Arvamusfestival on saanud olulise koha protsessis, mida nimetatakse avaliku arvamuse fabritseerimiseks ehk sünteetiliseks kuvandi loomiseks sellest, kuidas meie riigis üks mõistlik inimene peaks mõtlema ja arvama. Anglo-ameerika poliit-tehnoloogiate mõisteaparaadi kohaselt nimetatakse seda protsessi “üksmeele tootmiseks” (manufacturing of consent).
Noam Chomsky on mõtestanud kõnealuse fenomeni lahti massimeedia kontekstis, selgitades, kuidas see toimib tõhusa ja jõulise ideoloogilise mehhanismina, mis täidab poliitilis-ideoloogilise süsteemi propagandaga toestamise funktsiooni, levitades varjatud eeldusi ja neist lähtuvaid mõttemalle ning suunates inimesi oma erinevate vaadete tsenseerimisele, ilma, et selleks oleks tarvis väliselt nähtavat sundi.
Loomulikult rahastavad sellist kodanikuühiskonna ülla loosungi all tegutsevat ettevõtmist innukalt nii Sorose fond kui ka valitsus. Ainuüksi see, millise ülevoolava innukusega poliitiline klikk, meedia ja nn ametlikud arvamusliidrid arvamusfetivali harvanähtava üksmeelega ülistavad ja promovad, jätab asjast pemelt öeldes veidra ja võimuringkondadest kontrollitud mulje.
Arutluse all olevate teemade, just nagu ka arutlejate seisukohtade palett on aga väga ahtakene ning ilmselgelt nö poliitiliselt korrektne. Nt ei märganud ma, et festivalil oleks arutletud religiooni olulisuse üle kultuuri alusena või et aruteludesse oleks kaasatud EELK või Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku esindajaid, olgugi, et need on Eestis vaieldamatult väga olulised ja suure liikmeskonnaga ühendused, mille kaasamise läbi saanuks ehk tõesti tuua välja ka reaalset maailmatunnetuse mitmekesisust, mitte piirduda olukorraga, kus relativistlik-liberalistlik-sekularistliku ilmavaatega “progressiivne eliit” istub murumättale maha ja kiidab üksteisele takka, esitades arvamuste paljususena seda, mis on tegelikult vaid pinnavirvendus, jutuvada kõige pindmisel tasandil ja opereerimine viimasete poolsajandi jooksul kujundatud ideoloogiliste baashoiakute raames.
Eelnevast andis kõnekalt tunnistust ka kooseluseaduse teemaline “arutelu” – kolm kooseluseaduse pooldajat (sh moderaator), neist kaks homoseksuaali ja üks end biseksuaalina määratleva naisega abielus elav tegelne, ning üks traditsioonilise perekonna kaitsja. SAPTK esindajaid loomulikult ei kutsutud. Kogu asi on liialt läbinähtavalt ja naeruväärselt kreenis, et tõsiseltvõetavuse illusiooni koos hoida.
VIDEO: http://tv.delfi.ee/eesti/arvamusfestival-kooseluseadus-kas-eesti-on-selleks-valmis.d?id=69555165
Omaette kõnekas on muidugi sofistlik lähenemine ühiskonnaelule ja sellise laadakultuuri loomine, kus teatavasti jäävad domineerima mitte kõige arukamad, vaid need, kes on kõige paremad demagoogid ja kes oma häält kõige agressiivsemalt kuuldavaks teevad. Kogu arvamusfestivali aluseks on relativistlik hoiak, mille kohaselt ei ole olemas mingit universaalset tõde, mida inimene peab oma mõistuse abil avastama ja tundma õppima, vaid et on lihtsalt hulk arvamusi, mida tuleb omavahel balansseerida ning millest tuleb sobivaim välja sõeluda ja teistelegi eeskujuliku standardina esile tõsta, kõlama panna.
Kooseluseaduse teemalise arutelu alguses manitses moderaator arutlejaid faktipõhisusele – mida iganes see ka ei tähenda, sest arvamus on teatavasti mitte fakt, vaid mingite asjaolude interpretatsioon, kusjuures asjaoludel ei pruugi üldse midagi faktidega pistmist olla, nt kui need on ideelised –, ent kõik järgnev andis peamiselt tunnistust klišeede loopimisest ja loosungite lehvitamisest. Mingit sisulist arutelu ei toimunudki, sest mitte ühegi küsimusega ei mindud vähimalgi määral sügavuti – peamiselt jäi kõlama Reimo Metsa vähemalt kolm korda välja hõigatud halin “laske elada, laske elada…”
Olukorras, kus osalejate suhe oli 3:1 kooseluseaduse pooldajate kasuks, täitis formaat suurepäraselt oma eesmärgi – kõlama jäid peamiselt just kooseluseadust ülistavad vaated ning nüüd saab lihtsalt öelda: näete, oli arutelu ja tulemus on selline nagu ta on, kooseluseadust soosiv… (mis sest, et sellise formaadi puhul on tulemus juba ette teada). Täpselt samasugust formaati praktiseeris kevadel ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus osalejate suhe oli lausa 4:1 kooseluseaduse pooldajate kasuks.
Veritas lux mea! 
Kuulates tänast Kukuraadio saadet “Vanamehed kolmandalt” ei imestanud,kuid väga ärritas mind saatejuhi Ülle Madise ülevoolav räigelt aressiivne demagoogiine rünnak kuidas rahvaga arutledes läbisuruda kooseluseadus valmis sepitsetud küsimus-vastuste tormiga….siis mõtlesin,et miks ei arutata seda avalikult koos SAPTK-i esindajatega eesotsas Varro Vooglaid`iga?
Isekiri teatab:
“Paide Arvamusfestivalil 15. augustil jagas Jaan Hatto lendlehte oma arvamusega. Keegi noor naisterahvas ütles end olevat arvamusfestivali korraldaja ning teatas, et festivalil võib esitada ainult korraldajate lubatud arvamusi. Oma nime keeldus ta avaldamast ja lahkus koheselt selle küsimise peale. Turvatöötajad Jaak Kaarepere ja Imre Kütt tungisid Jaan Hattole vägivaldselt kallale, rebisid ta käest lendlehti ja rebisid puruks ka tema särgi, misjärel konvoeerisid ta väljapääsuni.”
http://isekiri.blogspot.com/2014/08/pluralism-ja-fest-paide.html
Midagi muud siia lisada polegi…
Videos esimene geist esineja ütles et meil ei ole vaja muud, kui laske meil elada,,, Ja kohe riikides , kus on vastuvõetud need seadused, on kohe tulnud järgmised nõuded- et lastele tuleb juba lasteaist alates selgitada samasooliste inimeste seksuaalset sobivust ja lausa hakata koolides seda õpetama ja kõikke mida veel.
Jääb ära!!!!
Ühes arutelus keegi Volkov võrdles geisid vanemate abielupaaridega ja nende heteropaaridega, kes ei saa lapsi mingil põhjusel. See on siiski ülim häbematus,, mis ühe h.sapiensi väljendustest võib olla. Seda on isegi vastik kommendeerida.
Lgp hr Vooglaid,
Te väidate, et kogu arvamusfestivali aluseks on relativistlik hoiak. Milles selline hoiak väljenduma peaks? Kas selles, millisel viisil arutelusid läbi viidi ja missugust arutelu tava võis festivalil näha olevat esile tõstetud? Isegi kui festivalil oli näha mitmete arutelutede moderaatorite poolt relativismi esiletõstmist, ei tähenda see aga, et kogu ürituse aluseks on selline hoiak. Mitmete arutelude keskel esines vaidlusi ja igaühel oli festivalil võimalus arutelulaval debateerida või eriarvamusi väljendada, põhjendada. Kuna aruteluteemadeks olid erinevad ühiskonnaprobleemid: majanduslikud, sotsiaalsed, vabakonda puudutavad jne, siis otsiti arutelude kaudu rohkem võimalikke lahendusi probleemidele ja kuidas neid adresseerida ning paremini defineerida, et ühiselt nendega tegeleda. Kuna aruteluteemad ei olnudki oma olemuselt filosoofilised või eetikaküsimustega tegelevad, ei olnud tõe otsimine arutelutede prioriteediks. See aga ei tähenda, et relativism oleks festivali aluseks. Ma ei leia, et teie kriitika arvamusfestivali enda suhtes selles osas on õigustatud – parem kritiseerige konkreetseid arutelusid või moderaatoreid, kes selliseid vaateid (relativismi) esile tõstsid. Arvamusfestival oma avatusega just aitab seista vastu propagandale ja poliit-ideoloogilisele mõjutamisele – igas arutelus on võimalik oma arvamust avaldada ja arutelu juhtide käest küsimusi küsida. Peale selle saab vabas õhkonnas ka arutelu jätkata kohvilaua taga. Siinkohal küsin ka teilt, et kas te ise festivalil osalesite?