Aaviksoo jätkab valetamise õigustamist

Tänases EPL-s vastab Aaviksoo tema hiljuti väljendatud seisukohtade suhtes esile kerkinud kriitikale — ennekõike sellele, mida kirjutas Rein Raud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Aaviksoo ühestki oma seisukohast ei tagane, selgitades, et “tõde ei ole … enesemääratluse ainumas koostisosa” ja et “ka valel on … enesemääratluses oma koht ja isegi õigustus”. Aaviksoo püüab lugejaid veenda, et selline seisukoht ei ole ideoloogiline, vaid teaduslik – teaduslikuks näib selle tema (kui loodusteadlase) arvates tegevat tõsiasi, et valetamine on osa reaalsusest. Inimesed valetavad, ergo valetamine on vajalik:

“Kui valed on olemas, peab nende olemasolul olema põhjus, mille kaudu on võimalik mõista vale olemust ja rolli informatsioonilises suhtluses. Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus.”

Niisiis ütleb Aavikoo, et “jään enda juurde”, et informatsioonilise enesemääramise õigus kätkeb õigust valetada ja kuulub kõigile eneseteaduslikele subjektidele, teiste hulgas (rahvus)riigile. Selle põhistamiseks teeb ta eriti näotu liigutuse, selgitades et informatsiooniline enesemääratlemine ei pea teenima ainult tõde, vaid on kantud ka teistest kategooriatest, nagu usk, lootus ja armastust. Sellega püüab ta siis mõista anda, et usk, lootus ja armastus on tõele vastandatavad ning et nende nimel võib valetamine olla õigustatud. Tuues sisse kristlikud kategooriad, annab ta neile moonutatud näo, sest hüve on teatavasti jagamatu tervik, mille sees ei saa kunagi olla vastuolusid.

Kokkuvõttes tekib Aaviksoo sõnadele vaadates nüüd ja edaspidi üks väga põhimõtteline küsimus: kas neid (ja nende autorit) on üldse mõtet tõsiselt võtta, sest kui inimene õigustab informatsioonilist enesemääratlemist valetamise teel –  ja mitte üksi eraisikuna vaid ka riigiesindajana –, siis kust me teame, kas ta parasjagu räägib seda, mida tegelikult mõtleb, või hoopis valetab? Mõeldes sellele, mida Aaviksoo (riigiesindajana) Diplomaatias valetamise kohta kirjutab, tahaks pigem uskuda, et ta valetab kui seda, et ta tõepoolest nii arvabki. Kuigi, nagu hea sõber ütles, on nii ühel kui teisel juhul tegu katastroofiga nii väitja isiklikus mõttemaailmas kui ka eesti poliitilises kultuuris.

Lõppude-lõpuks viib Aaviksoo vaadete rakendamine täieliku usaldamatuseni riigi vastu. Kui riigiesindajad kuulutavad avalikult, et nad ei pea valetamist lubamatuks ja kasutavad seda nii isikliku, parteilise, rahvusliku kui ka riikliku enesemääratlemise vahendina, siis miks ma peaksin (või miks peaks kõik teised inimesed) kunagi enam midagi uskuma, mida nad ütlevad? Ja miks peaksid erinevad poliitikud uskuma teineteist? Siit nähtub, et valetamise aktsepteerimine poliitilises diskussioonis tähendab poliitilises diskussioonis kommunikatsiooni lõppu. Ja ilma kommunikatsioonita ei ole ka diskussiooni ennast.

Just selle pärast ongi käesolev probleem nii tõsine, et pidasin koos mõttekaaslastega vajalikuks sellele ka petitsiooni vormis tähelepanu juhtida. Mitmed inimesed on öelnud, et jagavad petitsiooni aluseks olevaid vaateid, ent ei pea allkirjade kogumise vormi südamelähedaseks ja et parem oleks antud küsimuses kutsuda esile tõsine ühiskondlik arutelu. Ka minule on see vorm vastukarva, ent mulle tundub, et mingit tõsiselt võetavat ühiskondlikku arutelu ei ole üheski poliitiliselt olulises küsimuses juba ammu toimunud ega ka saa toimuma. Avalik arutelu on muutunud mänguliseks ja suuresti on see põhjustatud just nimelt paljude poliitikute poolt jagatud nägemusest, mille Aaviksoo arusaamatul põhjusel lapsesuuga välja ütles – et valetamine ei ole poliitilises diskussioonis ühemõtteliselt lubamatu vahend.

Aaviksoo vaadete olemusliku problemaatilisuse on kõige tabavamalt ja selgemalt lahti kirjutanud vend Toomas:

“Sissejuhatuses asetab Aaviksoo kogu oma arutluse riigi kaitsepoliitika valgusse, keskendudes rahvuslikule ja riiklikule enesemääratlusele tõenäoliseks peetava psühholoogilise sõja tingimustes. Sellest vaatepunktist nähtuna võib nõustuda, et loomulikult ei ole me kohustatud valimatult väljendama kogu meile teadaolevat tõde, olgu siis meie riigi, strateegiate, siseasjade jpm asjade kohta, kui tegemist ei ole õigustatud nõudmisega. Veelgi enam, oleme kohustatud kaitsma tundliku teabe sattumist potentsiaalse või tegeliku vaenlase kätte. Kahtlemata esineb [psühholoogilise sõja tingimustes] olukordi, kus me õigustatult varjame mingit osa või mingit aspekti meile teadaolevast tõest või koguni kasutame sõnumeid, mis on arvestatud vastast eksitama. Olukorra survel võib tulla ette, et kasutatakse ka valesid. Kuni need kedagi oluliselt ei kahjusta, ei pruugi olla tegemist raske eetilise eksimusega. Siiamaani võiksin Aaviksooga nõustuda.

Ent Aaviksso ei piirdu sellega. Ta normaliseerib sellise tundliku teabe ja konfliktse situatsiooni, laiendades nende suhtes erandlikult kehtivat mistahes situatsioonidele, isikutele ja organisatsioonidele. Teisisõnu, ta normaliseerib konfliktsituatsiooni, käsitledes seda kui reeglit, nii et me oleme alati võitluse olukorras, alati valvel “teise” suhtes, kes on Aaviksoo sõnul parimal juhul “neutraalne”. Teise armastamine on sellises käsitluses välistatud, rääkimata vaenlase armastamisest. Sellisena on Aaviksoo kontseptsioon fundamentaalselt antikristlik, põhinedes egoismil, olgu siis väikese või suure, st kollektiivse mina egoismil.

Ent Aaviksoo ei piirdu ka sellega. Kuna selline darvinistlik informatsiooniline olelusvõitlus omandab tal fundamentaalse, lausa olemist kui sellist konstitueeriva staatuse, siis muutub tõe varjamine ja hägustamine samuti normaalseks, tavapäraseks, koguni meie enesemääratlemise komponendiks. See ei ole enam lihtsalt kaitse võimaliku vaenlase vastu, sellest saab meie enesemääratluse, meie olemise osa. Me hakkame piirama iseenese tõesust. Ja tegelikult kaotame sellega õiguse oodata, et teised austaksid tõde. Tõe teenimine, millesse Aaviksoo pilkavalt suhtub, on tegelikult just nimelt meie tugevaim relv, mis ainsana saab anda meile ja meie poolt väljendatule autoriteedi. Ilma selleta oleme lihtsalt ühed närused valetajad.”

Rohkem ei olegi midagi lisada. Sellise maailmavaatega mehest Eesti hariduspoliitika juhi tegemine teeb tõsiselt kurvaks. Mitmed arukad inimesed on mulle kirjutanud, et nad ei soovi petitsioonile allkirja anda, kuna nad on jõudnud punktini, kus neile ei lähe enam Eestis toimuv absoluutselt korda. Nad on Eestist lahkunud ega kavatsegi tagasi tulla. Ja kui ka tulevad, siis poliitilise eluga ei seondu vähimalgi määral. Aaviksoo poolt oma maailmavaate paljastamine ja temast haridusministri tegemine ainult süvendab sellise hoiaku levikut.

Vt lisaks:

• Toomas Vooglaidi kommentaar Aaviksoo tänasele artiklile, kus on eriliselt vaatluse all küsimus sellest, kas Diplomaatias avaldatud tekst oli ideoloogiline või teaduslik.