Sõnavabadusega ei või õigustada vaenu ja vägivalla õhutamist

Mõni aeg tagasi juhiti mu tähelepanu uudisnupule Sõltumatu Infokeskuse (SI) portaalis, mis kandis pealkirja “Eesti riik keelas homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoogil pidada koolis loengut”. Kuivõrd uudis sisaldas mitmeid ebatäpsusi, juhtisin sellele portaali toimetuse tähelepanu. Uudise parandamiseks ei näinud toimetus küll põhjust, aga uudise all olevate kommentaaride all hakkas silma järgmine sissekanne:

Markus, 2010-04-15 21:17:41

“need krdi homod tuleks köik völla tömmata raisk”

Seepeale juhtisin SI toimetuse tähelepanu asjaolule, et karistusseadustiku §- 151 kohaselt on vaenu õhutamine keelatud ning et Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-43-09 kohaselt on põhjust karta, et selliste kommentaaride sallimisega riskib vastutusega ka SI.

Seejärel tuli kommentaariumi rida sissekandeid, milles mind süüdistati muu hulgas poliitkorrektsuse pealesurumises, ebanormaalsuste pähemäärimises, inkvisitsiooni kehtestamises ja hoiakutes, mis viivat totalitarismini. Mul soovitati oma poliitkorrektsus pista teadagi kuhu ja lugeda põhiseadust.

Võtsin nõuannet (põhiseaduse lugemises osas) kuulda ja kirjutasin omalt poolt selgitava kommentaari, millest küll ca pool arusaamatul põhjusel ära kustus, aga kokkuvõtlikult taastatuna nägi see välja umbes nii:

Varro Vooglaid  – Säilitagem rahu ja väärikus (2010-04-20 10:17:26)

Rahu, ainult rahu! Kui natuke järele mõelda, siis ei tohiks olla keeruline mõista, et vaenu, vägivalla ja vihkamise õhutamisel (mida kahtlemata kujutab endast üleskutse teatud ühiskondliku grupi esindajad võlla tõmmata) ei ole midagi pistmist sõnavabadusega, just nagu pole vaenu õhutamise mittesallimisel midagi pistmist poliitilise korrektsusega.

Hr Rämmeli ja hr Rauni seisukoht, et vihkamise ja vägivalla avalikku õhutamist ei tohi vaigistada, sest vastasel korral jõuame varsti totalitarismini, on pealiskaudne ja põhjendamatu. Usutavasti saab iga sellele mõtlev inimene aru, et sõnavabadusega ei saa õigustada ükskõik milliste seisukohtade väljendamist.

Kujutagem nt ette suuri plakateid vabaduse väljakul (ja/või reklaamklippe televisioonis ja raadios), millega kutsuvad end konkreetselt identifitseerinud poliitilised jõud rahvast üles Eesti Vabariiki kukutama või eestlasi (või siis nt venelasi) tapma? On küsitav, kas üleskutse vägivallale on üleüldse käsitletav seisukoha väljendamisena, ent eeldusel et on, tekib siiski koheselt küsimus, kas selliste seisukohtade väljendamist peaks sallima? Selge on see, et kõigi nn seisukohtade avalikku väljendamist ei pea ega tohi sallida, aga kuhu siis piir tõmmata?

Mina olen selgitanud üksnes seda, et antud küsimuses on piir selge: sõnavabadusega ei või õigustada vaenu ja vägivalla õhutamist, just nagu meie riigielu aluseks olev põhiseadus seda §-s 12 lg 2 ütleb:

“Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.”

Kultuursed inimesed mõistavad ise, et vaenu ja vägivalla õhutamine ei ole ühiskonnas vastuvõetav käitumine, ja neil on selle suhtes sisemised piirangud. Mitte nii kultuursetele inimestele tuleb see aga väliste piirangute (seaduse) abil selgeks teha. Ja nii lihtne see asi ongi.

(See, kas vaenu õhutatakse ano…

Varro Vooglaid (2010-04-20 10:27:13)

Oeh, pool kommentaari läks kaotsi…

Kokkuvõtlikult kirjutasin veel, et see, kas vaenu õhutatakse anonüümselt või identifitseeritult, ei oma ei vaenu ja vägivalla õhutaja ega seda salliva infokanali vastuse seisukohast mingit tähtsust.

Samuti lisasin, et kui ühiskonnas hägustub piir ühelt poolt sõnavabaduse ning teiselt poolt vaenu ja vihkamise õhutamise vahel, siis juhtub kahetsusväärsel kombel just see, millest nii mõnedki huvigrupid on otseselt huvitatud: nimelt see, et teatud küsimustes ei saagi enam isegi igati lugupidavalt ja rahumeelselt (ükskõik kui argumenteeritud) seisukohti väljendada, sest see seostatakse automaatselt vaenu ja vägivalla õhutamisega või veelgi hullem, määratletakse sellena. Ja see oleks sõnavabaduse seisukohast tõeliselt kahetsusväärne.

Lõpetuseks märkisin, et mina ei ähvarda SI-d millegagi, vaid tõin lihtsalt välja, kuidas on KarS määratlenud vastutuse vaenu ja vägivalla õhutamise eest ja millisena on Riigikohus näinud õigusvastast käitumist sallivate infokanalite vastutust. Selle info pinnalt saab SI ise omad järeldused teha, nagu heaks arvab. Kokkuvõttes ei ole küsimus ju ühes hädises kommentaaris, vaid põhimõttes, millest oma tegevuses juhinduda.

Siiralt heade soovidega,

VV

Kokkuvõttes on antud küsimus oluline ennekõike just nimelt selles mõttes, et ei tohi lasta hägustuda piiril sõnavabaduse ning vaenu ja vihkamise õhutamise vahel. Sõnavabaduse säilitame mitte kõnealuse piiri kaotamise teel, vaid seda rangelt austades ja valvates.

Kui meile teatud ideoloogilis-poliitlised ilmingud ei meeldi ja me arvame need ühiskonnale kahjulikud olevat, siis tuleks kritiseerida neid sisuliselt, mitte aga suunata kriitika inimeste või koguni tervete inimgruppide vastu. Elementaarne lugupidamine teistest inimestest kui isikutest on absoluutne nõue, mida peab austama isegi nende inimeste puhul, kelle ideed ja tegevus on väga eemaletõukavad.

Alati on kergem asetada panus räuskamisele ja vägivallale kui argumenteerimisele ja tõe jõule, kuid kergem tee ei ole kaugeltki mitte alati õige tee. Andes järele kiusatusele minna kergemat teed võivad meie sammud kiiresti meie endi (ja meie ideede) vastu pöörata.