigusele piiratud teovõime, ei saa piisava küpsuse (vastutustundlikkuse) puudumise eeldamise tõttu eestkostjata teha kinnisvaratehinguid, just nagu ei saa nad ka osaleda valimistel, küll aga peetakse neid küllaldaselt vastutusvõimelisteks, et sõlmida lepinguid, mille sisuks on oma sündimata lapse tappa laskmine? Ühest küljest on see mõistusevastane, ent teisest küljest jällegi laitmatult kooskõlas selle materialistliku vaimuga, mis peabki kinnisvara ja sellega tehtavaid toiminguid olulisemaks kui inimese elu ja selle hävitamist. Põhimõtteline küsimus on aga lihtne: kui ühiskond eeldab, et alaealised ei ole piisavalt küpsed ja vastutustundlikud, et osaleda valimistel või teha iseseisvalt kinnisvaratehinguid, siis kuidas on loogiline eeldada, et nad on piisavalt vastutusvõimelised langetamaks oma enese lapse tapmise otsust!?

Veelgi enam. Tänavu märtsis vahendas meedia hoolikalt skandaali, mis järgnes sellele, kui üks hambaarst puuris koolis õpilasel hambaid ilma, et vanemad oleks selleks eelnevalt loa andnud (vt asjakohast lugu siit). Vanemad pöördusid õiguskantsleri poole, kes jõudis järeldusele, et hambaarst talitas vääralt, kuna patsienti võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada vaid patsiendi nõusolekul või lapse puhul esindaja nõusolekul. Indrek Teder rõhutas otsesõnu: “Alaealistele osutatavate tervishoiuteenuste puhul tuleb kindlasti saada kõigiks sekkumisteks iga kord vanema nõusolek”.

Nüüd oleks huvitav teada, mis Sotsiaalministeeriumis inimeste peas toimub, et pärast selliseid õiguskantsleri poolseid selgitusi tullakse välja ettepanekuga kaotada alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõue. Esiteks, mis on absurdsem kui see, et alaealisele tüdrukule hambaravi osutamiseks on eelnevalt tarvis saada tema vanemate nõusolek, ent tüdruku ihus kasvava sündimata beebi tapmiseks pole tarvis vanemaid isegi mitte teavitada? Teiseks, millest on õiguskantsleri öeldus raske aru saada? Kas sõnapaarid “tuleb kindlasti”, “kõigiks sekkumisteks” ja “iga kord” ei ole piisavalt ühemõttelised?

Ühest küljest võiks ju väita, et abort ei ole ühtegi pidi vaadates tervishoiuteenus (kui tegu ei ole just ema elu päästmiseks hädavajaliku toiminguga) ning seega õiguskantsleri poolt öeldu antud juhul ei kohaldu, ent Sotsiaalministeeriumis (just nagu Eesti meditsiinisüsteemis üleüldse) käsitletakse aborti ühemõtteliselt just nimelt tervishoiuteenusena: valikaborti rahastatakse Haigekassa poolt kui tervishoiuteenust ning ka neid mürke, mille manustamise teel sündimata beebi surm esile kutsutakse, nimetatakse ministeeriumis ravimiteks (järelikult peetakse ka normaalselt kulgevat rasedust haiguseks).

Mis puutub veel ülalosundatud EPL-is avaldatud artiklisse, siis selles sisalduvad dr Ivo Saarma kommentaarid väärivad tähelepanu. Nimelt on artiklis kirjutatud, et “Eesti naistearstide seltsi asepresidendi Ivo Saarma sõnul on praegune olukord lihtsalt absurdne, kuna kohus ei saa otsustada raseduse katkestamise õigustatuse üle ning rasedust ei saa katkestada kellegi tahte vastaselt.”

Lõiguga “rasedust ei saa katkestada kellegi tahte vastaselt” annab doktorihärra mõista, et vanemate õigus oma lapse abordiotsuses kaasa rääkida kätkeb ka õigust sundida oma tütart aborti tegema. Algselt arvasin, et see on lihtsalt vale, sest mäletasin selgesti raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) §-s 5 lg 1 sätestatud fundamentaalset ja selget põhimõtet, et “Naise rasedust võib katkestada üksnes tema enda soovil. Keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist oma rasedust katkestama.” Ent aasta alguses jõustunud sama paragrahvi teine lõige kätkeb tõepoolest väga tõsist probleemi. Säte näeb välja selline:

§ 5. Raseduse katkestamise vabatahtlikkus

(1) Naise rasedust võib katkestada üksnes tema enda soovil. Keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist oma rasedust katkestama. Sooviavaldus oma raseduse katkestamiseks peab olema vormistatud kirjalikult.

(2) Piiratud teovõimega naise raseduse võib katkestada tema enda soovil ja tema eestkostja nõusolekul. Kui naine ei ole raseduse katkestamisega nõus või ei suuda tahet avaldada või kui eestkostja raseduse katkestamisega ei nõustu, võib raseduse katkestada üksnes kohtu loal. Kui kohtu loa saamise viivituse tõttu tekib tõsine oht naise tervisele, võib raseduse katkestada ka kohtu loata, kuid sel juhul tuleb luba hankida viivitamata tagantjärele.

Kui tervemõistuslikult peaks vanemlikust nõusolekust rääkides käima jutt üksnes vanemate õigusest mitte lubada oma lapselast tappa (just see näikse olevat sõna “nõusolek” tähendus — st kellegi teise otsusega nõustumine), siis antud sätet lugedes ilmneb tõepoolest, et seda on võimalik tõlgendada moel, mille kohaselt on vanemaile antud ka õigus taotleda kohtult tütrele abordi tegemist vastu viimase tahtmist (kuigi on raske mõista, miks on sellisel juhul 2. lõike esimeses lauses kasutatud sõna “või” asemel sõna “ja”). Selline lahendus kujutab endast aga täielikku barbaarsust (tasub vaid mõelda, kuidas vastu tahtmist abordi tegemine praktikas välja näeb), sest näeb ette alaealise südametunnistuse vabaduse kõige jämedama võimaliku rikkumise.

Fakt on see, et niivõrd kui ühiskond tunnustab igaühe südametunnistuse vabadust (mida on põhiseaduse  §-i 40 näol ka tingimusteta tehtud), ei tohi mitte kedagi, mitte kellegi poolt, mitte kunagi, mitte ühelgi tingimusel oma sündimata lapse tapmisele sundida või mõjutada. RKSS-i §-s 5 lg 1 sisalduv vabatahtlikkuse printsiip peab kehtima absoluutselt ning selle eiramise eest — kas vanemate või kellegi teise poolt — on adekvaatne karistus ette nähtud karistusseadustiku §-s 125: “Raseda naise tahte vastaselt tema raseduse katkestamise eest – karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.” Karistusseadustiku normi tuleks küll täpsustada, hõlmates sellesse selgesõnaliselt ka raseduse katkestamisele sundimise ning mõjutamise.

Seega, kokkuvõtlikult, RKSS-i vanemlikku nõusolekut puudutav regulatsioon vajab kindlasti parandamist, sest on sügavalt väär anda vanemaile (või kellele iganes) õigus nõuda teiselt inimeselt (olgu või tütrelt) tema lapse tappa laskmist. Ent püüdes seda vääritut olukorda parandada ei tohi minna teise äärmusse, nagu sooviks seda teha Eesti Naistearstide Selts ja selle käepikendusena Sotsiaalministeerium: RKSS-i § 5 lg 2 peaks ühest küljeste tagama vanemliku nõusoleku nõude, ent teisest küljest tegema ühemõtteliselt selgeks, et vanemlik nõusolek tähendab õigust mitte abordiga nõustuda, mitte õigust nõuda aborditegemist. Sätte sõnastus võiks olla nt järgmine:

(2) Piiratud teovõimega naise raseduse võib katkestada üksnes juhul, kui selleks on lisaks tema tahteavaldusele olemas ka tema eestkostja nõusolek. Kui eestkostja raseduse katkestamisega ei nõustu, võib vähemalt 16-aastane sündimata lapse ema raseduse katkestamise õigust taotleda kohtult.

Hetkel kehtiva § 5 lg 2 viimane lause ”Kui kohtu loa saamise viivituse tõttu tekib tõsine oht naise tervisele, võib raseduse katkestada ka kohtu loata, kuid sel juhul tuleb luba hankida viivitamata tagantjärele” tuleks kahtlemata ümber mõelda, kuna see jätab vanemlikust nõusolekust ümberhiilimiseks liiga suure augu. Pigem oleks tarvis luua eeldused andtud küsimuses väga operatiivseks kohtumenetluseks.

Ka muud osad Ibruse artiklist pakuvad mõtteainet: “Kui praegu vanema kirjalikku nõusolekut ei saada, tuleb minna kohtusse. Naistearstide hinnangul aga ei saa kohtunik olla pädev sellist asja otsustama, vaid ikka konkreetne arst.” Huvitav, et ajakirjanikul ei tule pähegi, et äkki on põhiseaduse valguses kõnealuseid otsuseid langetama kõige pädevamad isikud mitte rutiinselt sündimata beebisid tapvad naistearstid, vaid hoopis konkreetse alaealise vanemad, kes ainsana armastavad konkreetset tüdrukut rohkem kui iseennast, on reeglina tema eest tema elupäevade algusest saati hoolitsenud ja südant valutanud ning tunnevad teda viimaste hingesoppideni? Arst, seevastu, ei tea konkreetsest tüdrukust — tema elukogemusest, hirmudest, kompleksidest, unistustest jne — mitte kui midagi. Kuidas saab ta siis olla pädev otsustama, et tüdruk suudab vastutustundlikult abordiotsuse langetada?

Edasi võib artiklist lugeda, et seni kehtinud süsteem on ajakirjaniku arvates küll absurdne, sest kohtus ei saavat selliseid küsimusi lahendada, aga siis sedastatakse, et “Nende kuude jooksul, mil praegune seaduse versioon on kehtinud, pole siiski ükski juhtum veel kohtuni jõudnud.” Ent milles siis õieti probleem seisneb? Kui ükski asi pole kohtusse jõudnud, siis kas sellest ei peaks järeldama hoopiski, et süsteem toimib just nimelt hästi?

Lõpetuseks tsiteerib ajakirjanik veel kord dr Saarmat, kes ütleb — muidugi üksnes eufemisme kasutades —, et oma sündimata lapse tapmine on sügavalt isiklik asi ning ei puutu üldse alaealise vanemaisse. Selliseid sõnu lugedes mõtlen jälle, kuidas inimesed, keda peetakse harituks, saavad midagi nii rumalat välja öelda ning veelgi enam — kuidas nii paljud selliseid absurdsusi sirge näoga ja noogutades tõsiselt võtavad.

Kes vähegi on kõnealuseid küsimusi uurinud, see teab teiste riikide kogemustest, et lugematul hulgal alaealisi tüdrukuid on teinud abordi kartusest rääkida rasedusest oma vanematele. Pärast, kui abort on juba tehtud ja vanemad asjast kuulevad, selgub aga, et viimased oleks lapselapse üle kas suurimat rõõmu tundnud või vähemalt oma tütrest noorele emale igati toeks olnud. Tütar aga on teinud oma elu suurima vea ning peab terve elu selle teadmisega elama. Miks asjad nii lähevad? Aga ei millegi muu kui selle pärast, et riik on kehtestanud korra, et naistearstid võivad alaealiste tüdrukute sündimata beebisid aborteerida ilma, et sellest oleks vaja kõnealuste tüdrukute vanematele teada anda. Paljud kliinikud USA-s ja mujal maailmas teenivad selle pealt hulga raha.

Alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõudel on veel üks väga oluline funktsioon. Teatavasti on karistusseadustiku §-des 144 ja 145 sätestatud, et “vanema, vanema õigustega isiku või vanavanema poolt lapse või lapselapsega suguühendusse astumise eest” ning “täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isikuga suguühendusse astumise eest” karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

Mida teeb aga isa, kes on oma 15-aastase tütre verepilastuse tagajärjel lapseootele jätnud või täisealine meesterahvas, kelle poolsest vägistamisest on rasedaks jäänud 13-aastane tütarlaps? Läheb end politseisse üles andma ning jääb ootama kuni 5-aastast vangistust? Tõenäoliselt mitte. Pigem sunnib ta ühel või teisel moel ähvardamise teel tüdruku vaikima ning naistearsti vastuvõtule minema ja väljendama oma “vabatahtlikku” otsust teha abort. Seejuures võib tüdruk olla vägagi seda meelt, et ta ei soovi oma sündimata beebit tappa lasta ning vastupidine asjade käik teeb temast seega juba kahekordse ohvri — kusjuures kurjategijast isa või muu täisealine meesterahvas, kes on saanud hakkama jäleda teoga nii vägistamise kui tüdruku abordile sundimise näol, pääseb igasuguse karistuseta. Kui kehtiks alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõue, ei oleks selline asi võimalik.

Kokkuvõttes häirib kogu selle teema juures kõige rohkem aga see, et kui kõnealuste küsimuste osas on otsused nn spetsialistide ja erialaorganisatsioonide poolt tegelikult juba langetatud, siis milleks lollitada rahvast ning etendada avalikku arutelu — samal päeval, kui avaldati Ibruse artikkel, mängiti kenasti välja ka PR-kampaania teised elemendid, nagu raadiointervjuud, arvamusküsitlused jms. See, kuidas mingeid ministeeriumikoridorides kitsa kliki survel ja eestvedamisel langetatud otsuseid sedasi legitimeerida üritatakse, kujutab endast õõvastavat demokraatia farssi ning avalikkusega manipuleerimist. Tõepoolest, näidaku keegi seda tütarlapse vanemat, kelle arvates on alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamine hea mõte. Just nagu ei lähtu selline lahendus tervest mõistusest, ei väljenda see kindlasti ka rahva tahet.

Niisiis, rünnakud perekonna institutsiooni kui ühiskonna alustala vastu jätkuvad vankumatult. Sedapuhku üritatakse taas kord nõrgestada laste ja vanemate vahelisi sidemeid ning suurendada riigi rolli nende küsimuste lahendamisel, millesse riik ei tohiks üleüldse sekkuda. Vaikselt, kuid kindlalt, õõnestatakse ühiskonna alustalasid ning inimesed vaatavad seda vaikides pealt. Kui harjumuspärane. Kui kurb.

Kas leidub Eestis selliseid jõude, kes omavad valmisolekut kirjeldatud inimvaenulikele jõududele ning nende destruktiivsetele kavatsustele vastu astuda? Kas on neid, kellele on inimeste ja perekondade heaolu, nõrgemate kaitsmine, ühiskondlik vabadus ning rahva ja riigi säilimine sedavõrd kallis, et paneb valitseva perekonnavaenuliku ideoloogia ja selle kandjatega piike ristama?

Ligikaudu pooleteise tuhande liikmega Eesti Lastevanemate Liidu põhiväärtustes on kirjutatud: “Meie tegevuse aluseks on veendumus, et vanemad on ainsad, kes parimal moel tahavad, oskavad ja suudavad lapse eest vastutada. Seda vastutust — ning sellega kaasnevaid õigusi — saab mujale delegeerida vaid väga äärmuslikel juhtudel ning pärast väga põhjalikku kaalutlemist.”

End konservatiivsena määratlev Isamaa ja Res Publica Liit kinnitab oma lehel avaldatud visioonis, et seisab tugevate perede eest; programmiliste põhialuste kirjeldamisel on manifesteeritud, et “Perekond on ühiskonna alus” ja “Perekond on püha” ning sedastatud, et “Eesti tulevik on pered. Loome peredele kindlustunde, mis võimaldab kasvatada lapsed tublideks inimesteks.”

Tahaks väga loota, et tsiteeritu väljendab veendumusi, mille nimel ollakse nõus ning astuma konkreetseid julgust nõudvaid samme. Seda lootust näivad toetavat mõne aasta eest Lastevanemate Liidu juhatuse nimel Aivar Halleri poolt öeldud ja Õpetajate Lehes avaldatud sõnad:

“Kui seadus jätab võimaluse, et kujunemisjärgus ja elukogemuseta noor inimene saab langetada talle üle jõu käivaid (surma puudutavaid) otsuseid, on selle seaduse loojatel asjad lõpuni mõtlemata jäänud. Iga pere elus on paremaid ja halvemaid aegu ning tõsised probleemid tekivad tõenäoliselt just siis, kui üksteisest kaugenetakse. Tänane seadus soosib seda kaugenemist veelgi ja on seetõttu taunitav.” (Jutt käib seadusest, mis kehtis enne vanemliku nõusoleku kehtestamise “eksimust”.)

Salamisi loodan, et ka IRL-is on inimesi, kes ei jaga Mart Laari seisukohta, et sündimata inimeste kaitsmine on küll oluline, ent ebapopulaarne ja seega asi, millega ei maksa poliitikutel avalikult tegeleda — loodan, et leidub veel poliitikute seas neid, kelle jaoks on tõde ja õiglus olulisemad suurused kui populaarsus. Samuti loodan, et kunagi ärkavad ka religioossete ühenduste juhid ning astuvad inimelu ja perekonna kaitseks selgesõnaliselt ja kindlameelselt välja enne, kui enam ei ole millegi kaitseks välja astuda.

* * *

Varem olen samal teemal kirjutanud debateerides Õpetajate Lehe veergudel dr Galina Litteriga:

* Varro Vooglaid: “Vanemate vastutus – kas reaalne või paljasõnaline?”, Õpetajate Leht, 13.10.2006

* Galina Litter: “Arst on patsiendi poolel”, Õpetajate Leht, 20.10.2006

* Varro Vooglaid: “Kelle poolel on vanemad?”, Õpetajate Leht, 03.11.2006