Arvamusfestival kui avaliku arvamuse fabritseerimise mehhanism

August 17, 2014

Arvamusfestival on saanud olulise koha protsessis, mida nimetatakse avaliku arvamuse fabritseerimiseks ehk sünteetiliseks kuvandi loomiseks sellest, kuidas meie riigis üks mõistlik inimene peaks mõtlema ja arvama. Anglo-ameerika poliit-tehnoloogiate mõisteaparaadi kohaselt nimetatakse seda protsessi “üksmeele tootmiseks” (manufacturing of consent).

Noam Chomsky on mõtestanud kõnealuse fenomeni lahti massimeedia kontekstis, selgitades, kuidas see toimib tõhusa ja jõulise ideoloogilise mehhanismina, mis täidab poliitilis-ideoloogilise süsteemi propagandaga toestamise funktsiooni, levitades varjatud eeldusi ja neist lähtuvaid mõttemalle ning suunates inimesi oma erinevate vaadete tsenseerimisele, ilma, et selleks oleks tarvis väliselt nähtavat sundi.

Loomulikult rahastavad sellist kodanikuühiskonna ülla loosungi all tegutsevat ettevõtmist innukalt nii Sorose fond kui ka valitsus. Ainuüksi see, millise ülevoolava innukusega poliitiline klikk, meedia ja nn ametlikud arvamusliidrid arvamusfetivali harvanähtava üksmeelega ülistavad ja promovad, jätab asjast pemelt öeldes veidra ja võimuringkondadest kontrollitud mulje.

Arutluse all olevate teemade, just nagu ka arutlejate seisukohtade palett on aga väga ahtakene ning ilmselgelt nö poliitiliselt korrektne. Nt ei märganud ma, et festivalil oleks arutletud religiooni olulisuse üle kultuuri alusena või et aruteludesse oleks kaasatud EELK või Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku esindajaid, olgugi, et need on Eestis vaieldamatult väga olulised ja suure liikmeskonnaga ühendused, mille kaasamise läbi saanuks ehk tõesti tuua välja ka reaalset maailmatunnetuse mitmekesisust, mitte piirduda olukorraga, kus relativistlik-liberalistlik-sekularistliku ilmavaatega “progressiivne eliit” istub murumättale maha ja kiidab üksteisele takka, esitades arvamuste paljususena seda, mis on tegelikult vaid pinnavirvendus, jutuvada kõige pindmisel tasandil ja opereerimine viimasete poolsajandi jooksul kujundatud ideoloogiliste baashoiakute raames.

Eelnevast andis kõnekalt tunnistust ka kooseluseaduse teemaline “arutelu” – kolm kooseluseaduse pooldajat (sh moderaator), neist kaks homoseksuaali ja üks end biseksuaalina määratleva naisega abielus elav tegelne, ning üks traditsioonilise perekonna kaitsja. SAPTK esindajaid loomulikult ei kutsutud. Kogu asi on liialt läbinähtavalt ja naeruväärselt kreenis, et tõsiseltvõetavuse illusiooni koos hoida.

Screen Shot 2014-08-18 at 13.29.40

VIDEO: http://tv.delfi.ee/eesti/arvamusfestival-kooseluseadus-kas-eesti-on-selleks-valmis.d?id=69555165

Omaette kõnekas on muidugi sofistlik lähenemine ühiskonnaelule ja sellise laadakultuuri loomine, kus teatavasti jäävad domineerima mitte kõige arukamad, vaid need, kes on kõige paremad demagoogid ja kes oma häält kõige agressiivsemalt kuuldavaks teevad. Kogu arvamusfestivali aluseks on relativistlik hoiak, mille kohaselt ei ole olemas mingit universaalset tõde, mida inimene peab oma mõistuse abil avastama ja tundma õppima, vaid et on lihtsalt hulk arvamusi, mida tuleb omavahel balansseerida ning millest tuleb sobivaim välja sõeluda ja teistelegi eeskujuliku standardina esile tõsta, kõlama panna.

Kooseluseaduse teemalise arutelu alguses manitses moderaator arutlejaid faktipõhisusele – mida iganes see ka ei tähenda, sest arvamus on teatavasti mitte fakt, vaid mingite asjaolude interpretatsioon, kusjuures asjaoludel ei pruugi üldse midagi faktidega pistmist olla, nt kui need on ideelised –, ent kõik järgnev andis peamiselt tunnistust klišeede loopimisest ja loosungite lehvitamisest. Mingit sisulist arutelu ei toimunudki, sest mitte ühegi küsimusega ei mindud vähimalgi määral sügavuti – peamiselt jäi kõlama Reimo Metsa vähemalt kolm korda välja hõigatud halin “laske elada, laske elada…”

Olukorras, kus osalejate suhe oli 3:1 kooseluseaduse pooldajate kasuks, täitis formaat suurepäraselt oma eesmärgi – kõlama jäid peamiselt just kooseluseadust ülistavad vaated ning nüüd saab lihtsalt öelda: näete, oli arutelu ja tulemus on selline nagu ta on, kooseluseadust soosiv… (mis sest, et sellise formaadi puhul on tulemus juba ette teada). Täpselt samasugust formaati praktiseeris kevadel ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus osalejate suhe oli lausa 4:1 kooseluseaduse pooldajate kasuks.

Advertisements

Allaheitliku isikukultuse seemned

December 27, 2013

ilves_obama

Eesti Päevalehe ja Delfi arvamustoimetused – jah, märkimisväärselt just arvamustoimetused in corpose, mitte lihtsalt üksikud ajakirjanikud – on üllitanud president Toomas-Hendrik Ilvese 60. juubeli puhul sellise isikukultusliku kiidulaulu, mida ei ole minu silmad taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kontekstis ühegi riigijuhi suhtes veel näinud.

Allpool on toodud sellest tekstist mõned stiilinäited. Aga neid näiteid lugedes tasub meeles pidada, et jutt käib mehest, kes kuulub küll mõjukatesse globalistlikesse võimuringkondadesse (vt ka siit) ja saab USA-st mitmesuguseid demokraatia eriauhindu, ent kelle ametiajal on presidendi institutsiooni toetus Eesti rahva seas langenud rekordmadalale; mehest, kes ei ole minule teadaolevalt kordagi üheski vähegi tõsises küsimuses vähegi tõsisel moel meie rahvuslike, kultuuriliste ja riiklike huvide kaitseks USA-le või EL-ile vastandudes välja astunud, ent kes näib kasutavat ära iga võimaluse pingestada meie suhteid Venemaaga.

President Ilves on rahvusvaheline mees

Ta mõtleb märksa kõrgemal tasandil kui Eesti „konnatiik“. Seepärast võib kaudselt ka mõista tema pahameelt „tintla“ suhtes. /…/ Oma sõnades seisab president Ilves ilusa maailma eest, kus valitsevad inimõigused ja demokraatia ning varisevad türannid. Tema nägemus on sama ilus kui see, mida jutlustavad Ameerika Ühendriigid, kelle mõtte saadikuks ta Eestis kahtlemata on. /…/

President Ilves on ka välisminister

President Ilves on ilma kõhkluseta Eesti parimaid välispoliitika analüütikuid ja tema rahvusvaheline haare võib ühtlasi olla ka tema siseriiklikuks nõrkuseks. Tema mõtetes on haaret ja suutlikkust maailmas käivaid protsesse omavahel siduda. Teinekord on suisa kahju, et tal on amet, mis ei luba avalikult välja öelda kõike, mida ta maailmas näeb.

Ja on kahju, et vaevalt sellise klassiga analüütikut suudab Eesti niisama kergelt pärast ta ametiaja lõppu ülal pidada. Eriti tuleb Ilvese sära ja intellekt välja tema algses emakeeles ehk inglise keeles: ta on vaimukas, kiire reaktsiooniga, pillub kalambuure ja tõesti täidab elektriliselt õhku. Selles on stiili, mida saab kergesti tõlgendada ka stiilse ülbusena.

President Ilves – tõenäoliselt suurima lugemusega riigipea

Ühte peavad kõik tunnistama – presidendi lugemus on piiritu. Ta suudab igapäevaselt meenutada tsitaate raamatutest, mida ta luges tudengina, samuti teab ta täpselt mainida ja meenutada kaasaegeid kohalikke ning rahvusvahelisi autoreid, nende tsitaate ja positsioneerimist ühiskonnas. /…/

President Ilves julgeb olla (liiga) arrogarntne

President Ilveses on (kergelt) arrogantset sarmi ning samas julgust kombata piire – mõelgem või tema kikilipsule ja kunagisele rätsepistele. Lennart Merit ehk välja ei anna, aga eks ole ka lastetuba teine, lääne oma. Igal juhul taas – särav juht ja mitte mingi tuim Ida-Euroopa tšinovnik.

President Ilves püüab seda kõike ka edukalt maha müüa. Palju on räägitud, et Eesti peaks valima endale sihi, meie oma Nokia. Midagi, mille poole pärast ELi ja NATOt ja eurot enam üldse püüelda.

Ajal, mil teised kemplevad, on Ilves selle sihi endale ja ühtlasi ka meile kõigile seadnud. E-E-E. Küberkaitse, e-hõlvamine, pilvetehnoloogiad… Kui see kõik kõlab mumbo-jumbona, pole te võib-olla lihtsalt presidendiga intellektuaalselt võrdne. /…/

President Ilves – kodurahu president

President Ilvese valitsemisajal on Eesti elanud üle ka siseriiklikult üle ühe stabiilseima perioodi, kus kriisid nagu pronksöö või majanduskrahh ületati siiski võrdlemisi valutult. Oleks võinud minna palju hullemini – ühel juhul verevalamine, teisel vähemalt Läti stsenaarium. Rahvast ühendava tegurina ei saa presidendi rolli siin alahinnata. Ning ka välispoliitikas pole Eesti olnud kunagi nii usaldusväärne ning tõsiseltvõetav partner kui praegu.

Eelneva taustal on naljakas lugeda Eesti Päevalehest kriitilist artiklit pealkirjaga “Putini isikukultus levib Venemaal” (sarnaseid artikleid on üllitatud ka Delfis, Õhtulehes, Postimehes ja ERR-is)…

Muidugi ei ole selles midagi imelikku, et suured meediumid soovivad presidendile tema juubeli puhul õnne ning teevad ka tema ametiajast kokkuvõtte. Lihtsalt on raske mõista, miks peaks seda tegema sellisel pugejalikul moel ilma igasuguste märkideta kriitilisest mõtlemisest.

Igal juhul võiks keegi ajaloolane otsida välja mõned kohalikus meedias avaldatud artiklid eelmise sajandi 40ndate lõpust või 50ndate algusest, kus räägiti sellest, kui fantastiline mees juhib Nõukogude Liitu. Usun, et sarnasused oleks ulatuslikud.


Mittenõustumine rahvusliku identiteedi määratlemisega valetamise teel on ideoloogiline rünnak?

April 23, 2011

Postimehes avaldatud pisikeses intervjuus – kui seda saab nii nimetada – väidab Jaak Aaviksoo, et inimesed, kes ei nõustunud tema seisukohaga, et rahvusriigil on õigus määratleda end valedega ja selle ka avalikult välja ütlesid, on pannud tema vastu toime “ideoloogilise ja sildistava rünnaku”. Selline antagonistlik hoiak, mis ei püüagi esitatud kriitikat mõista, vaid demoniseerib kritiseerijaid, peegeldab muidugi suurepäraselt Aaviksoo enda ilmavaadet, mida ta avameelselt Diplomaatia artiklis selgitas:

“Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null.”

Pikalt ei ole enam soovi seda teemat kommenteerida, sest kõik on juba öeldud. Võib vaid konstateerida, et elame ühiskonnas, kus valdav enamik inimesi ei näe selles probleemi, et valitsuse liikmed kuulutavad avalikult oma õigust rahvuslikes huvides (nii nagu nemad seda defineerivad) valetada. Ju siis inimesed ei mõista, et lisaks teistele valetamisele kätkeb see “õigus” paratamatult ka “õigust” valetada neile endile. Aga vahest on neil ka sellest ükstaspuha. Sest nagu eetikaprofessor Margit Sutrop kinnitas, peaksime hoopis filosofeerivat ministrit hindama, ta kaitse alla võtma, olgugi et tema filosoofia, mis õigustab rahvuslik-riiklikku enesemääratlemist valetamise teel, on äärmiselt eemaletõukav. Ja kui valetatakse hea asja nimel, siis mis selles lõppude-lõpuks halba on…

Read the rest of this entry »


Eetikaprofessorilt ootaks midagi hoopis muud

April 7, 2011

Jaak Aaviksoo väljaütlemiste ümber puhkenud diskussiooni lisas tänase Postimehe veergudel oma kirjaliku panuse ka Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, TÜ Filosoofia ja Semiootika Instituudi ning TÜ Eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop. Kahjuks pean ütlema – ja teen seda täies teadmises, et minu kolleegid TÜ-s ei pruugi sellele hästi vaadata –, et TÜ eetikaprofessori seesugune suhestumine antud diskussiooni valmistab tõsise pettumuse.

Kas tõesti oleme oma kultuurilises allkäigus jõudnud nii kaugele, et mitte üksi ei ole poliitikute poolne valetamine tavaline, vaid isegi rahvusülikooli eetikaprofessor ei näe midagi taunimisväärset selles, kui valitsuse liikmed kuulutavad avalikult, et riigil on õigus valedele, ja hakkavad teisiti arvajaile hoopis jutlustama, kuidas peaksime filosofeerivat ministrit kõrgemalt hindama?

Read the rest of this entry »


Mõned mõtted möödunud valimistest ja demokraatiast Eestis

March 14, 2011

Kirjutasin De Civitatesse mõned mõtted möödunud valimiste teemal — “See ei ole demokraatia”. Kellega iganes ka (privaatses kontekstis) ei räägi, pea keegi ei näi arvavat — kui süsteemist eriti otseselt sõltuvaid riigiametnikke ning sellest eriti otseselt kasu saavaid poliitikuid ja parteiliikmeid mitte arvestada –, et Eesti on sisuliselt demokraatlik riik. Ent miks siis Eesti demokraatlikkuse müüti omalt poolt põlistada? Kui ei ole demokraatlik, siis ei ole. Ehk ei peagi olema? Aga oleks aus ja ilus, kui poliitiline retoorika vähemalt üldjoontes poliitilise reaalsusega kokku langeks.


Kristlaste avalikust elust väljatõrjumine kogub tuure

March 2, 2011

Alles see oli, kui Euroopas räägiti vajadusest ühiskondliku arutelu järele selle üle, kas anda homopaaridele lapsendamise õigus või mitte (nagu räägitakse täna Euroopast mõned sammud maha jäänud Eestis).

Nüüd hakkab asi jõudma nii kaugele, et otsustakse kohtulikult, et kristlastele (kes ei nõustu pidama homoseksuaalset käitumist normaalseks ja moraalseks) ei ole võimalik lapsendandamisõigust anda. See totalitaarne tendents, mida on järjepidevalt maskeeritud sallivuse retoorikaga, on tegelikult ju kogu aeg ilmne olnud. Lõpuks hakkavad aastaid külvatud ja idanenud seemned võrseid ajama.

Alles see oli, kui Ühendkuningriigi kohus mõistis kahjuhüvitise välja kristlastest vanapaarilt, kes ei nõustund oma kodus peetavas majutusasutuses rentima tuba end homoseksuaalsena esitlenud meesterahvastele (vt lähemalt siit). Nüüd võime aga portaali Meie Kirik vahendusel lugeda juba uutest “arengutest”:

Read the rest of this entry »


Teateid rubriigist “Erinevus rikastab”

February 19, 2011

Delfi vahendab, et Prantsusmaal mõisteti “rassiviha õhutamises” kohtulikult süüdi ajakirjanik Éric Zemmour, kes ütles telesaates, et narkodiilerid on peamiselt mustanahalised või araablased. Meest karistati rahatrahviga:

“Kohtusaaga tekitas ka Prantsuse ühiskonnas terava vaidluse sõnavabaduse ja rassismi teemadel. Zemmour, kes kirjutab peamiselt ajalehes Le Figaro, on öelnud, et näeb end vastukaaluna “poliitkorrektsetele liberaalidele”, vahendab Guardian.

Käesolev juhtum sai alguse eelmisel aastal, kui ühes telesaates vaieldi selle üle, kas Prantsuse politsei keskendub kontrolle läbi viies liiga palju rahvusvähemustele. “Kuid miks neid peatatakse 17 korda? Miks? Sest suurem osa diileritest ongi mustad või araablased. Ja see on fakt,” sõnas Zemmour vaidluse käigus.

Prantsusmaal kehtiva korra kohaselt ei tee riik kodanikel rahvuse ja religiooni alusel vahet ning vastava statistika tegemine on keelatud. Seega pole ka ametlikke arve selle kohta, kui palju on kurjategijate seas mitteprantslasi.

Samuti trahviti Zemmouri selle eest, et ta ütles ühes teises telesaates, et tööandjatel on täielik õigus mustanahalisi või araablasi mitte tööle võtta.”

Tegu on poliitilise korrektsuse musternäitega, mille käekiri näib olevat põhimõtteliselt identne juhtumiga Kanadast, kus üks professor mõisteti süüdi selle eest, et ta rääkis avalikult ja detailselt sellest, kui tervistkahjustav on homoseksuaalne eluviis.

Read the rest of this entry »