Psühholoogiline kaitse ja riiklik propaganda

Valitsus hakkab panema rohkem rõhku ühiskonna “psühholoogililisele kaitsele”. Kõlab hästi, aga mis asi see “psühholoogiline kaitse” õieti on? Kes seda määratleb ja piiritleb? Milliseid meetodeid selleks kasutatakse ja missugused on selle teostamise kanalid? Rahvusringhääling? Meedia laiemalt võetuna? Lasteaiad, koolid ja ülikoolid? Milline on “psühholoogilise kaitse” teostamise suhe tõega?

Artiklis selgitatakse:

“Eesti õigusaktides käsitletakse psühholoogilist kaitset julgeolekuvaldkonnana, mille eesmärk on tagada usaldus riigi ja riigikaitselise tegevuse vastu hoides ära väärkuulduste levikut ja tõkestades vaenuliku mõjutustegevuse mõju.”

Ent mille poolest erineb valitsuse poolt rahvale “psühholoogilise kaitse” teostamine lihtsalt propaganda tegemisest selleks, et riigivõimu kuvand rahva silmis oleks võimalikult positiivne? Kas rahva usaldus riigivõimu vastu ei peaks mitte olema välja teenitud võimu juures olevate isikute väärika ja teenimisvalmi käitumisega, mitte riikliku propaganda abil?

Millised täpsemalt on need väärkuuldused, mille levikut plaanib valitsus “psühholoogilise kaitse” abil ära hoida? Mulle tundub, et meedia ja valitsus on koostöös püüdnud teha rahvale “psühholoogilist kaitset” ka nt meie sihtasutuse eest, et me perekonna institutsiooni olemusliku ümbermääratlemise püüdlustele vastu seistes “väärkuulduseid” ei levitaks ja kooseluseaduse läbisurumisel ilmnenud piinlikke manipulatsioone paljastades riigivõimu usaldust ei kahjustaks.

Kas ka see on rahvale “psühholoogilise kaitse” teostamine, et ajakirjanikele ei anta võimalust küsida peaministrilt ette kokkuleppimata või lihtsalt ebamugavaid küsimusi?

Kas nt väide, et meie riigi poliitiline juhtkond ei teeni ühist hüve, vaid pigem lähtub väljastpoolt Eestit saadud ideoloogilistest ja poliitilistest suunistest, on väärkuuldus, mille levitamist peaks valitsus “psühholoogilise kaitse” korras ära hoidma? Kuidas oleks näiteks väitega, et peaministri partei on korrumpeerunud ja teenib mitte rahva heaolu, vaid ärieliidi huve? Kas meedial on üldse õigust levitada valitsuse suhtes kriitilisi hoiakuid ja seisukohti, mis kahjustavad viimase mainet? Või mil määral on selleks õigus ilma, et valitsus “rahva psühholoogilise kaitse” masinavärgi käima tõmbaks ja käiku laseks?

Paraku jääb nii ähmase kategooria puhul tahes-tahtmata mulje, et see, mida nimetatakse “psühholoogiliseks kaitseks”, hakkab paratamatult (vähemalt osaliselt) kujutama rahva veendumuste suunamist ja nö “õige arvamuse” kujundamist valitsuse ja kõrgemate võimutasandite juhtimisel. See aga ei ole demokraatlikule riigile kohane, sest võimuolijad peaks lähtuma rahva vaadetest, mitte vastupidi.

Päris tumedaks muutub pilt meenutades teatud tipp-poliitikute arvamust, et psühholoogilise kaitse eesmärgil on valitsusel õigus rahvale ka valetada.