Tõsine artikkel Martin Helmelt

September 23, 2010

Martin Helme otsekohene ütlemine ja emotsionaalne toon võib meeldida või mitte meeldida, aga ei saa eitada, et ta kirjutab tõsistest asjades moel, mida kohtab eesti meedias väga harva — ilma paksu poliitkorrektsuse sordiinita.

Siin on üks artikkel, milles ta käsitleb eurole üleminekuga seonduvaid ja tegelikult märksa ulatuslikuma tähtsusega küsimusi:

“Euro usaldusväärsusest on naeruväärne rääkida ka olukorras, kus Euroopas on juba tervelt kolm riiki, kelle valitsuste eurodes müüdavaid võlakirju ei osta mitte keegi peale Euroopa Keskpanga. Viimane teeb seda muidugi eriti usaldusttekitaval moel, rikkudes ilmselt seda viimast punkti stabiilsuspaktis, mida siiani veel rikutud pole ja mis keelab valitsuste päästmise pankrotist teiste eurotsooni riikide maksumaksja rahaga. Eestigi maksab oma solidaarsusummat Kreeka, Portugali ja Iiri valitsuste päästmiseks ning euro vee peal hoidmiseks. Tõmmake püksirihma koomale eestlased, ees ootavad ka Hispaania ja Itaalia võlgade tasumised.”

Artikli lõpetuseks kirjutab Helme:

“Karm tõde on selles, et kui võtta valemist välja usaldus ja heaolu kasv, siis jääb järele ainult hinnatõus, võlalõks ja solidaarsusmaksed. Ja seda kõike toovad meile fanfaarihelide saatel samad inimesed, kes lubasid viia viie rikkama hulka, saime aga kuue vaeseme sekka. Kes lubasid 2003. aastal, et elu läheb paremaks, läks aga ainult kallimaks. Kas keegi tõesti usub veel neid?

Võibolla meil veab veel, võibolla hävitab Euroopast raginal üle rulliv võlakriis euro enne 1. jaanuarit ja meie poliitikutel ei õnnestu parimast tahtmisest hoolimata oma rahast loobuda. Ja võibolla hakatakse siis tõsisemalt mõtlema krooni kursi vabaks laskmisele ning heaolu saavutamise aluseks võetakse tegelik oma majandus, mitte laenumull ja enda taskust makstavad abirahad. Karta aga võib, et saame hoopis uuesti üle elada ühe võõra raha krahhi, mis meid kõiki jälle puruvaeseks teeb. Ärge siis unustage, et selle variandi kasuks otsustasid inimesed juba siis, kui nad hääletasid faustiliku tehingu kasuks — elu läheb paremaks, kui me loobume oma asjade üle ise otsustamast. Iseseisvus on ju kõigest sõnakõlks…”

Vt samal teemal:

Advertisements

Maailmamajanduse kollapsist 3 minutiga

September 15, 2010

Indrek Neivelt: mõtleks järele, kas praegu on ikka eurot vaja

August 17, 2010

Eesti Päevaleht toob lugejateni intervjuu Indrek Neiveltiga. Tundub, et kommentaarid oleks üleliigsed — piisab pilguheidust lausetele “olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik” ja “väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.” Veelgi enam:

Aga seda kõike ei räägi ainult mina. Vaatame laiemalt, seda räägivad paljud maailmas lugupeetud majandus-analüütikud, professorid. Nad ütlevad, et euroalas on palju küsimärke. Kui ei suudeta väga kiiresti reformida, ei püsi see koos. Seda on öelnud väga paljud lugupeetud ja sõltumatud inimesed, see ei ole mingi vaimuhaige jutt.

Kui juba prominentsed eurousku inimesed hakkavad oma seisukohtadest avalikult taganema, siis oleks ju ratsionaalne tõstatada ka valitsuse tasemel täpselt sama küsimus, mis kõlab Neivelti intervjuu pealkirjas. Ent muidugi seda ei juhtu, sest vastasel korral võiks ilmneda, et valitsus on aastaid käsitlenud suure rahvusliku eesmärgina seda, mis osutub üleüldse miraažiks.

* * *

•• Jüri Mõis ütles hiljutises intervjuus, et 95-protsendise tõenäosusega näeb tema ära euro käibelt kadumise. Selline pessimistlik vaade…

Aga miks pessimistlik? Äkki realistlik? Jüri on ju veel noor mees.

•• Mida te ise euroala tulevikust arvate? Eesti euroalasse astumisest?

Mul on sel teemal paha sõna võtta, sest olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik. Alguses levitasin ideed ühepoolsest kasutuselevõtust ja 2007. aastal olin üks väheseid, kes küsis: kuhu jääb euro poole pingutamine? Aga viimase aasta jooksul ütleb sabajuurikas, et midagi on valesti. Praegu on pilt selgem, kui oli kuu aega tagasi. Kuigi segadus on suur.

•• Mis siis euroalaga praegu lahti on?

Vaadake, mis toimub. Vahetult enne seda, kui tehti otsus Eesti euroalasse kutsumiseks, toimusid euroalas fundamentaalsed muudatused. Reede õhtul oli üks euro ja esmas-päeva hommikul oli hoopis teine.

Seal oli kaks väga põhimõttelist muudatust. Esimene oli see, et Euroopa Keskpangalt võeti ära väga suur osa iseseisvust. Keskpangale öeldi, et tuleb osta riigivõlakirjasid. Muidugi, kui lugeda praegu keskpanga ametlikke jutte või mida räägib keskpanga juht Jean-Claude Trichet, siis nemad ütlevad, et iseseisvust pole vähendatud. Aga tegelikult ikka sekkuti keskpanga tegevusse väga jõuliselt.

•• Nad ei saagi teistmoodi öelda.

Täpselt, nad ei saagi midagi teistmoodi öelda. Ja teiseks juhtus see, et kõikide Euroopa riikide eelarvekavad peaksid Brüsseli laualt läbi käima. Seega kaks põhimõttelist muudatust, mis tehti ühe nädalavahetusega. Kui mõelda, kui kaua räägiti Euroopa põhiseaduslepingust, kui mitu aastat sellega tööd tehti, aga nüüd järsku tehti suured muudatused lupsti ära.

Angela Merkel on öelnud, et Euroopa Liit ja euro on praegu oma ajaloo kõige suurema katsumuse ees. Kui üritame lugeda ridade vahelt, siis tavaliselt on ikka nii, et opositsioon räägib, et asi on hull, ja koalitsioon ütleb, et tegelikult asi nii hull ei ole. Kui aga nüüd koalitsiooni inimesed, kes peaksid olema positiivsemad, ütlevad, et tegu on ajaloo suurima kriisiga, siis…

•• … siis on asi ikka päris hull?

Vähemalt peaks see olema meile mõtlemiskoht. Igatahes peaksime tõsiselt mõtlema, kas praegu on ikka mõtet euroalaga ühineda. Väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.

•• Kuna otsus Eesti kohta tuli samal nädalal kui suured muudatused euroalas, millest teie räägite, siis mõistetavatel põhjustel Eesti uudis varjutas suurema asja…

Eesti euroalasse saamine ei mängi mingit rolli. See on nii väike asi.

Loe lähemalt Eesti Päevalehest.


Endine välisminister: Läti on pankrotis ja tulevikuta

June 30, 2010

Delfi annab teada, et Läti endise välisministri ja rahvusliku üksmeele partei ühe asutaja Jānis Jurkānsi sõnul ei ole Lätit enam riigina olemas ja tal puudub tulevik:

Läti on riigina pankrotis. Kui meile enam raha ei anta, kuidas maksate te pensione, kuidas ravite inimesi jne? Pöörake tähelepanu kolmele tähtsamale valdkonnale: meditsiinile, haridusele ja sotsiaalkindlustusele. Lätis on praegu pool miljonit pensionäri. Keskmine pension on alla elatusmiinimumi. Aga tervishoid? Mida oleme me 20 aastaga saavutanud? Mõningatel aladel on olnud edusamme, aga need pole kõigile kättesaadavad.

Jurkāns lisas:

Läti on tõestanud, et ei suuda riigina eksisteerida. Ta peaks olema Euroopa Liidu lipu all. Välispoliitikat meil ei ole, riigikaitset ei ole, kui astume eurotsooni, hakatakse raha ka väljaspool Lätit trükkima. Majanduselu dikteerivad aga need, kes raha trükivad. Me liigume ühest korruptsiooniskandaalist teise. Elamegi skandaalides. Me oleme nii palju raha võlgu, et seda maksavad tagasi veel lapselapselapsed. Seega ei näe ma väikesele ilusale Lätile tulevikku.

Neid karme sõnu lugedes meenuvad president Ilvese poolt 2009. aastal iseseisvuspäeva kõnes öeldud sõnad, et majanduskriisis on meil tarbetu otsida süüdlasi ning et pigem peaksime ühiselt vastutuse võtma (vt siit). Presidendi sõnad näivad lähtuvat eeldusest, nagu oleks kriis kuidagi iseenesest ja paratamatult tekkinud, mitte kellegi poolt põhjustatud. Aga miks peaks seda eeldust aksioomina käsitlema? Kas kõigepealt ei peaks mitte uurima, miks selline olukord kujunes, et alles seejärel otsustada, kas on süüdlasi, keda otsida või mitte?

Kuidas siis ikkagi juhtus nii, et meie naaberriigis on kujunenud välja sedavõrd nukker olukord. Ülevaatliku selgituse sellest annab professor Michael Hudson, kelle sõnum on kokkuvõtlikult see, et ennekõike tuleb Läti hädade põhjust otsida valitsuse soovimatusest või suutmatusest ohjeldada predaatorlike finantsinstitutsioonide (ja teiste suurte korporatsioonide) röövellikult omakasupüüdlikku tegevust, mis on omakorda hävitanud kogu reaalmajanduse. “You don’t need to let the companies rape you [the society] to have a relationship with them,” ütleb Hudson oma analüüsi kokkuvõtteks.

Lõpetuseks meenutan sõnu, mille üks hea sõber kirjutas mõne aja eest iseloomustamaks Läti olukorda:

Vahemärkusena olgu öeldud, et maksutulu makstakse riikidele nüüd üha enam sellel eesmägil, et need saaksid selle kulutada mitte selleks, et tagada rahvale sotsiaalteenuseid, vaid üha enam selleks, et maksta pankadele riigivõlga või päästa panku pankrotist. Selle süsteemi parimaks näiteks on meie lõunanaaber Läti, kes hiljuti kaotas täielikult ära igakuise lastetoetuse, kärpis pensione, koondas pool sõjaväge (Läti kaitseministeeriumi avaldatud andmete kohaselt langesid sõjalised kulutused 2009-2010 tervelt 52% sic!) ja sulges pooled haiglad, et riik võtaks enda kanda ühtede pankurite võlad teistele pankuritele. Voila!… ja Läti riigivõlg paisub hetkega circa 10%-lt 2008. aastal umbes 100%-ni 2011/12 aastaks. Rahvas sureb muidugi välja (või täpsemalt põgeneb ära), kuid pole parata — pankade ellujäämise nimel ei ole mõne väikerahva (ja kui hullumeelsus jätkub siis peagi ka mitmete suurte rahvaste) kadumine kõige suurem tragöödia. Põhimõtteliselt on võlakoorem Eestis sama suur kui Lätis, kuid kuna püramiid ei ole kokku kukkunud, siis ei ole seda veel ka riigi õlgadele lükatud. Niipea, kui see juhtuma peaks, kanditaks meilgi ca 130% SKT-st välisvõlga kohe riigi õlule ja kohe näeksite kuidas Meremeeste ja Maarjamõisa haiglate tiibu hakatakse sulgema, et Swedbank saaks oma võlapositsioonid ilusti kaetud. C’est la vie!


Uuring: liitumiseks euroga puudub rahva mandaat

June 29, 2010

Portaal E24.ee vahendab Postimees Online’i kaudu, et AS Emori uuringu tulemuste kohaselt peab ligi kaks kolmandikku Eesti elanikest eurole ülemineku otsustamiseks vajalikuks rahvahääletust. Küsitletuist koguni 59,52 protsenti leidis, et eurole ülemineku otsustamiseks tuleks läbi viia rahvahääletus.

“Uuringu tulemused näitavad, et Eesti elanikud tahavad otsuse teha nii nagu Taani ja Rootsi rahvas, kes viisid selles küsimuses läbi rahvahääletused,” leidis uuringu tellinud teabekeskuse Oma Riik esimees, jurist ja ajaloolane Anti Poolamets. Ta lisas:

“Nende riikide kodanikud otsustasid selgelt oma rahvusliku vääringu kasuks. Tänane suur kriis eurotsoonis on nende otsuse õigsust kinnitanud. Miks Eesti valijat rumalamaks peetakse?”

Samuti küsiti uuringu käigus: “Kas Teie pooldate üleminekut Eesti kroonilt eurole?” Vastanutest 49,9 protsenti olid eurole ülemineku vastu ning 39,48 protsenti selle poolt. Oma arvamust ei osanud öelda 10,62 protsenti vastanuist.

Tartu Ülikooli sotsioloogiadotsent Henn Käärik leidis, et tulemused on ootuspärased:

“Uuring näitab, et valitsusel ei ole eurole üleminekuks endiselt rahva mandaati. Sama selge on, et valitsus ei kavatsegi seda mandaati rahvalt küsida.”

Nagu harjumuspäraseks saanud, langetatakse ka antud juhul riiklikult väga oluline otsus (mida oma rahast loobumine vaieldamatult endast kujutab) ebademokraatlikult. (Mõelda vaid, milline ettearvamatus ja “kaos” vallanduks, kui rahval lastaks tegelikult võimu teostada!)

Nii on riigi demokraatlikkuse esmaseks möödupuuks kujunenud mitte see, kas rahvas tegelikult teostab riigivõimu või mitte, vaid see, kas rahvas usub end riigivõimu teostavat või mitte. Mida selgemini sellise “demokraatia” tegelik pale paljastub, seda ebausutavamaks muutub meie presidendi alljärgnev loosunglik seisukoht:

“Kui me vaatame, kuidas mujal, kasvõi Euroopas, on olnud väga populistlikke loosungeid, kus uuringud näitavad, et inimesed kõhklevad või kahtlevad demokraatias, siis Eestis küll ei ole selliseid märke.”

Küsimus ei ole selles, kas neid märke on või ei ole; küsimus on selles, kas keegi soovib neid märgata ja neid tunnistada või mitte. Neid märke on kõikjal — nendest teadlikuks saamiseks tasub vaid maale sõita ja inimestega rääkida. Mida kauem neid märke eiratakse või koguni eitatakse, seda valusamalt need end ühel hetkel teatavaks teevad.

Seonduval teemal:


Liitumine euroga – kas astumine uppuvale laevale?

June 15, 2010

Ma ei ole küll majandusküsimustes kuigi kompetentne (püüan end selles osas jätkuvalt harida), aga pean ütlema, et kuulun nende hulka, kelle jaoks ei ole kaugeltki selge, miks on Eestil tarvis lahti öelda oma rahast ja liituda eurotsooniga.

Olen silmad-kõrvad enam-vähem lahti hoidnud, et leida selgitusi, milleks see samm, millest valitsus räägib kui suurest rahvuslikust eesmärgist, vajalik on, aga rahuldavat selgitust ei ole seni näha-kuulda õnnestunud. Üldine jutt stabiilsusest ja usaldusväärsusest ei ole veenev, eriti veel olukorras, kus enamik eurotsooni liikmesriike on pidevalt Maastrichiti eelarvedefitsiidi kriteeriumitele vilistades kutsunud esile euro enda ebastabiilsuse ja ebausaldusväärsuse ning kus isegi Euroopa Liidu kõrged ametnikud ja riigijuhid ei salga, et euro tulevik on kõike muud kui kindel.

Ettevaatlikuks teeb ka see, et ajakirjanduses ei ole antud teemal tekkinud kuigivõrd sisulist arutelu selle üle, mis näib paljudele pea skandaalne: Eestil tuleb hakata solidaarsuse loosungi all väga suurte summadega toetama kaugelt üle oma võimete (st priisates ja võlgu) elanud eurotsooni riike veel enne, kui oleme eurotsooni liikmeks saanud. Kas see ei ole midagi sellist, mis peaks tekitama tõsiseid küsimusi?

Vaadates Eesti majanduspoliitikat ja seda puudutavat avalikku diskussiooni üleüldse, nähtub et see on kõike muud kui ratsionaalne. Nagu kirjutas hiljuti Eesti Ekspressis avaldatud harvanähtavalt ausas, ent teenimatult tähelepanuta jäetud artiklis Siim Nurklik:

Ent ka riiklikke poliitilisi valikuid ei põhjendata Eestis enam niivõrd ratsionaalsete argumentidega, rääkimata kriitilisest analüüsist või mitmekülgsest diskussioonist, kuivõrd viidates “autoriteetsete” välismaiste organisatsioonide soovitustele ja hinnangutele. Organisatsioonidele, kelle ametlik eesmärk on levitada kindlat maailmavaadet, kes esindavad ja toetavad kindlaid huvigruppe ja kelle roll senise Eesti poliitika kaudsel või otsesel kujundamisel on olnud märkimisväärselt suur.

Mingi välja pakutud reform on hea, sest sellised väljaanded nagu Economist, institutsioonid nagu IMF, mõttekojad nagu Heritage Foundation või krediidiagentuurid nagu Moody’s ütlevad, et see on hea. Ehkki selle jaoks nad loodud ongi – ja selle jaoks me neid järgimegi. Eesti elab peegelskeemis, kus ühe leeri kiitus oma tegudele õigustab tema enda ideoloogiat. Edetabelid ja raportid on pandud mõõtma seda, mida tahetakse objektiivse ja legitiimsena kinnistada. Poliitilised, eetilised ja sotsiaalsed vaidlused taandatakse puhttehnilisteks. Seadusi on vaja uuendada, otsuseid peab langetama, turg nõuab ja Wall Street Journal kiidab. See ei ole enam kallutatus, see on suletud ring.

Tänagi võib uudistest lugeda, kuidas isegi BBC analüütikud avaldavad imestust, et miks tahab Eesti hüpata uppuvale laevale ehk võtta kasutusele euro. Nad väljendavad seisukohta, et selline käitumine näib lihtsalt uskumatu ning meenutab  äärmuseni viidud orjalikku lojaalsusust:

Isegi kreeklased küsivad, kas eestlastel pole viimased kuus kuud olnud internetiühendust? Kas Tallinnas paiknev valitsus pole kuulnud uudiseid eurot tabanud kriisist ja majandusekspertide arvamusi, kes leiavad, et rahvas peaks ise omama kontrolli oma raha üle? Või on Euroopa Komisjon suutnud luua uue salarelva, mis suudab eemaldada rahva iseseisva mõtlemise ning asendada selle Brüsseli-propagandaga?

Raske on säilitada usku demokraatiasse ja rahva heaolu nimel töötavasse valitsusse, kui suurteks eesmärkideks seatud sammud näivad olevat mitte üksi rahvale põhjendamata, vaid talupojamõistusest lähtudes otseselt rahva huve kahjustavad. Vaevalt, et keegi tahab vastu väita, et sedavõrd olulised otsused, nagu oma rahast loobumine — otsused, mis vaieldamatult mõjutavad tugevalt riigi sõltumatust –, peaks olema rahvale palju põhjalikumalt lahti seletatud. Nii president kui (Riigikogu valimiste eel Eesti 15 aastaga Euroopa 5 rikkama riigi hulka viimise oma suureks eesmärgiks ja lubaduseks seadnud) peaminister räägivad eurost aga ülivõrretes, ilma kriitikameeleta ja sisulistesse selgitustesse laskumata, justkui lunastaja tulekust. See ei ei ärata usaldust.

Liitumine eurotsooniga, nagu liitumine Euroopa Liidugagi, näib olevat otsus, mis on langetatud sedavõrd kitsas ringis, et selle iseloomustamine demokraatlikuna oleks kohatu. Nagu kaasaegsele demokraatiale omane, ei peeta ka Eestis võimalikuks oluliste küsimuste osas rahva arvamusele kuigivõrd palju kaalu omistada — olulisi otsuseid võib küll rahva tahtega kinnitada ja legitimeerida (nagu tehti EL-iga liitumise küsimuses korraldatud referendumiga, mille “õige” tulemus garanteeriti aastaid väldanud ja väga suuri summasid nõudnud massiivse avaliku arvamuse kujundamise kampaaniaga), ent neid ei või jätta rahva otsustada.

Muidugi tekib küsimus, kas selline mudel demokraatiast omab piisavalt olemusühtsust antiikajast pärineva ideega demokraatiast kui rahva võimust, et seda võiks üleüldse demokraatiaks nimetada. Paljuski kord paari aasta tagant valimiskasti juures käimisele ja seal tihti vaid protestihäälte andmisele taandatud nägemuses demokraatiast ei ole demokraatia algsest ideest enam kuigivõrd palju alles jäänud. Demokraatia on tänases Eestis — nagu enamikus teisteski end demokraatlikuks nimetavatest riikidest — ju sisuliselt võimatu, sest rahval puudub juurdepääs valdavale osale strateegiliselt olulisest teabest, mis on lihtsalt salastatud. Ilma teabeta ei ole aga võimalik vastutustundlikult otsuseid langetada. Sellest ei maksa rääkidagi, et enamikul inimestest ei ole tegelikult huvi, võimalust ja võimet olemasolevatki teavet läbi töötada, seda mõista ja tõlgendada.

Ei ole midagi üllatavat, et sedamööda, kuidas arusaamine sellest aina enamate inimeste peas jõudu kogub, on nii mõneski Euroopa riigis hakanud levima tõsised kahtlused demokraatliku riigikorralduse kui sellise suhtes — kujunenud nägemus demokraatiast ei ole lihtsalt rahuldav. Nõnda on üksnes ootuspärane, et nt Saksamaal tõstavad natsionalistlikud tunded jõuliselt pead ning et isegi kõrged ametiisikud on hakanud väljendama muret selle üle, et nagu 1930ndatel, võivad ka nüüd hakata Euroopa riigid demokraatiale selga pöörama. Nt eile vahendas Postimees Online Euroopa ametiühingute konföderatsiooni peasekretäri John Monksi sõnu, kes kinnitas, et Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso olla temaga kohtumisel väljendanud apokalüptilist nägemust sellest, kuidas Euroopa demokraatiad riikide võlgade tõttu kokku kukuvad.

Muidugi tajuvad inimesed, et on ebaõiglane, et tööinimesed kannavad täiesti vastutustundetult tegutsenud rahavürstide poolt põhjustatud (kuid samas ka arutult heldete sotsiaaltoetussüsteemide ülesseadmise ja riigivalitsemiskulude paisutamise läbi esile kutsutud) kriisi põhiraskust. Nagu Monks selgitab, on toimunud võla massiline ülekandmine pangandussektorist riikide bilanssidesse ehk maksumaksjate õlgadele. Pisikesele osale inimestest on antud õigus sõna otseses mõttes raha välja mõelda ja siis seda suurte intressidega edasi laenata, orjastades sedasi mitte ainult üksikuid inimesi, vaid terveid riike ja rahvaid. Mitmete riikide võlakoorem on kasvanud nii suureks, et enam ei tulda toime isegi mitte laenuintresside tagasimaksmisega, pidevalt paisuvast võla põhiosast rääkimata. Järeltulevatele põlvedele jäetakse pärandiks mitte ainult hävinenud kultuur, loodus ja riik, vaid ka üüratu võlg maailma üle üha tugevamat haaret omavate pankurite ees.

Kui see on viis, kuidas demokraatlik riigikorraldus toimib — st kui demokraatia seisneb selles, et käputäis inimesi võib rahva valitsemise loosungi varjus suunata ühiskondlikke protsesse nii, et need teeniks mitte ühist hüve, vaid rahva heaolu arvelt võimupositsioonidel olijate erahuvisid (tasub mõelda vaid Läti ja Parex panga juhtumile) –, siis on üksnes loogiline, et õige pea hakatakse otsima alternatiivseid riigikorralduse vorme.

Nn demokraatia kokkukukkumises on siis aga süüdi mitte need, kes ei suuda taluda üle taluvuse piiride kuhjunud ebaõiglust, vaid need, kes on demokraatia kattevarjus võimu usurpeerinud ja seda omahuvides kuritarvitanud. Vabadus, mis ei ole allutatud moraaliseadustele ega orienteeritud ühisele hüvele, kujuneb anarhiaks ja jõuab varem või hiljem suure ebaõigluse näol oma loogilise kulminatsioonini, tipnedes ülestõusuga — olgu ebaõigluse struktuurid kui tahes peenelt punutud.

Kuigi arusaamises sellest, et demokraatia on taandunud illusioonile demokraatiast, kiputakse lahendusi otsima teise äärmusse kaldumisest ja diktatuuriliste struktuuride ülesseadmisest, ei ole see lahendus, sest probleem ei seisne mitte valitsemise struktuuride vormis, vaid selles, kas võim on sisuliselt allutatud moraalsele hüvele või mitte. Nii on demokraatiast lahtiütlemine, isegi kui see on siiras väljapääs leida kujuenud probleemidele lahendus, ise osa illusioonist ja ajaloolisest draamast, millesse moraaliseadustele selja pööranud ühiskond on vangistatud.

Selle mõnerealisena mõeldud, kuid jälle kord kontrolli alt väljunud jutuvada lõpetuseks tsiteerin veel kord Siim Nurkiliku ülalosundatud artklit, milles kirjutatud read peaks igaühe mõtlema panema:

Eesti ühiskond on kinni lõksus, kus me oleme korraga üks kõige optimistlikumaid ja üks kõige rahulolematumaid rahvaid, kus meil on erakordsel hulgal luksusautosid ja erakordsel hulgal liiklusõnnetusi, kus me tunneme uhkust oma puutumata looduse üle, aga mürgitame samal ajal keskkonda rohkem kui peaaegu ükski teine riik. Kaheks rebituna selle vahel, mida me tunda soovime ja milleks me muutunud oleme. Eesti töötajate loovus on suunatud reklaamklippidesse, empaatia müüginippidesse, tarkus finantsmudelitesse ja unistused massikaupadesse. Erahaiglad, lobifirmad, hävituslennukid ja turvatud elamurajoonid on aga pandud sümboliseerima vabadust ja progressi, mitte selle läbi kukkumist. /…/

Taasiseseisvunud Eestist on saanud mitte representatiivne, vaid elitaarne, mitte liberaalne, vaid kapitalistlik demokraatia. Eesti poliitika on eeskätt ettevõtluspoliitika, Eesti kultuur enamjaolt kommertskultuur, Eesti ühiskond ennekõike tarbimisühiskond ja Eesti vabadused peamiselt majanduslikud vabadused. Me oleme hüpanud ühest äärmusest – ja ühest arutusest, moonutusest ja tasakaalutusest – teise. Mürk on asendunud vaakumiga. Eestist on tehtud soodne pakkumine, tulus tehing, ahvatlev panus, aga mitte väga palju enamat.

Tõepoolest, “Eesti suurim probleem pole, et meil ei leidu õigeid vastuseid; Eesti suurim probleem on, et meil pole veel hakatud küsimusigi esitama.” Miks me isegi mitte ei julge küsimusi esitada? Esimeses järjekorras tuleks püstitada küsimus sellest, mis on tegelikult see, mis aitaks Eesti riigil ja rahval püsima jääda? Kas tõesti näeme vastust ei enamas kui liitumises euroga?


Finantsparasiitlus ja majanduslik häving

May 31, 2010

Hea ja erudeeritud sõber saatis minu eelmise postituse peale mulle ja veel mitmele teisele märksa põhjalikuma ja väga informatiivse vastuse, mida ta lubas lahkelt ka teistega jagada. Seega riputan selle siia üles (õige pisikeste toimetuslike muudatustega).

Selle jutu autori kompetentsuses ei ole vähimatki kahtlust. Küsimus on pigem selles, miks sellist analüüsi nt meie meedia vahendusel kunagi lugeda ei saa.

* * *

Varro saatis mulle huvitava artikli Soome riigi võlapüramiidist … ja pakkus mainitule ka omaomapoolese eeskätt eksistentsiaalsest rakursist koostatud kommentaari. See kannustas mind, ütlema isegi paar sõna Euroopa ja läänemaailma sotsioökonoomilise realiteedi kohta puhtalt poliitökonoomilistest kategooriatest lähtuvalt.

Teen siis väga kokkuvõtlikult…

Asi on selles, et praktiliselt kogu Euroopa on nüüdseks pankadele võlgu täiesti tagastamatud summad. Põhimõtteliselt ollakse võlgu mikroskoopilisele osale populatsioonist, kellele on seadusega tagatud privileeg mõelda välja raha ja küsida sellelt intressi.

Kuna pankurid läksid oma intressi kogumisega viimase 39 aasta jooksul (st. pärast kullastandardist loobumist) pisut liiale ja viimase 11 aasta jooksul (st. pärast investeerimis ja kommertspangaduse vaheliste müüride lammutamist) täiesti hulluks, siis kasvatati kord odava krediidi, kord rahamassi kokkutõmbamise ja intresside plahvatusliku kasvuga võlakoorem sellisele tasemele, kus Euroopa tehnoloogilised, energeetilised ja mis paemine – demograafilised realiteedid ei võimalda enam absoluutselt kogunenud intresse kinni maksta või kui täpne olla siis on seda võimalik teha üksnes raha juurde trükkides. See juurdetrükkimine muidugi tähendab rahvastiku reaalse rikkuse pidevat kollapsi. Piltlikult öeldes väljendub see selles, et kuigi kõigi sissetulekud ametliku statistika alusel pidevalt “tõusevad”, läheb leen ikka lahjemaks, riie õhemaks ja tuba külmemaks.

Järgnev dekaad ongi küsimus sellest, kas selle tagastamatu võla tasumise eesmärgil kurnatakse välja ja pankrotistatakse nii kasvavate intressimaksetega (otse pankadele) kui kasvava maksukoormaga viimanegi osa Euroopa alles jäänud reaalmajandusest või pannakse hullumeelsusele piir, eraldatakse spekulatiivne pangadus investeerimispangandusest ja investeerimispangandus hoiupangandusest.

Vahemärkusena olgu öeldud, et maksutulu makstakse riikidele nüüd üha enam sellel eesmägil, et need saaksid selle kulutada mitte selleks, et tagada rahvale sotsiaalteenuseid, vaid üha enam selleks, et maksta pankadele riigivõlga või päästa panku pankrottidest. Selle süsteemi parimaks näiteks on meie lõunanaaber Läti, kes hiljuti kaotas täielikult ära igakuise lastetoetuse, kärpis pensione, koondas pool sõjaväge (Läti kaitseministeeriumi avaldatud andmete kohaselt langesid sõjalised kulutused 2009-2010 tervelt 52% Sic!) ja sulges pooled haiglad, et riik võtaks enda kanda ühtede pankurite võlad teistele pankuritele. Voila!… ja Läti riigivõlg paisub hetkega circa 10%-lt 2008 aastal umbes 100%-ni 2011/12 aastaks. Rahvas sureb muidugi välja (või täpsemalt põgeneb ära), kuid pole parata — pankade ellujäämise nimel ei ole mõne väikerahva (ja kui hullumeelsus jätkub siis peagi ka mitmete suurte rahvaste) kadumine kõige suurem tragöödia. Põhimõtteliselt on võlakoorem Eestis sama suur kui Lätis, kuid kuna püramiid ei ole kokku kukkunud siis ei ole seda veel ka riigi õlgadele lükatud. Niipea kui see juhtuma peaks kanditaks meilgi circa 130% SKTst välisvõlga kohe riigi õlule ja kohe näeksite kuidas Meremeeste ja Maarjamõisa haiglate tiibu hakatakse sulgema, et Swedbank saaks oma võlapositsioonid ilusti kaetud. C’est la vie!

Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga tundub asi olevat pikemas perspektiivis tõesti ühelpool. Nende koguproduktist moodustab reaalne tootmine nüüd juba alla 20%. Euroopas on see paremate riikide (Saksamaa, Rootsi, Soome jvm) puhul siiski kuskil 30-35% juures. Lõuna-Koreas on vastav näitaja 42%, Venemaal 43%, Hiinas 61% (sic!). Piltlikult öeldes ei olegi USA ja UK peamiseks reaalseks rikkuseks nüüd muud kui sõjalaevad ja lennukid, millega maailmas ringi patrullida, et ülejäänud maailm omavahelise kaubanduse otstarbeks USA dollarit ja Briti naela (mastaabid mõistagi väga erinevad USA dollar moodustab circa 63% ja Briti nael 5% rahvusvahelise kaubanduse kandjast) kasutaks ja seeläbi neile iga aasta jooksevkonto defitsiidi suuruses tasuta reaalseid resursse (energiakandjaid, toorainet, poolfabrikaate ja kõikvõimalikku ja võimatut tarbenänni) müüks. Samas on seegi süteem täiesti jätkusuutmatu. USA lennukikandjad on ehitatud Saksa raskemasinatega, lennukid kokku keevitatud Prantsuse fusioonkeevitajatega ja satellidid sünkroniseeritud Šveitsi maseritega. Kuigi USA SKT on nominaalväätuses viimase 15 aasta jooksul kahekordistunud ja sõjalised kulutused samuti, siis relvaplatvormide hinnad on selle aja vältel kasvanud 4-5 korda. Suurbritannia seevastu on nüüdseks kaotanud sedavõrd palju oma tööstuslikust võimsusest ja oskusteabest, et nende tulevane lennukikandjate duo saab olema kokku monteeriud võimalikult odavat metalli stantsimist ja kõige lihtsamat supertankerite modulaar konstruktsioonilahendusi kasutades. Mis teha, kui otsustad riigi üles ehitada üksnes väärtpaberispekulantidele, siis sõjalist võimsust kaua ei jätku…

Et mõista probleemi olemust olen alljärgnevalt toonud nimekirja erinevate riikide riigivõlgade suurusest suhtestatuna nende iga aastasesse kogutoodangusse. Väga üldistatult näitab see nimekiri seda millised riigid on pankade taskus all ja millised mitte:

  • Saksamaa = 77%
  • USA = 80% (tegelikullt nüüd pigem 90-95% – so. pärast viimast üritust surnud hobusele kaera suhu toppida, paisutades rahamassi $2,5 triljoni “kuuma” rahaga, mis nüüd ilusasti ka “blue chip” aktsiatesse on jõudnud – ennäe imet – kes on viimasel ajal CNBC’d vaadanud on kuulnud ditürambe sellele, kuidas aktsiaturud näitavad paranemise märke – ei tea kas sellel võib eelpool mainituga midagi pistmist olla :o)
  • Itaalia = kaugelt üle 100% (itaalia demograafiat vaadates tuleb tunnistada, et see riik on täitsa küpse)
  • Jaapan = 199% (prakitiliselt sama mis Zimbabwe (218%)  — kuna Jaapani siseriiklik nõudlus langeb tänu olematule demograafiale kohe läbi põranda ja ekportkaupade tootlikuski hakkab tänu sellele, et  Jaapani jeen saab pikemas tulevikus üksnes tõusta (see tuleneb möödunud dekaadi jeeni nö “carry trade’i” spekulatsiooni pohmakast, mis see täpsemalt endast kujutab ei jõua ma siin praegu seletada, ehk mõni teine kord) langema on selle riigi tulevik väga tume.
  • Brasiilia = 45%
  • Lõuna-Korea = 28%
  • Venemaa = 7%
  • Hiina = 18%
  • Iraan = 19%

Kui kombineerite madala võlakoormaga riikide märgatavalt suuremad võimalused oma majanduspoliitikat strateegiliselt suunata koos nende demograafilise kasvu või vähemasti taastootluse tingimustega ning faktiga, et nende riikide majandused moodustuvad siiski suuresti strateegiliselt relevantsest tööstustoodangust mitte finantsspekulatsioonist, siis võite hõlpsasti kalkuleerida kus võim maailmas järgnevate dekaadide jooksul saab paiknema. Sestap saab viimaks alguse saanud Euraasia ja Lõuna-Ameerika majanduste tehnoloogiaintensiivne reaalmajanduslik kasv kombineerituna läänemaailma sotsioökonoomilise suitsiidiga järgnevate dekaadide geopoliitika leitmotif‘iks.

Ilusat esmaspäeva suvisest Tartust!