Postimees Online annab teada, et Riigikogu õiguskomisjon otsustas asuda justiitsminister Rein Langiga samale seisukohale, et ei ole põhjendatud keelata täiskasvanud isikutel astuda seksuaalsuhtesse nooremate kui 16-aastaste isikutega.
Muidugi on Riigikogu õiguskomisjoni otsus ootuspärane. Tegelikult on seda ju ammu ennustatud, et lääne ühiskond liigub tasahilju nii pedofiilia kui polügaamia (ja lõpp-astmes miks mitte ka nt zoofiilia) seadustamise poole. Kui on minetatud nägemus inimloomusest ja seega ka sellest, mis võiks inimloomusega kooskõlas olla ja mis mitte — kui antud küsimus on taandatud lihtsalt isikliku arvamuse tasemele –, siis ei saa miski põhimõtteliselt olla ei perversne ega ebamoraalne ja nimetatud käitumise normaalseks kuulutamine on igati loogiline asjade käik. Kellelegi ei tohi ju “oma tõde” peale suruda ning see, mida keegi oma magamistoas teeb, ei puutu ei teistesse inimestesse ega riiki. Tuttav retoorika, kas pole?
Asi on muidugi naljast kaugel, aga omamoodi irooniline on, et enamik nendest kümnete aastate tagustest preestrite poolt alaealiste pilastamise juhtumitest, millest meedia on nii usinasti kirjutanud, ei kvalifitseeruks tänases Eesti Vabariigis üleüldse õigusvastase teona, sest need seisnevad meessoost vaimuliku poolt puberteediealise ja tihti vanema kui 14-aastase noormehe ärakasutamises (vt nt siit ja siit)
Kui Kiriku õpetuse valguses kujutab selline käitumine ühemõtteliselt rasket ja täiesti lubamatut ebamoraalsust, siis Eesti Vabariigi õiguskorra kohaselt ei ole neis samades tegudes mitte midagi taunimisväärset — meie seadused lubavad nt 50-aastasel mehel astuda seksuaalsuhtesse üheaegselt kolme (või enama) 14-aastase poisiga ja jääda seejuures seaduse silmis igati õigeks meheks. Millest me sellises silmakirjalkkusest nõretavas olukorras üleüldse räägime?
Huvitav oleks teada, kes need poliitikud olid, kes õiguskomisjonis kõnealusele seaduseparandusele vastu hääletasid.
Veritas lux mea! 
Paradoks on ilmne, ent siiski üks täpsustus kuritarvitatute vanuse osas (tsitaat viidatud dokumendist):
The majority of victims are males between the ages of 11-17, and just over half (50.7%) of all individuals who made allegations of abuse were between the ages of 11-14. The average age of all alleged victims is 12.6.
Niisiis ei ole enamus vanuses 15-17, vaid ikkagi 11-14.
Tänan tähelepaneku eest. Ma olen lugenud mitmeid uuringuid, viite panin kiiresti ja juhuslikult, sest antud küsimus ei ole siin keskse tähtsusega. Nt Thomas Plante uuringus, millele viitas Priit Pullerits oma artiklis, toodi välja, et 80 protsendil preestritest, kellel on olnud seksuaalseid kogemusi alla 18-aastastega, pärinevad need vahekorrast noorukiikka jõudnud noormeestega. Eks statistika jätab alati ruumi erinevateks tõlgendusteks, nt selle alusel, mida üldse pilastamisena käsitleda. Aga tegin tekstis asjakohase paranduse.
Saatsin Riigikogu õiguskomisjoni esimehele alltoodud kirja.
* * *
Tere Ken!
Kirjutan Sulle kui rahvaesindajale, olles lugenud Postimehest, et asusite Riigikogu õiguskomisjonis seisukohale, et KarS-i muutmine seoses sellega, kui vanade teismelistega võivad täisealiseks saanud isikud seksuaalsuhetesse astuda, ei ole põhjendatud. Kõik inimesed, kellega olen antud küsimusest rääkinud (mitmed neist töötavad koolis laste ja noortega), on väljendanud seisukohta, et õiguskomisjoni otsus on arusaamatu ja valmistab sügavat pettumust. Tõepoolest, kuivõrd sisuliselt on kehtiva õigusega seadustatud pedofiilia (või noh, kui täpne olla, siis hebe- ja hefebofiilia), on teie otsust väga raske mõista.
Juristina tead kindlasti, et üks õiguse funktsioone (meeldib see meile või mitte) on kehtestada ühiskonnas väärtushinnanguid. Tänasel relativismiajastul, mil usk absoluutsetesse moraaliseadustesse on hääbumas ja mil üha enamate inimeste jaoks on kehtestatud õigus kujunenud pea ainsaks kõlbelise käitumise standardiks (“mis ei ole keelatud, on lubatud”), on see õiguse funktsioon kujunenud eriti jõuliseks. Milliseid sõnumeid nüüdne otsus aga ühiskonnale saadab?
Kas tõesti on teie (Sinu, Riigikogu õiguskomisjoni, IRL-i, Reformierakonna…) arvates õige ja lubatav, et nt 50-aastane mees võib astuda seksuaalsuhtesse 14-aastase tüdrukuga? Või poisiga? Või mitmega korraga? Kas tõesti on see meie kultuuris vastuvõetav?
Kas 14-aastane tüdruk on Sinu arvates küps kandma seksuaalsuhetega kaasnevat tõsist vastutust seoses uue inimese eostamise võimalusega? On ta valmis saama vastutustundlikuks lapsevanemaks või langetama abordiotsust (mida, nagu Sotsiaalministeerium üritab saavutada, võib peagi teha ilma vanemate nõusolekuta)? Kas Sinu arvates on see vastutus väiksem kui see, mis kaasneb nt õlu või siidri joomisega, mida ei lubata alaealistel teha enne 18-aastaseks saamist? Või valimistel osalemisega? Või abiellumisega? Kui jah, siis miks? Kui ei, siis kuidas vastuolu selgitada? Ja kuidas vastuolu lahendada? Kas tuleks langetada ka alkoholi tarbimise ja valimistel osalemise vanusepiiri?
See, et nii mõneski teises seksuaalrevolutsiooni hulluse üleelanud ja kultuurilist dekadentsi põdevas Euroopa riigis on kehtestatud Eestis kehtivaga sarnane regulatsioon, ei ole arvestatav argument. Teistes riikides on palju teisigi asju halvasti, mis ei tähenda, et Eesti peaks neist malli võtma. Viimatigi on kõnealune vanusepiir tegelikult paljudes Euroopa riikides (muu maailma riikidest rääkimata), sh Soomas, kõrgem kui Eestis.
Vastusele lootma jäädes,
Varro
PS! Kuivõrd kirjutan Sulle kui rahvaesindajale, ei käsitle ma kirja personaalsena ja saadan sellest koopia cc real märgitud inimestele, kes on kas antud küsimusega seotud või eeldatavasti sellest huvitatud.