21. aprillil kirjutasin siin samas blogis Postimehe keerulisest suhtes ajakirjanduseetikaga ning osundasin, et minu hinnangul rikkust lehe arvamustoimetus minu artikli käsitlemisel mitte üksi härrasmehelikkuse konventsioone, vaid ka ajakirjanduseetika põhimõtteid.
Olgu siis nüüd lihtsalt ära märgitud, et minu vastav seisukoht sai kinnitust ka Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu otsuste näol, mis mõlemad sedastasid, et Postimehe arvamustoimetuse käitumine ei olnud kooskõlas hea ajakirjandustavaga, nagu see on sätestatud Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksis.
Mõneti eelnevaga seonduvalt tuvastas ka ERRi ajakirjanduseetika nõunik, hr Tarmu Tammerk, et rahvusringhäälingu uudisteportaali poolt kooseluseaduse vastu Riigikogule protestikirjade üleandmise mahavaikimine (juba teist aastat järjest) on samuti ajakirjanduseetika põhimõtetega vastuolus – seda enam, et kooseluseaduse pooldajate poolt oma toetuskirjade üleandmist ERRi uudisteportaal kajastas. ASjakohane äramärkimine on ka ERRi portaalis hr Tammerki arvamusloona, kuid loomulikult mitte portaali toimetuse poolse vabandusena.
Need on vaid mõned, ametlikku kinnitust leidnud näited meedia kallutatust antud teemal – ametlikult kinnitamata näiteid on õige palju (nagu kirjutasin nt ajalehe Sirp peatoimetaja käitumisest). Selles kontekstis tundub Priit Pulleritsu hinnang, et Eesti meedia on homoliikumise pürgimutega seonduvalt tõestanud end putinliku propagandavahendina, igati adekvaatne:
“Eesti ajakirjandus on millegipärast valinud poole. Ma ei tea, miks. Ometi peaks ajakirjandus oma ühiskondlikust funktsioonist tulenevalt esitama just kriitilisi küsimusi: miks seda seadust nii puššitakse? mis jõud on selle taga ja miks? Aga Eesti ajakirjandus seda ei tee ja see ajab mind vihale. Hullem veel: Eesti ajakirjandus paistab tegema kõik, et keegi ei saaks kriitilisi küsimusi tõstatada. Kooseluseaduse üle peetavas debatis on Eesti ajakirjandus näidanud end putinliku propagandavahendina. Jah, see on öeldud tsiteerimiseks.”
Kõnekas on seegi, et need read pidi Postimehe vanemtoimetaja Pullerits kirjutama oma spordiblogis, sest “mujal ei lasta löögile”.
Kindlasti ei ole kooseluseadusega seonduv ainuke teema, mille osas Eesti ajakirjandus toimib mitte ühiskonnas toimuva objektiivse kajastajana, vaid ideoloogilise manipulatsiooni hoovana. Pigem ongi see ajakirjanduse tavapäraseks saanud modus operandi, olgugi, et ausate ajakirjanike näol leidub õnneks ka erandeid.
Veritas lux mea! 