Täna on siis lastekaitsepäev. Nagu oodata oligi, kirjutavad kõik ajalehed skandaalsest tõsiasjast, et meie riigis – mida mõned nimetavad arusaamatult õigusriigiks – tapetakse endiselt igal aastal valitsuse rahalisel toel ligi 7000 sündimata last. Pole imestada, et muust nagu ei räägitagi, sest milline probleem võiks sellega tõsiduselt konkureerida?
Ajalehtede esikaaned ja juhtkirjad, Hommikutelevisioon, Ringvaade, Aktuaalne Kaamera, Vabariigi Valitsuse pressikonverents, presidendi avaldused, neil päevil Tallinnas aastakongressi pidav Euroopa Õiguse Ühendus, diplomaatiliste esinduste noodid, Lastekaitse Liidu meeleheitlikud protestiavaldused, piiskoppide jutlused ning kristlaste ühispalvused ja rongkäigud – kõik räägivad laste massilise tapmise lubamatusest ja vajadusest seada selle hirmsa probleemi lahendamine riiklikuks prioriteediks nr 1.
Tegelikult ei kirjuta ega räägi sellest (vähemalt avalikult) muidugi mitte keegi. Peamiseks tähelepanuobjektiks on õiguskantsleri seisukoht, et lastele ei tohi tuti-tuti teha ning et vanemaid, kes selles osas riigi sõna ei kuula, tuleks hakata karistama. Lihtne ja loogiline: lapsi tappa tohib – see on inimõigus; võib isegi nende tapmist riiklikult rahastada – aga kusagilt läheb ikka piir kah, mistõttu tutistamine on juba ilmselgelt liig mis liig ning väärib rangeimat riiklikku hukkamõistu ja sekkumist.
Küll on hea, et riigi esijurist nii vapralt laste õiguste eest seisab! Võiks ju muidugi meenutada ka Allar Jõksi poolt õiguskantslerina öeldut, et riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule, aga noh, nagu hommikul tööle minnes mulle vastu tulnud ärinaisest tuttav selle peale vastas – milleks hakata enese jaoks maailma nii mustadesse toonidesse maalima!? Tõepoolest, milleks elada tões, kui võib oleleda palju lõbusamalt mõnusas soojas ja pehmes vales.
Veritas lux mea! 