Äärmuslikest ideedest ja nende leviku tõkestamise vajadusest

Norra terrorirünnak on kogu maailmas tõstatanud küsimuse, kuidas selliseid tragöödiad vältida. Üheks läbivaks jooneks neis aruteludes on soov tõhustada õiguskaitseorganite tegevust. Sellega seoses ütles Kaitsepolitsei (KAPO) asejuht Eerik Heldna (vt lähemalt siit), et KAPO jaoks pole vahet, millise äärmuslusega on tegu. “Igasugune äärmuslus on potsentsiaalselt ohtlik,” selgitas Heldna. “Rahvuslus, heas mõttes, on patriotism, soov oma rahvale head teha. Eestis paraku on rahvusluse mõiste mõningate isikute [end rahvuslikena esitlevate parteide?] pideva tegevuse tulemusel ära solgitud.” Samas kinnitas Heldna, et Eesti ei ole paremäärmuslik ega radikaalne riik. “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas.”

Aga mis siis, kui keegi ei nõustu selle väitega, et “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas”? Mis siis, kui ta on veendunud, et selline vaade võib küll kirjeldada ideaali, ent seda ei saa pidada dekvaatseks reaalsuse kirjelduseks, mistõttu on tegu pigem miraažiga, millele osundades vastutusest hoiduda soovivad tegelikud võimukandjad rahvast ohjes hoiavad? Mis siis, kui too inimene üritab ka teistele seda avalikult tegutsedes arusaadavaks teha, väites, et selle vaate pidev loosunglik korrutamine teeb rahvale mitte head, vaid halba… Kas siis on meil tegemist äärmuslasega, kes tuleb KAPO jälgimise alla võtta? Kas siin on koht, kus KAPO peab — nagu Martin Arpo KAPO ülesandeid kirjeldades ütles — “üritama tõkestada äärmuslike ideede levimist”?

Veelgi enam: võiks ju küsida sedagi, kas paljud ülikoolides kajastamist (st levitamist) leidvad ideed ei ole äärmuslikud? Kuidas on nt Aquino Püha Thomase vaatega, et riigivõimu allikaks on mitte rahvas, vaid Jumal, ning et ebaõiglasele valitsusele ja seadusele ei ole inimestel kohustust kuuletuda; või nt Marxi seisukohaga, et kodanlik riigi- ja ühiskonnakorraldus on ajalooline igand, mis tuleks sotsiaalse progressi huvides revolutsioonilisel teel kukutada; või nt Nietzsche vaadetega (nt seonduvalt vajadusega kõik väärtused ümber hinnata või tugevate (riikide) kohustusega domineerida nõrkade üle), mida võiks suures osas pidada natsismi usutunnistuseks? Kas KAPO peaks takistama selliste ideede levitamist (kajastamist) ülikoolides?

Ehk kokkuvõtlikult: kui räägime vajadusest, et õiguskaitseorganid tõkestaksid äärmuslike ideede levikut, kas siis ei peaks nõudma, et võimuesindajad  defineeriksid vähegi rahuldaval (st mh mitte totaalselt laialivalguval) moel, mida “äärmuslik idee” endast kujutab? Tahes-tahtmata tekib küsimus, kust maalt alates on meil tegemist ideoloogilise politseiga — kuidas selle abil võimurite poolt äärmuslike ideede levikut tõkestatakse, on meie riigis ju 1934. aastast vabadussõjalaste liikumise laialisaatmise ja nende juhtfiguuride represseerimise või koguni mõrvamise näol piisavalt kogemusi ja mälestusi (sel teemal vt lähemalt Evy Laamann Kalbus: “Eesti vabadussõjaluse hävitamine: Artur Sirgu lugu” ja Hamilkar Mengel & Heinold Okas: “Eesti Vabariigi huku algus: vabadussõjalaste hävitamine. Artur Sirgu lugu”).

Ei saa pidada vastuvõetavaks, et üha laiemaid volitusi omav ja nõudev (vt siit) KAPO näeb oma ülesandena äärmuslike ideede leviku tõkestamist ja peab samal ajal “äärmusliku idee” all silmas sisuliselt ükskõik mida, mis ei ühti valitseva kliki poliitiilise ideoloogia, eesmärkide ja retoorikaga (mida muud saame eeldada omamata selgitust, mida KAPO äärmuslike ideede all silmas peab?). Kui nii, siis milles see Eesti Vabariigi demokraatlikkus õieti seisneb? Ja olemegi ringiga tagasi küsimuse juures, kas Eesti Vabariik ikkagi on (tegelikult, mitte vaid deklaratiivselt) demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas? Võiks küsida KAPO ametnikelt, mida seegi õieti tähendab…