Relativistliku sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest

June 19, 2011

Priit Pullerits kirjutab Postimehes (vt siit ja siit) sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest (huvitaval kombel on artiklite tagant kõik kommentaarid kustutatud ja kommentaarium suletud).

Pulleritsu käsitletud teemaga seonduvalt lisan väljavõtte kampaania “Erinevus rikastab” Facebooki lehel peetud vestlusest, millest ilmneb kaunis selgesti, millises suunas sallivusest jutlustajad meie ühiskonda EL-i ja meie oma riigi rahalisel toel tegelikult tüürivad (mõistavad nad seda ise või mitte). Sellest kõigest nähtub, et rääkides homoseksuaalsest käitumisest ja selle õiguslikust tunnustamisest on mängus mõõtmatult enam kui homoseksuaalne käitumine ja selle õiguslik tunnustamine. See on ka ainus ja samas väga mõjuv põhjus, miks sellest teemast üldse rääkida; just selle pärast ei saa ka kuidagi nõustuda nendega, kes väidavad, et ühiskonna seisukohast on tegu väga vähetähtsa küsimusega.

Read the rest of this entry »

Advertisements

Eetikaprofessorilt ootaks midagi hoopis muud

April 7, 2011

Jaak Aaviksoo väljaütlemiste ümber puhkenud diskussiooni lisas tänase Postimehe veergudel oma kirjaliku panuse ka Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, TÜ Filosoofia ja Semiootika Instituudi ning TÜ Eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop. Kahjuks pean ütlema – ja teen seda täies teadmises, et minu kolleegid TÜ-s ei pruugi sellele hästi vaadata –, et TÜ eetikaprofessori seesugune suhestumine antud diskussiooni valmistab tõsise pettumuse.

Kas tõesti oleme oma kultuurilises allkäigus jõudnud nii kaugele, et mitte üksi ei ole poliitikute poolne valetamine tavaline, vaid isegi rahvusülikooli eetikaprofessor ei näe midagi taunimisväärset selles, kui valitsuse liikmed kuulutavad avalikult, et riigil on õigus valedele, ja hakkavad teisiti arvajaile hoopis jutlustama, kuidas peaksime filosofeerivat ministrit kõrgemalt hindama?

Read the rest of this entry »


End kvaliteetleheks pidav Eesti Ekspress alandab oma lugejaid

December 13, 2010

Siin on näide sellest, kuidas ei tohiks käituda üks meedium, mis tahab luua endast kuvandit kui kvaliteetlehest. Samuti on see näide sellest, kuidas väärikus peenrahaks vahetatakse. Saatsin mõne aja eest probleemile tähelepanu juhtimiseks EE peatoimetajale Priit Hõbemägile kirja:

Read the rest of this entry »


Toivo Tänavsuu terve mõistuse kaitsel

October 12, 2010

Vaikselt hakkab ilmuma kristlasi, kes julgevad oma tõekspidamised, mis domineeriva ideoloogiaga ei ühildu, poliitiliselt tundlikes küsimustes julgelt välja öelda. Tõnu Lehtsaar on oma paljude kirjutistega näidanud selles osas suurepärast eeskuju ja sama teeb tänases Eesti Päevalehes Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu, kes kirjutab:

“Jumal on kutsunud inimesi üksteist sallima ja armastama nagu iseendid. Aga ükski vägi ei saa mind sundida suhtuma tolerantselt vildakasse peremudelisse, veel vähem tõmbama võrdusmärki püha abielutraditsiooni ja homosuhte vahele. Eluterve sõnumi levitamise kõrval teeb Tallinna tehnikaülikooli inim-õiguste keskuse kampaania „Erinevus rikastab” propagandat kitsa huvigrupi ebamoraalsele elustiilile, millel pole inimõiguste ega sallivusega suurt pistmist.”

Ja ta lisab:

“EL-i raha toel ette võetud „inimõiguste ja sallivuse” kampaania ajab häbematult segi mitu erinevat ja vastanduvat terminit, toetab armastuse mõiste jätkuvat devalvatsiooni. Tagajärjeks on häma, millest paljud aru ei saa. Ei usu, et Euroopast saaks raha näiteks tubaka, alkoholi või ekstreemse nudismi propageerimiseks. Ometi on kõigi nende tõekspidamiste ja nendega kaasnevate nähtuste, sealhulgas homoseksualismi tulem sama: õõnestamine, allakäik ja häving.”

Naljaks on asjaolu, et üks preili, kes oli ka ülalosundatud “konverentsi” “Erinevus rikastab” üldjuht, kustutas mu abikaasa (kes on kõnealuse naisterahva endine klassiõde ja ansamblikaaslane) oma Facebooki sõprade listist pärast seda, kui viimane postitas nimetatud suhtluskeskkonnas Tänavsuu artiklile viite ja lisas kommentaari “Nüüd tuli midagi hämmastavat ja ootamatut. Terve mõistus EPL-s.”

Andes oma sammust teada avaldas ta ühtlasi soovi mitte laskuda arutellu selle teo põhjuste üle. Nii palju avatusest erinevuste suhtes ja diskussioonivalmidusest. Näha on, et rikastavaks peetakse ainult teatud tüüpi erinevusi — neid, mis on enesele omased — ja arutama ollakse valmis küsimusi üksnes siis, kui diskussioonipartner on sinuga põhimõttelistes küsimustes ühel meelel. Tegelikult on aga eesti keeles selle hoiaku tähistamiseks olemas palju konkreetsem ja täpsem sõna: “kitsarinnalisus”. Kitsarinnalist ei muuda sallivaks see, et ta end vastavalt nimetab.

Kommenteerides intervjuud, mille Priit Pullerits minuga tegi, kirjutas sama preili hiljuti avalikult, et Eesti Ku Klux Klani liikmed on teineteist leidnud.

Juba on näha ka esimesed erinevusrikastablaste kommentaarid Tänavsuu artikli suhtes. Nt professor Katrin Kivimaa ütleb selle kohta “Erinevus rikastab” kampaania Facebooki lehel (mis näib olevat kommenteerimiseks avatud ainult mõttekaaslastele, et tegelikud erinevused näilist üksmeelt ei hägustaks) “hate-talk” ehk “avalikult vaenu õhutav kõne”, mida “ei avaldaks ükski endast lugupidav väljaanne enamikes demokraatlikes riikides.”

Niisiis annab ta mõista, et suurema “rikastava erinevuse” huvides ei tohiks lasta selliseid seisukohti, nagu Tänavsuu oma artiklis väljendab, üldse ajakirjanduses avaldada. Ehk neile, kes homopropagandistide seisukohtadega ei nõustu, tuleks kehtestada ajakirjanduses tsensuur — mis sest, et nad ei kutsu vähimalgi määral kedagi üles kellegi suhtes vaenulikult käituma (pigem vastupidi, rõhutavad vajadust kohelda kõiki inimesi lugupidavalt, olenemata nende seisukohtadest ja tegudest). Kuivõrd Kivimaa leiab, et Tänavsuu õhutab vaenu, siis võib eeldada, et ta arvab sedagi, et viimast tuleks Karistusseadustiku § 151 (vaenu õhutamine) alusel kriminaalkorras karistada.

Kas eelnevale mõeldes on tõesti raske näha, milline on see nägemus “avatud ühiskonnast” ja “rikastavatest erinevustest”, mille poole end ise sallivuserüütleiks kuulutanud hästirahastatud huvigrupid ühiskonda tüürivad?


Kaebus ajalehe Postimees otsuse peale mitte võimaldada vastulauset

October 4, 2010

Avaliku Sõna Nõukogule

17.08.2010 pöördus minu poole ajalehe Postimees ajakirjanik Priit Pullerits ja tegi ettepaneku viia läbi intervjuu. Intervjuu tekst avaldati Postimehes 8.09.2010 (Lisa 1).

15.09.2010 avaldas Postimees Linnar Priimägi artikli pealkirjaga „Moraalist ja kultuurist“ (Lisa 2), mis kujutas endast kriitikat minu poolt intervjuuküsimustele vastates väljendatud seisukohtade suhtes.

Kahjuks omistas Priimägi oma kriitilises käsitluses mulle seisukohti, mida ma ei ole kunagi väljendanud — ennekõike vaade, nagu pärineksid moraaliseadused geenidest. Edasise käsitluse rajas Priimägi suuresti sellele väärale eeldusele.

Et end alusetu kriitika eest kaitsta, kirjutasin lugupidavas ja arutlevas vormis vastulause (Lisa 3), mille saatsin 22.09.2010 e-kirjaga Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korvile, lisades kirjast koopia ka aadressile arvamus@postimees.ee ja Priit Pulleritsule (Lisa 4). Vastulause maht on märkimisväärselt väiksem, kui artikli maht, millele vastulause vastab (vastavalt 7524 ja 8905 tähemärki).

Read the rest of this entry »


Asi läheb järjest jaburamaks

October 1, 2010

Vaadates tänases Postimehes avaldatud Imbi Paju artiklit, mis kannab uhket pealkirja “Homofoobia ja vihaga loova Eesti vastu”, tekib jõuetuse tunne. Sama tunne tekib vaadates eilses EPL-s avaldatud Tanel Jan Palgi artiklit pealkirjaga “Euroopa vikerkaar tuhmub idas. Miks?”. Neid tekste lugedes saab selgeks, et kui autori ideoloogilised hoiakud on “õiged”, siis ei ole argumentatsiooni kvaliteedil ajalehes sõna saamise võimalusega pea mingit pistmist.

Nt saame Paju artiklist teada, et Eesti on väga sallimatu ühiskond ja kõik, kes ei ole homoseksuaalse käitumise suhtes soosival seisukohal, on loovuse vaenlased ja seetõttu ka eesti majanduse õõnestajad. Seda väidet esitades apelleerib ta koguni teduslikkusele.

Minule paneb ta muu hulgas suhu sõnad “homodel ei eksisteeri objektiivseid moraaliseadusi, mistõttu seavad nad kahtluse alla inimõiguste idee” — sõnad, mida ma pole kunagi öelnud ega ka mõelnud (olen rääkinud homoaktivismist (ja sellest, et selle filosoofiliseks aluseks, nagu nt Linnar Priimägi kinnitas, on moraalirelativism ehk inimese tahtest sõltumatute üldkehtivate moraaliseaduste eitamine), mitte teinud üldistusi kõigi nende kohta, keda Paju tähistab sõnadega “homod”).

Lõpetuseks saame teada, et kõik kes homoseksuaalset käitumist igakülgselt terveks ja moraalseks ei kiida ega lepi sellest lähtuvalt ühiskondlike institutsioonide ümberkirjutamisega, on mitte üksi loovuse vaenlased, vaid sõna otseses mõttes haiged.

Veelgi enam, nad on (nagu Paju selgitab, tuginedes Freudile ja apelleerides jällegi teaduslikkusele) suure tõenäosusega latentselt ehk varjatult homoseksuaalse orientatsiooniga, ent soovimatusest seda tunnistada väljendavad viha nende vastu, kes käituvad tõesti homoseksuaalselt. (Pange tähele, kui elegantselt on mittenõustumine väitega, et homoseksuaalne käitumine on moraalne, tembeldatud homovihaks.)

Tõepoolest, enam ei tea, mida öelda, sest on selge, et argumendil, rajanegu see kui tahes kindlatel faktidel ja raudsel loogikal, ei ole mingit kaalu.

Homoaktivistide hääl muutub Euroopa Liidu, Sorose jt valgustatud kosmopliitsete jõudude ülevoolaval rahalisel toel järjest valjemaks ja irratsionaalsemaks, samal ajal kui Kiriku esindajad jt, kes peaksid püüdma kaitsta inimloomusega kooskõlas olevat nägemust ühiskonnast, on oma seisukohtade väljendamisest praktiliselt loobunud. Nt piiskop Jourdan, kellele paavst pani 2006. aastal temaga kohtudes eriliselt südamale vajadust kaitsta perekonna institutsiooni (vt siit), ei ole minu mäletamist mööda kordagi sel teemal meedias sõna võtnud, hoides Opus Deile omaselt madalat profiili. Ei meenu, et Andres Põder, metropoliit Stefanos või teised usuühenduste juhid oleks oluliselt erinevalt käitunud.

Nii pannakse kehtima see, mida Palgi nimetab “tolerantsuseks ilma agadeta” — st nägemus sallivusest, mis tähendab kohustust nõustuda ilma oma südametunnistust kuulamata ja küsimusi esitamata.

Huvitav on ka see, et sulle võidakse ajalehes sõnad suhu panna — nagu paneb mulle osundatud artiklis Paju ja nagu tegi seda ka Linnar Priimägi –, aga võimalust sellele tähelepanu juhtida ja end alusetute süüdistuste eest kaitsta need ajalehed ei võimalda. Nt saatsin Postimehele vastulause Linnar Priimägi kriitikale, mis rajanes mulle alusetult geneetilise moraalikäsitluse omistamisel, ent toimetus ei pea vajalikuks isegi mitte vastata.

Selline see meie avalik arutelu on: ühel poolel on väike ja agressiivne vähemus koos miljonite ja miljonite kroonide ja meedia toetusega, mille abil ehitatakse üles järjest jõulisemat propagandamasinat, teisel pool seisavad aga need, kes on kartuse tõttu saada tembeldatud “homofoobiks”, “sallimatuks”, “radikaaliks”, “äärmuslaseks”, “fundamentalistiks”, “loovuse vaenlaseks”, “avatud ühiskonna vaenlaseks” ja milleks kõigeks veel oma seisukohtade väljendamisest loobunud. Sama häbiväärne, kui avalikus arutelus selliste jõumeetodite kasutamine, on ka nendele alistumine.


Pornograafia ja ühiskonna dehumaniseerimine

July 25, 2010

Saksamaad raputab vägistamisskandaal lastelaagris:

39 poissi elas laagripäevil majas nimega De Zilvermeeuw (Hõbekajakas). Just selles majas saadeti korda seksuaalse alatooniga piinamisi. Uurijad olid jõudnud eilseks küsitleda 25 majas elanud poissi. Nende tunnistuste põhjal saab kokku panna esialgse pildi ja see on kohutav. Vanemad poisid ajasid öösiti nooremad voodist välja ja toppisid neile kokapudeleid, harjavarsi või näppe tagumikku. Spiegel Online’i teatel kasutasid piinajad oma tegevuse juures sõna “fisting”. Nii nimetatakse teatud seksuaalpraktikat.

Millega sellist õudust seletada? Kust võiks üleüldse tulla mõte seesuguseid asju teha?

Ajastul, mil suur osa lastest ja noorukitest veedab suure (kui mitte valdava) osa oma vabast ajast virtuaalmaailmas, mis on kõikvõimalikest perverssustest üleujutatud ja kus kõige räigemad visuaalsed materjalid on vaid mõne hiirenupuvajutuse kaugusel, ei tohiks küll olla midagi üllatavat asjatundjate hinnangus, et kirjeldatu näol ei ole tegu üksikjuhtumiga, vaid et “kaaslaste seksuaalset kuritarvitamist juhtub noortelaagrites sageli.”

On üksnes loomulik, et andudes virtuaalruumis meelierutavaile ja mõistust varjutavaile perverssustele soovivad lapsed neid ka kogemuslikult ellu rakendada. Kui virtuaalruumis on austus inimväärikuse vastu kadunud, miks peaks see siis reaalses maailmas säilima? Kui virtuaalruumis kasutatakse inimesi oma ihade rahuldamise objektina, miks ei võiks siis sama teha reaalses maailmas?

Vanemad, kes sel haigel ajastul oma lapsed üksi lastelaagrisse saadavad, näivad olevat kas valitsevate ohtude suhtes täiesti ignorantsed või sügavalt vastutustundetud. Sama võiks öelda vanemate kohta, kes annavad oma lastele piiramatu ligipääsu Internetiavarustele.

Muidugi on pornograafial ühiskonnale kohutavalt ulatuslik ja sügavalt negatiivne mõju (vt kinnitust nt siit ja siit) — see ei ole mingi saladus. Aga sõnavabadust ei tohi ju ometi piirata… Siin on järjekordne näide, kuidas inimõiguste retoorika (lähtudes ebarealistlikust nägemusest inimesest kui puhtalt ratsionaalsest ja autonoomsest olendist ning rõhutades mitte seda, mis on tõeliselt hea, vaid indiviidi suva valida ükskõik milline käitumine) aitab ühiskonda lagundada.

Pornograafia kui ühiskondliku vähkkasvaja kohta soovitan aga vaadata alltoodud väga valgustavat dokumentaalfilmi. Seda vaadates võiks küsida, et kui tegemist on sedavõrd kahjuliku nähtusega, mis hävitab paljude inimeste elu ja dehumaniseerib kogu ühiskonda, miks me siis lubame üksikutel kasumiahnetel inimestel ja korporatsioonidel seda muudkui levitada. Miks me isegi ei püstita küsimust, kas sellise materjali levitamist võib õigustada sõnavabadusega või mitte? Kui ütleme, et ärihuvidest lähtudes inimeste muutmine nende pahede orjadeks ja naiste portreteerimine seksuaalse iha objektidena on vabaduse ilming, siis kas ei ole meie arusaamisega vabadusest midagi põhjalikult valesti? Ja kui see on tõesti meie arusaam vabadusest, siis ei ole küll millegi üle imestada, et paljud ühiskonnad ei ole sugugi huvitatud ameeriklaste vabadusetoomisest. Iga terve ühiskond peaks sellisest “vabadusest” hoidma nii kaugele kui vähegi võimalik.