ERR-i eetikanõunik: ERRi uudisteportaal halvustas kohatult SAPTKi

March 20, 2015

Screen Shot 2015-03-19 at 09.57.36

Kroonika huvides toon ära järjekordse näite selle kohta, kuidas SAPTKi tegevuse kajastamisel eksib meedia rutiinselt ajakirjanduseetika põhimõtete vastu. Esmalt toon välja oma pöördumise ERR-i ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerkile, seejärel hr Tammerki vastuse.

Minu pöördumine:

Tere, hr Tammerk!

Kas Te palun selgitaksite, mis põhjusel on SAPTK-ile viitava artikli pealkirjas, mis osundab meie sihtasutusele kui perekonda ja traditsiooni kaitsvale ühendusele, sõnad “perekond ja traditsioon” jutumärkides?

Kas selline halvustamine on rahvusringhäälingu uudisloole kohane, pidades silmas ERR-i heas tavas sõnastatud sõltumatuse põhimõtet, mille kohaselt “töötajad, eriti ajakirjanikud, peavad oma tegevuses vältima kõike, mis võib tekitada õigustatud kahtlusi ERRi erapooletuses”?

Või millega see põhjendatud on? Kas sellega, et ERR-i uudistetoimetuses valdavate ideoloogiliste hoiakute kohaselt ei kaitse SAPTK tegelikult perekonda ja traditsiooni? Kas sellisel juhul on tegu uudis- või arvamuslooga, mis peaks Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punkti 4.1. kohaselt olema selgelt eristatavad?

Ja kas edaspidi hakkabki nii olema, et kuivõrd ERR-i uudistetoimetuse arvates ei kaitse SAPTK perekonda ja traditsiooni, siis viidatakse meie ühingule sellisel halvustaval moel? Kui nii, siis kas seesugune hinanngute andmine uudislugudes saab olema piiratud vaid SAPTK-le või on see ERR-is üldaktsepteeritud tegevusprintsiip?

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid
Juhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

Hr Tarmu Tammerki vastus:

Lugupeetud Varro Vooglaid

Jutumärgid pealkirjas sõnade „perekonda ja traditsiooni” ümber tekitasid halvustavat fooni SAPTK-i kohta. Minu hinnangul on asjakohane jutumärgid pealkirjast ära võtta või pealkirja sõnastust muuta, sest ilmunud variant ei ole kooskõlas uudisloolt eeldatava neutraalse stiiliga. Jutumärgid andsid edasi pigem iroonilist hoiakut sihtasutuse tegevuse kohta, tegu ei olnud neutraalse võttega. Ajakirjanduseetika reeglite järgi ei väljenda uudistetoimetus oma arvamust uudisteemade kohta (uudiste ja arvamuse lahususe printsiip).

Praeguseks on uudisteportaali toimetus pealkirja muutnud:

Komisjon: SAPTK-i voldikute näol oli tegu valimisreklaami ja keelatud annetusega

Lugupidamisega

Tarmu Tammerk
ERRi ajakirjanduseetika nõunik

Advertisements

Järjekordne kaebus Pressinõukogule

March 4, 2015

KaebusEelmises sissekandes juhtisin tähelepanu sellele, kuidas Kanal 2 saates “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) tehti taas kord tubli pingutus, et teadlikult diskrediteerida ja häbimärgistada SAPTK-i ja keerutada meie suhtes üles alusetuid kahtlusi ja kõhklusi, justkui me tegutseksime Kremli käsilaste ja vene propaganda instrumendina.

Kuivõrd seesugune käitumine Kanal 2 poolt ei ole kooskõlas Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksis esitatud põhimõtetega ja kuivõrd me ei saa leppida oma hea nime kahjustamisega ning SAPTK-i tegevusest sügavalt moonutatud ja eksitava kuvandi loomisega, olime sunnitud taas kord pöörduma kaebusega Pressinõukogu poole.

Kaebuse kokkuvõttes seisab:

“Kokkuvõttes loodi saatega “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) SAPTK-ist moonutatud, avalikkust eksitav ja meie head nime kahjustav kuvand, mis ei vasta vähimalgi määral reaalsusele. See on vastuolus Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktiga 1.4., mille kohaselt “ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”

Lisaks sellele ei ole peetud kinni Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktist 5.1., mille kohaselt tuleb neile, kelle kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi – mida Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse instrumendiks olemise süüdistus või kahtlustus kahtlemata on –, pakkuda kommentaari võimalust samas saates.

Eelnevat silmas pidades palume taunida Pressinõukogu otsusega Kanal 2 tegevust saate “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) eetrisselaskmisel ja levitamisel järelvaatamise võimaluse pakkumise kaudu.”

Kaebuse tekstiga saab tutvuda siit.

Alles möödunud aasta novembrikuus langetas Pressinõukogu kaks otsust (vt siit ja siit), mille kohaselt rikkusid Eesti Päevaleht, Delfi ja ERR ajakirjanduseetika põhimõtteid, avaldades artiklid, milles väideti SAPTK-l olevat lähedased suhted Venemaa võimuringkondadega.


Ühe uudisloo metamorfoos

January 24, 2015

Omamoodi kõneka ja teatud mõttes ka humoorika näitena sellest, kuidas meie ajakirjandus tegutseb, toon kokkuvõtlikult välja lühiülevaate ühe uudisloo metamorfoosist.

Neljapäeval, 22. jaanuaril avaldas Postimees alljärgneva pealkirjaga uudise. Pealkirja keskseks verbiks oli “pommitab”.

10403121_1638527292954320_1243129135769298028_n

Kui ajakirjanik mulle pärast uudise avaldamist lõuna ajal helistas, et ka meie kommentaar võtta (ma küll arvasin, et osapoolte kommentaari tuleks taotleda enne uudise avaldamist, aga see selleks), küsisin muu hulgas, miks nimetatakse uudise pealkirjas ühe viisaka kirja saatmist pommitamiseks. Ajakirjanik jäi vastuse võlgu ja lubas asja üle vaadata. Mõne aja pärast muudetigi uudise pealkiri ära ja see asendati alltooduga. Nagu näha, sai nüüd uudise keskseks verbiks “nõuab”.

Selle peale kirjutasin Postimehe tegevtoimetajale ja selgitasin, et ka niisugune kajastus moonutab reaalsust:

“Pöördun Teie kui ajalehe Postimees tegevtoimetaja poole palvega, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise SAPTK ettevõtmiste kohta. Eile avaldatud artiklis sisaldub selline lõik:

“SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik ning hiljem avalikustamisele kuuluvad vastused tuleb ära saata hiljemalt 27. jaanuari südaööks.”

Tegelikult ei ole küsimustele vastamine kohustuslik ja on arusaamatu, kust võetakse vastupidist. Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte. Et saaksite selles veenduda, lisan Teile vaatamiseks ka kirja, millega kandidaatide poole pöördusime. /…/ Eelnevat silmas pidades palun, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise ja avaldaks vastava paranduse.”

Pärast mõne kirja vahetamist artikli autoriks oleva ajakirjaniku Tiina Kaukverega jõudis asi nii kaugele, et sain alljärgneva vastuse:

“Tegin artiklisse parandused ja avaldame selle uuesti meie esileheküljel. Vabandan ja rääkisin ka meie koostööpartneri BNSi reporteriga, kes selle lause nii sõnastas.”

Tulemuseks on see, et uudislugu sai veel kolmandagi pealkirja, mis enam ei halvusta, vaid annab lihtsalt edasi informatsiooni – algses versioonis kasutatud verbi “pommitab” ja teises versioonis sisaldunud tegusõna “nõuab” asemele on saanud sõna “küsib”.

Screen Shot 2015-01-24 at 16.45.01

Uudise kehas avaldati selline parandus:

BNS kirjutas, et SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik. Varro Vooglaid lükkas selle väite aga ümber. «Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte,» teatas Vooglaid.

Paraku ei jõua pidevalt selliseid mõttetuid kadalippe läbi kolistada, mistõttu jäävad enamasti kallutatud ja reaalsust moonutavad kajastused parandamata. Aga vähemasti oli ajakirjanik valmis viga tunnistama – asi seegi.

* Ajakirjanik Tiina Kaukvere palvel toon eraldi välja, et väärinfo, nagu nõudnuks me kandidaatidelt küsimustikule vastuseid kohustuslikus korras, pärines BNS-lt.


Järjekordne näide ajakirjanduse kallutatusest kooseluseadusega seonduva kajastamisel

December 29, 2014

Eelmisel nädalal läks Kanal 2 eetrisse saade Radar, milles sisaldus imal portreelugu Imre Sooäärest, kes oli riigikogus üks peamistest kooseluseaduse läbisurujatest. Kuivõrd Sooäär väljendas meie sihtasutuse suhtes taas kord mitmeid laimavaid valesid – nagu ikka, ennekõike seonduvalt väitega, nagu saaksime Venemaalt varjatud rahastamist–, siis küsis Radari toimetus ka minu seisukohta, mida kajastati nii napilt kui võimalik.

Nagu antud loost nähtub, annab meedia jätkuvalt oma panuse, et võimendada ja aidata levitada meie suhtes välja paisatud alatut laimu. Eesti ajakirjanduseetika koodeks ütleb seejuures punktis 1.4. väga selgelt, et “ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon” ning lisab punktis 3.5., et “toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust … ka juhul kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja”.

Screen Shot 2014-12-29 at 14.32.54

Radari meeskond lasi aga Imre Sooääre laimavad väited eetrisse täies teadmises, et neil puudub igasugune faktiline aluspõhi – võin nii väita, kuna selgitasin seda Radari toimetusele juba siis, kui intervjuusooviga minu poole pöörduti. Sellist käitumist nimetan mina mitte ainult ajakirjanduslikuks ebaprofessionaalsuseks, vaid ka piinlikuks erapoolikkuseks, avalikkusega manipuleerimiseks ja tõetaotluse defitsiidiks.

Omamoodi huvitav on ka asjaolu, et Radar ei pidanud vajalikuks kajastada minu poolt intervjuus väljendatud ühemõttelist ja selget seisukohta, et ükskõik missugustel vägivallategudel või vägivallaga ähvardamisel ei tohiks kultuursete inimeste ettevõtmistes olla vähimatki kohta, käigu jutt Imre Sooäärest või nt Igor Gräzinist, kelle üks homoseksuaal ähvardas kooseluseaduse vastu hääletamise korral ära vägistada. Ilmselt pidas Radari toimetus soovitavaks, et meie sihtasutuse esindajate seesugune seisukoht televaatajateni ei jõuaks, sest see ei haakuks kuvandiga, nagu oleksime mingid radikaalid või äärmuslased.

Sellest, et varemgi täiesti ühekülgselt kooseluseadust propageerivaid lugusid teinud Radari toimetus pidas põhjendatuks pöörata tähelepanu vaid sellistele vulgaarsustele, mis on lähtunud kooseluseaduse vastu olevatelt inimestelt, mitte aga vastupidi, ei hakka rääkimagi. Allpool on üks paljudest näidetest sellest, mille Radari toimetus tahaks ilmselt olematuks vaikida.

sõnum Vooglaidile


Järjekordne kinnitus ERR-i kallutatusest

October 21, 2014

10. oktoobril ehk päev pärast kooseluseaduse vastuvõtmist riigikogus, oli Vikerraadio eetris Alari Rammo päevakommentaar, mis torkas oma sügavas ja pahatahtlikus kallutatuses kõrva paljudele inimestele. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu töötaja Rammo kasutas meie perekeskse meeleavalduse halvustamiseks mh sõnu “vihkamine” ja “toores vägivald” ning võrdles sealset õhustikku 1944. aasta märtsipommitamise aegu valitsenuga.

13. oktoobril kirjutasin sellise erapoolikuse ja kallutatuse vastu protesteerimiseks ERR-i eetikanõunik Tarmu Tammerkile:

Tere, hr Tammerk!

Palun Teie kommentaari ka sellele päevakommentaarile, mida olen mitu korda järjest läbi kuulanud, suutmata siiani uskuda, et selline asi võib olla eetris rahvusringhäälingu peamise raadiokanali päevakommentaarina päev pärast kooseluseaduse vastuvõtmist.

Kardan, et ma ei ole vist mitte kunagi nii ühekülgset, tigedat ja kallutatud poliitilist kommentaari kuulnud (stiilinäide: “Kõikjal lokkas viha ja toores vägivald.”). Päevakommentaariks kooseluseaduse vastuvõtmise järgsel päeval antakse sõna mitte kellelegi, kes arutleks toimunu üle ühelt ja teiselt poolt, kainelt ja rahulikult — ei, sõna antakse end väga selgelt ja avalikult homoaktivistina positsioneerinud isikule, kes siis kasutab seda võimalust, et täiesti mõõdu- ja taktitundetult ning ilma igasuguse arutluse või argumentideta tembeldada meie meeleavaldus vihkamisürituseks, mille vastu tuleks mobiliseerida valitsuse jõud. Mulle tundub, et asi on läinud selgelt üle mõistlike piiride ja see ei ole enam sugugi naljakas.

Vihkamislipuke? Kas austus traditsioonilise perekonna ja abielu ideaalide vastu on ERR-i arvates samastatud vihkamisega?

Vihkamislipuke? Kas austus traditsioonilise perekonna ja abielu ideaalide vastu on ERR-i arvates samastatud vihkamisega?

Read the rest of this entry »


Taas kord Delfi pahatahtlikust kallutatusest

October 1, 2014

Ajal, mil Pressinõukogu menetleb meie kaebust EPL-i, Delfi ja ERR-i vastu seoses ebaõigete andmete ja eksitava kuvandi loomisega SAPTK ja selle juhtorganite liikmete suhtes, saame taas kord kinnitust Delfi toimetuse pahatahtlikust kallutatusest. Nimelt avaldas Delfi aasta isade-emade kirja kritiseeriva artikli, mille juurde pandi minu ja Markus Järvi pilt, olgugi, et meile ei ole saanud osaks au olla valitud aasta isaks, mistõttu ei ole meid ka aasta isade-emade kirja allkirjastajate seas. Allpool on minu asjakohane kiri Delfi ja EPL-i peatoimetajale, Urmo Soonvaldile. Täiendavad kommentaarid oleks ülearused.


Tere, hr Soonvald!

Lubage küsida, miks ehib autismiühingu seisukohti kajastavat artiklit Delfis minu ja Markus Järvi pilt? Nagu ma aru saan, on avalduse kriitika suunatud aasta isade-emade avalduse, mitte minu ja Markus Järvi tegevuse-väljaütlemiste pihta.

Kas peaksime jälle Pressinõukogusse pöörduma? Ütleb ju Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks väga selgelt punktis 1.4., et “Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon”.

Sellest, et Delfi kasutab jälle ilmselgelt halvustava alatooniga pilti, kus ma seisan projektori valgusvihus, ei hakka enam rääkima — sellest oleme juba rääkinud ning näib, et tultutult.

Tervitades,

Varro Vooglaid

Delfi uudis oli esitletud selliselt:

Screen Shot 2014-10-01 at 11.11.07

Pärast minu kirja hr Soonvaldile muudeti pilt ära, ent ikkagi olen sellel millegi pärast kujutatud mina (nüüd koos hr Gräziniga):

Screen Shot 2014-10-01 at 11.40.52


Allaheitliku isikukultuse seemned

December 27, 2013

ilves_obama

Eesti Päevalehe ja Delfi arvamustoimetused – jah, märkimisväärselt just arvamustoimetused in corpose, mitte lihtsalt üksikud ajakirjanikud – on üllitanud president Toomas-Hendrik Ilvese 60. juubeli puhul sellise isikukultusliku kiidulaulu, mida ei ole minu silmad taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kontekstis ühegi riigijuhi suhtes veel näinud.

Allpool on toodud sellest tekstist mõned stiilinäited. Aga neid näiteid lugedes tasub meeles pidada, et jutt käib mehest, kes kuulub küll mõjukatesse globalistlikesse võimuringkondadesse (vt ka siit) ja saab USA-st mitmesuguseid demokraatia eriauhindu, ent kelle ametiajal on presidendi institutsiooni toetus Eesti rahva seas langenud rekordmadalale; mehest, kes ei ole minule teadaolevalt kordagi üheski vähegi tõsises küsimuses vähegi tõsisel moel meie rahvuslike, kultuuriliste ja riiklike huvide kaitseks USA-le või EL-ile vastandudes välja astunud, ent kes näib kasutavat ära iga võimaluse pingestada meie suhteid Venemaaga.

President Ilves on rahvusvaheline mees

Ta mõtleb märksa kõrgemal tasandil kui Eesti „konnatiik“. Seepärast võib kaudselt ka mõista tema pahameelt „tintla“ suhtes. /…/ Oma sõnades seisab president Ilves ilusa maailma eest, kus valitsevad inimõigused ja demokraatia ning varisevad türannid. Tema nägemus on sama ilus kui see, mida jutlustavad Ameerika Ühendriigid, kelle mõtte saadikuks ta Eestis kahtlemata on. /…/

President Ilves on ka välisminister

President Ilves on ilma kõhkluseta Eesti parimaid välispoliitika analüütikuid ja tema rahvusvaheline haare võib ühtlasi olla ka tema siseriiklikuks nõrkuseks. Tema mõtetes on haaret ja suutlikkust maailmas käivaid protsesse omavahel siduda. Teinekord on suisa kahju, et tal on amet, mis ei luba avalikult välja öelda kõike, mida ta maailmas näeb.

Ja on kahju, et vaevalt sellise klassiga analüütikut suudab Eesti niisama kergelt pärast ta ametiaja lõppu ülal pidada. Eriti tuleb Ilvese sära ja intellekt välja tema algses emakeeles ehk inglise keeles: ta on vaimukas, kiire reaktsiooniga, pillub kalambuure ja tõesti täidab elektriliselt õhku. Selles on stiili, mida saab kergesti tõlgendada ka stiilse ülbusena.

President Ilves – tõenäoliselt suurima lugemusega riigipea

Ühte peavad kõik tunnistama – presidendi lugemus on piiritu. Ta suudab igapäevaselt meenutada tsitaate raamatutest, mida ta luges tudengina, samuti teab ta täpselt mainida ja meenutada kaasaegeid kohalikke ning rahvusvahelisi autoreid, nende tsitaate ja positsioneerimist ühiskonnas. /…/

President Ilves julgeb olla (liiga) arrogarntne

President Ilveses on (kergelt) arrogantset sarmi ning samas julgust kombata piire – mõelgem või tema kikilipsule ja kunagisele rätsepistele. Lennart Merit ehk välja ei anna, aga eks ole ka lastetuba teine, lääne oma. Igal juhul taas – särav juht ja mitte mingi tuim Ida-Euroopa tšinovnik.

President Ilves püüab seda kõike ka edukalt maha müüa. Palju on räägitud, et Eesti peaks valima endale sihi, meie oma Nokia. Midagi, mille poole pärast ELi ja NATOt ja eurot enam üldse püüelda.

Ajal, mil teised kemplevad, on Ilves selle sihi endale ja ühtlasi ka meile kõigile seadnud. E-E-E. Küberkaitse, e-hõlvamine, pilvetehnoloogiad… Kui see kõik kõlab mumbo-jumbona, pole te võib-olla lihtsalt presidendiga intellektuaalselt võrdne. /…/

President Ilves – kodurahu president

President Ilvese valitsemisajal on Eesti elanud üle ka siseriiklikult üle ühe stabiilseima perioodi, kus kriisid nagu pronksöö või majanduskrahh ületati siiski võrdlemisi valutult. Oleks võinud minna palju hullemini – ühel juhul verevalamine, teisel vähemalt Läti stsenaarium. Rahvast ühendava tegurina ei saa presidendi rolli siin alahinnata. Ning ka välispoliitikas pole Eesti olnud kunagi nii usaldusväärne ning tõsiseltvõetav partner kui praegu.

Eelneva taustal on naljakas lugeda Eesti Päevalehest kriitilist artiklit pealkirjaga “Putini isikukultus levib Venemaal” (sarnaseid artikleid on üllitatud ka Delfis, Õhtulehes, Postimehes ja ERR-is)…

Muidugi ei ole selles midagi imelikku, et suured meediumid soovivad presidendile tema juubeli puhul õnne ning teevad ka tema ametiajast kokkuvõtte. Lihtsalt on raske mõista, miks peaks seda tegema sellisel pugejalikul moel ilma igasuguste märkideta kriitilisest mõtlemisest.

Igal juhul võiks keegi ajaloolane otsida välja mõned kohalikus meedias avaldatud artiklid eelmise sajandi 40ndate lõpust või 50ndate algusest, kus räägiti sellest, kui fantastiline mees juhib Nõukogude Liitu. Usun, et sarnasused oleks ulatuslikud.