“Inimõiguslaste” tülgastav silmakirjalikkus

Vaevalt jõuab keegi enam järge pidada, kui palju kordi oleme kooseluseaduse tühistamise kontekstis kuulnud jutte sellest, et inimestele kord juba antud õigusi ei saa ega tohi tagasi võtta. Nagu varemgi Objektiivi veergudel toonitatud, on niisugused jutud läbinähtavalt valelikud.

Vastupidiselt kooseluseaduse pooldajate valedele pole nimetatud seadus selle enda sätete kohaselt jõustunudki ning jõustumata seadusest ei tulene mitte kellelegi mitte mingisuguseid õigusi, mistõttu polegi mingeid õigusi kelleltki tagasi võtta.

Veelgi enam: ükski seadus pole tühistamatu ning et seadusandlik praktika, millega võetakse inimestele kord juba antud õigused tagasi, on mitte ainult levinud, vaid ka vasakpoolsete endi poolt laialdaselt aktsepteeritud.

Juhusliku näitena sellest võib tuua esile valitsuse plaani võtta kodanikelt ära oluline osa õigusest omada enesekaitseks relvi või siis mõne aasta eest tehtud seadusemuudatuse, millega võeti vanematelt ära õigus otsustada, kas nende alaealised tütred võivad teha aborti. Mainida võib ka abikaasadelt ühise tuludeklaratsiooni esitamise õiguse äravõtmist.

Tegelikult räägivad vasakliberaalid sellest, et kord juba antud õigusi ei saa tagasi võtta, üksnes oma huvide edendamiseks ning oma ideoloogiliste võitude kindlustamiseks.

Eriti reljeefselt tuleb see välja seoses asjaoluga, et Iirimaa valitsus on otsustanud korraldada vaid mõne kuu pärast ehk maikuu lõpus rahvahääletuse, tühistamaks 1983. aastal samuti referendumil vastu võetud põhiseaduse kaheksanda paranduse, millega tagati sündimata lastele konstitutsiooni tasandil teiste inimestega võrdne õigus elule.

Mõelgem korraks, millega on reaalselt tegu: rahvahääletusele pannakse küsimus, kas võtta kõige haavatavama ja kaitsetuma ühiskonnagrupi esindajatelt ära neile põhiseadusega tagatud kõige elementaarsem õigus ehk õigus elada.

Kui Euroopa Liit muretseks reaalselt inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete pärast, siis peaks praegu Iirimaa homoseksuaalist peaministri Leo Vardakari juhitava valitsuse suunal tehtama ennekuulmatult teravat kriitikat. Selle kriitika õiglast mastaapi võib ette kujutada, kui jutt käiks plaanist panna rahvahääletusele küsimus näiteks juutide, moslemite või homoseksuaalide eluõiguse radikaalsest piiramisest ning nende tahtliku tapmise seadustamisest.

Tegelikult näeme aga risti vastupidist – nii Euroopa Liidu ringkonnad kui ka teised end inimõiguste eestkõnelejatena esitlevad ühendused hoopis soosivad ja toetavad Iirimaa liberaalse valitsuse samme sündimata lastelt eluõiguse äravõtmiseks ning nimetavad selle vastaseid inimõiguste ja sallivuse vaenlasteks. Täpselt sama käekirja nägime siis, kui Poola valitsus plaanis tugevdada sündimata laste eluõiguse kaitset – sellele plaanile sai osaks mitte euroliidu toetus, vaid terav kriitika ja ähvardused.

Kõik see annab tunnistust iiveldamaajavast silmakirjalikkusest, valelikkusest ja kalkusest. Ajastul, mil valetamisest, petmisest ja manipuleerimisest on saanud võimuringkondade teine loomus ja igapäevane praktika, ei ole selles enam midagi üllatavat. Küll aga on see jäädavalt alatu, põlastusväärne ja eemaletõukav.

Emotsionaalne dementsus

Kivisildnki kirjutas hiljuti artikli, mis kannab tabavat pealkirja “Emotsionaalne dementsus hävitab miljoni vaese maa”. Artikkel algab järgmiste sõnadega:

“Miljoni vaese maa on segaduses. Räägitakse palju ja närviliselt, emotsioonid käivad üle pea, kriisatakse eidelikult. Siiani jälgisin ma ainult ühte ühiskonnaasju käitleva telesaadet, kuid nüüd loobusin ka selle vaatamisest – kõik kisendasid korraga, midagi aru ei saa. Mulle aitab. Emotsioonid on halvad nõuandjad, realistliku maainimesena hindan korralikke kalosse tundepursetest kõrgemalt.”

Tõepoolest, sedamööda, kuidas emotsioonid võtavad võimust, kaob terve mõistus pildilt. Väga raske on eitada tõsiasja, et just see ongi nn avaliku arutelu keskne tendents. Mitte, et avaliku arvamuse väljal oleks tervel mõistusel varasemalt laialt ruumi antud, aga nüüd on minemas kaotsi see vähenegi, mis veel mitte kuigi ammu olemas oli. Seejuures ei ole asi üksikküsimustes, vaid kultuurilises kliimas.

Võimust võtab aga hoolikalt ja ülimalt intensiivselt üles kõetud sentimentaalne hüsteeria, mis omakorda toob kaasa mõtlemisvõime halvatuse. Halvatud mõtlemisega inimene on aga valmis omaks võtma ka kõige idiootsemad hoiakud – eeldusel, et nende omaksvõtmine võimaldab toita enesekuvandit kui väga heast, sallivast, sõbralikust, toredast, armastavast, edumeelsest ja avatud inimesest.

Selle suure “headuse”, “sallivuse”, “sõbralikkuse”, “toreduse”, “armastavuse”, “edumeelsuse” ja “avatuse” hurmuses ollakse aga valmis heaks kiitma ka kõige suuremad ja võikamad kuriteod, rääkimata pettustest, manipulatsioonidest ja lihtlabasest lollusest – ikka headuse, sallivuse, sõbralikkuse, toreduse, armastuse, edumeelsuse ja avatuse pärast.

Just nii võib president või riigikogu esimees rääkida ühe näopoolega malbelt austusest inimväärikuse ja -õiguste vastu ning teise näopoolega kärkida rangelt nende peale, kes julgevad kahelda, kas tuhandete laste iga-aastane brutaalne mõrvamine valitsuse ulatuslikul rahalisel toel on ikka päris õige asi.

Reaalsustaju minetamine ei olegi midagi muud kui hullumeelsus.

Meediamanipulatsioonide tülgastav silmakirjalikkus

Viimased päevad on pakkunud  suures koguses materjali mõistmaks, kuidas meedia piltide abil inimeste tunnete ja hoiakutega manipuleerib. Kes meist ei oleks näinud kõikvõimalikes väljaannetes seda pilti poisist, kes uppus oma isa ja inimkaubitsejate vastutustundetu käitumise tõttu, ent kelle surma üritatakse süüks panna kõigile, kes ei nõustu uste avamisega massilisele immigratsioonile?

Nagu näha, ei ole väikeste laste surnukehade eksponeerimine meedia jaoks probleemiks, kui seda saab rakendada ideoloogilise propaganda vankri ette.

Kommentaariks Eesti Naistearstide Seltsi presidendi väidetele

Täna oli Vikerraadio saates Uudis+ teemaks alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamine, mis plaanitakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) muutmisega ära teha. Just eile kirjutasin sel teemal lähemalt.

Saate tuumaks oli intervjuu Eesti Naistearstide Seltsi presidendi, dr Made Laanperega, kuid mõne minuti jooksul küsiti kommentaari ka minult (saatelõigus ajavahemikus 5:32-i 9:37). Päeval ma saadet ei jälginud, ent nüüd õhtul seda kuulates täheldasin mitmeid väiteid, mis väärivad lähemat vaatlemist. Allpool olen neist peamised välja toonud.

Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere

Alasti kuningatest ehk kaasamise näilisusest

Käisin täna riigikogus sotsiaalkomisjoni istungil, kus arutati raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega plaanitakse tühistada nõue, et alaealised peavad saama abordi tegemiseks oma vanema nõusoleku. Sündmust kajastati põgusalt ka Seitsmestes Uudistes.

Istungil kogetust ja selle pinnalt tehtud järeldustest võiks kirjutada pikalt, aga mul ei ole selleks ei aega ega tahtmist. Kokkuvõtlikult öeldes pean aga tunnistama, et sellist kontsentratsiooni üleolevast enesekindlusest kombineerituna hämmastava pealiskaudsuse ja ignorantsusega, nagu võib kogeda riigikogus, pole ma kohanud mitte kusagil mujal. Päris tõsiselt. Seejuures on tegu erakordselt ebameeldiva isikuomaduste kombinatsiooniga, mida on kaunis raske taluda.

Istungi lõpupoole ütles sotsiaalkomisjoni esimees, et naistearstide seisukoht on ikkagi professionaalne ja lähtutakse sellest. Ma oskasin vaid käsi laiutades küsida, et mille poolest on naistearstide seisukoht olulisem kui teiste kodanikeühenduste oma ja kas muid seisukohti üldse kavatsetakse arvesse võtta. Küsimus on muidugi retooriline, sest mitte ühegi meie esitatud seisukohaga sotsiaalkomisjon ei arvestanud, mitte kõige vähemalgi määral.

Kooseluseaduse rahvahääletusele panemise lubatavusest

Viimastel päevadel jagavad paljud inimesed parastavalt ja kahjurõõmsalt viidet minu 2007. aasta artiklile Postimehes, kus kritiseerisin Portugalis rahvahääletusel langetatud otsust jätta sündimata lapsed ilma õigusest elule ning kus kirjutasin muu hulgas järgmist:

“Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Neile sõnadele viidates väidavad inimesed, nagu oleksin kooseluseaduse rahvahääletusele panemist toetades käitunud vastupidiselt oma tõekspidamistele. Just seda püüdis väita ka BNS-i ajakirjanik Sven Harjo, kes esimesena antud küsimusega ka minu poole pöördus hetk tagasi laekunud e-kirjas, kus seisab:

2007. aasta 20. veebruari Postimehes ilmunud arvamusloos ütlete muuhulgas “Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Äsjastel kooseluseaduse vastastel protestidel oli üks teie ja SAPTK-i põhinõudmine selle eelnõu rahvahääletusele panek. Üks teie kooseluseaduse põhiargumente on ka erinevates uuringutes väljatoodud rahva enamuse vastusesis kooseluseadusele.

Mis on sundinud teid 2007. aasta leheloos korduvalt väljatoodud seisukohtadest taganema?

Alljärgnev on minu vastus, mille tuumaks on väide, et ma ei ole oma seisukohtadest taganenud, neid ümber vaadanud ega ka nendega vastuolus olevalt käitunud – vastupidised osundused näitavad kas puudulikku arusaamist kooseluseadusega seonduvatest küsimustest või lihtsalt pahatahtlikkust.

Tänan küsimuse eest! Vastuseks võin öelda, et ma ei ole oma varasematest seisukohtadest taganenud, sest ma pole kordagi väitnud, nagu oleks õige kellegi inimõiguste üle rahvahääletusel otsustada.

Kui vaatate, mis kontekstis on minu väide 2007. aastal esitatud, siis näete, et seal käib jutt rahvahääletusel selle üle otsustamisest, kas võtta ära ühiskonna kõige haavatavama grupi esindajatelt õigus elule ehk kõige fundamentaalsem õigus üldse.

Kui täna oleks küsimus selles, kas võtta homoseksuaalse kalduvusega inimestelt ära õigus elule (või ka õigus elada oma eraelu endale meelepärasel viisil, eeldusel, et sellega teisi ei kahjustata), siis oleksin esimene, kes sellele vastu seisaks ning tauniks ka püüdlust sellist küsimust rahvahääletusele panna. Paraku ei ole küsimus kooseluseaduse vastuvõtmisest ja homosuhetele riikliku tunnustuse andmisest küsimus inimõigustest — nagu ka õiguskantsler Allar Jõks on kinnitanud, ei kohusta meie riiki selliseks sammuks mitte ükski inimõigusleping, EL-i õigus ega ka põhiseadus. Et tegu on poliitilise otsustuse küsimusega, seda selgitasin avalikult ka allviidatud videos:

Omamoodi huvitav on muidugi see, et need inimesed ja ühendused, kes ja mis väidavad end meie ühiskonnas inimõiguste eest seisvat, ei tee samas üldse välja tõsiasjast, et valitsuse rahalisel toel tapetakse Eestis igal aastal tuhandeid sündimata lapsi, mis on reaalselt tõsine inimõigusteprobleem – minu kindla veendumuse kohaselt kõige tõsisem inimõiguste alane probleem üldse tänases Eestis ja maailmas.

Loodan, et minu vastus rahuldab Teid.

Täpsustamist minu 2007. aasta väide siiski väärib, sest põhimõtteliselt seondub inimõigustega vähemal või rohkemal määral pea iga õiguslik küsimus, mis loomulikult ei tähenda, et ühtegi õiguslikku küsimust ei või rahvahääletusele panna. Pidades silmas konteksti, kus minu väide sai välja käidud, oli sellega konkreetsemalt peetud silmas, et rahvahääletusele ei tohiks panna küsimust kelleltki elemantaarsete inimõiguste äravõtmisest.

22-nädala vanuselt abordi läbi tapetud laps

Lastekaitsepäev ehk järjekordne päev, mil lastekaitse põhiprobleemi suhtes pigistatakse silmad (ja kõrvad ja nina) kinni

Täna on siis lastekaitsepäev. Nagu oodata oligi, kirjutavad kõik ajalehed skandaalsest tõsiasjast, et meie riigis – mida mõned nimetavad arusaamatult õigusriigiks – tapetakse endiselt igal aastal valitsuse rahalisel toel ligi 7000 sündimata last. Pole imestada, et muust nagu ei räägitagi, sest milline probleem võiks sellega tõsiduselt konkureerida?

Ajalehtede esikaaned ja juhtkirjad, Hommikutelevisioon, Ringvaade, Aktuaalne Kaamera, Vabariigi Valitsuse pressikonverents, presidendi avaldused, neil päevil Tallinnas aastakongressi pidav Euroopa Õiguse Ühendus, diplomaatiliste esinduste noodid, Lastekaitse Liidu meeleheitlikud protestiavaldused, piiskoppide jutlused ning kristlaste ühispalvused ja rongkäigud – kõik räägivad laste massilise tapmise lubamatusest ja vajadusest seada selle hirmsa probleemi lahendamine riiklikuks prioriteediks nr 1.

Tegelikult ei kirjuta ega räägi sellest (vähemalt avalikult) muidugi mitte keegi. Peamiseks tähelepanuobjektiks on õiguskantsleri seisukoht, et lastele ei tohi tuti-tuti teha ning et vanemaid, kes selles osas riigi sõna ei kuula, tuleks hakata karistama. Lihtne ja loogiline: lapsi tappa tohib – see on inimõigus; võib isegi nende tapmist riiklikult rahastada – aga kusagilt läheb ikka piir kah, mistõttu tutistamine on juba ilmselgelt liig mis liig ning väärib rangeimat riiklikku hukkamõistu ja sekkumist.

Küll on hea, et riigi esijurist nii vapralt laste õiguste eest seisab! Võiks ju muidugi meenutada ka Allar Jõksi poolt õiguskantslerina öeldut, et riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule, aga noh, nagu hommikul tööle minnes mulle vastu tulnud ärinaisest tuttav selle peale vastas – milleks hakata enese jaoks maailma nii mustadesse toonidesse maalima!? Tõepoolest, milleks elada tões, kui võib oleleda palju lõbusamalt mõnusas soojas ja pehmes vales.

Eestis tapeti mullu sünnieelselt valitsuse rahalisel toel vähemalt iga kolmas laps

Äsja avaldatud abordistatistika kohaselt tapeti eelmisel aastal enne sündi tahtlikult 6668 last. Kuivõrd elussünde oli 14 679, siis nähtub, et iga saja elussünni kohta tapeti ca 45 last. Nagu Postimees vahendab, on abordimäär Eestis endiselt üks kõige kõrgemaid Euroopas, jäädes alla vaid Rumeeniale.

Olen sellest küll juba palju kirjutanud, ent ei taha põhimõtteliselt vait jääda, sest probleemi tõsidust arvestades ei saa sellest liiga palju rääkida – seda enam, et pea keegi sellest ei räägi. Peamine absurd seisneb selles, et kuigi õiguskantsler Jõks on kinnitanud (pdf), et Eesti Vabariigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule, rahastab meie väljasureva rahvaga riigi valitsus sellest hoolimata iga lapse sünnieelset tapmist (vähemalt) 2/3 protseduuri maksumuse ulatuses, olenemata abordi põhjusest. Puudeliste laste tapmise korral võtab riik oluliselt suurema osa kuludest (kui mitte kogu kulu) enda kanda.

“Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.” (Õiguskantsler Allar Jõks, 2003)

Niisiis toimub meie silme all riiklikult rahastatud süütute inimeste massiline tapmine, aga põhiõiguste kaitse eest vastutava õiguskantsleri aastaaruannetes ei puututa küsimust poole sõnagagi, kogu juristkond vaikib ning inimõiguslased ei pööra sellele vähimatki tähelepanu. Tegu on poliitiliselt korrektse tapmisega. Uudis 6668 lapse tahtlikust ja riiklikult rahastatud tapmisest ületas vaevu uudiskünnise, käis korraks portaalidest läbi ja kadus siis unustusse, et uutele ja palju “aktuaalsematele” ja “olulisematele” teemadele – nt Eurovisioonile jms-le – ruumi anda. Ei ühtegi arvamusartiklit, ühtegi diskussiooni raadios ega teles, ei ühegi poliitiku ega usuühenduse juhi pahameeleväljendust. Vaikus.

Mis seal’s ikka – jääb üle rind õhku täis tõmmata ja hüüda üle oru: elagu demokraatia, elagu inimõigused, elagu kõigi võrdsus seaduse ees – elagu õigusriik!

Imeline kangelaslikkus

Kui palju kangelaslikku vaprust peab olema vanematel, kes sellised peadpidi kokkukasvanud lapsed vastu võtavad ja üles kasvatavad? Kui palju suurem on niisugune kangelaslikkus sellest, mida me tavaliselt kangelaslikkuse all silmas peame (mõeldes nt vapratest tegudest sõjaväljal)? Olla kangelane ühes hetkes on mõõtmatult lihtsam kui olla kangelane 24 tundi päevas nädalast nädalasse ja aastast aastasse.

Selliseid lugusid tunnistades mõtlen alati tahes-tahtmata kahele asjale: kuivõrd meid, kes oleme terved, on õnnistatud ja kuidas me ei oska selle eest tänulikud olla, ning sellele, kas minus oleks piisavalt jõudu, et nende vanemate rollis vastu pidada. Samuti meenub neist vanemaist mõeldes, mis on tõeline armastus: “Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.”

Meie ajale on sümpomaatiline, et räägime rikastavast erinevusest peaasjalikult selleks, et õigustada kõikvõimalike (enda või teiste) enesekesksete ihade või ambitsioonide rahuldamist; samal ajal teame hästi, et me ei hinda kuigivõrd nende inimeste erinevusi, kelle eksistents oma erinevuses nõuab meilt ohvrite toomist oma enda ambitsioonidest lahtiütlemise ja nendele inimestele pühendumise teel.

Teame ju nt seda, et praktiliselt kõik beebid, kel sünni eelselt tuvastatakse nt Downi sündroom — mis, olgem ausad, on palju kergem defekt kui kahe beebi peadpidi kokkukasvamine — tapetakse Eestis enne nende sündi. Muidugi kantuna isetust halastusest ja armastusest, millest muust.

Hea probleemikäsitlus

Soovitan kõigile, kellele abordiprobleem korda läheb, vaadata seda saadet, milles antakse muu seas ka lühiülevaade sellest ebainimlikust ideoloogilisest pinnasest, kust abordi aktsepteerimine ühiskonnas on võrsunud. Samuti pakutakse võimalus heita pilt sellele moraalsele pankrotile, millest Planned Parenthood on aastaid sadu miljoneid dollareid välja pumbanud, rääkides naeruväärset juttu naiste aitamisest.

Tšiilit tunnustati inimelu väärtustava poliitika eest

Tšiilile anti rahvusvaheline auhind, mis kannab nime International Protect Life Award, tunnustuseks tugevalt elu pooldava poliitika eest, mille tulemuseks on ka madalaim emasurma tase Ladina-Ameerika riikde hulgas. (Allikas: LSN.com)

Jah, see ei ole viga: hoolimata abordipooldajate levitatavatest valelikest vastupidistest väidetest (a la “Abordi seadustamine on vajalik naiste tervise huvides”) on tõsiasi, et riikides, kus on rangemad abordiseadused, on kõige madalam emasurmade tase. Lisaks Tšiili esikohale Ladina-Ameerika riikide lõikes kinnitab seda vastava näitaja osas ka Iirimaa esikoht Euroopa riikide lõikes. Niisiis on selge — mitte üksi mõistusele tuginedes, vaid ka kogemuslikult kinnitatuna –, et sündimata laste kaitsmine ja naiste tervisest hoolimine ei ole teineteisega vastuolus olevad eesmärgid.

Tšiilis on juba aastaid viidud ellu riiklikku programmi “Tšiili kasvab koos Sinuga”, millega tähtsustatakse ja väärtustatakse noorte laste heaolu ja kaitset, toetatakse lapsevanemate püüdlusi kanda oma laste eest vastutustundlikult hoolt, levitatakse teadlikkust inimese elu kohta enne tema sündi ning luuakse neist kuvandit kui hoolt ja kaitset vajavaid pereliikmetest.

Suri elupooldava liikumise suurkuju dr Bernard Nathanson

Täna hommikul suri 84-aastasena dr Bernard Nathanson — mees, kes oli 1970ndatel üks abordi seadustamise võtmefiguure USA-s, kuid kes pöördus sündimata inimeste tapmise vastu olles vastutav enam kui 75 000 abordi eest. Anima eius per Dei misericordiam requiescat in pace!

Dr Nathansoni tuntakse ehk kõige paremini tema pöördumise järel vändatud ultraheliaparaadi abil aborti jälgivate ja seeläbi abordi kohutavat olemust teadvustavate dokumentaalfilmide “Hääletu karje” (The Silent Scream) ja “Mõistusevarjutus” (The Eclipse of Reason) kaudu. Kuigi juudi perekonnas sündinud ja kasvanud Nathanson pöördus hiljem ka Katoliku Kirikusse, rõhutas ta alati, et tema pöördumisel abordi vastu ei olnud religiooniga mingit pistmist. See sai hoopis alguse ühes ultrahelitehnoloogia kasutuselevõtuga günekoloogias, kuna just sel teel muutus abordi reaalsus ehk süütu inimlapse jõhker tapmine eriti ilmseks:

“Kuigi meil oli (sõna otseses mõttes) kuhjaga empiirilist materjali, mis tõendas, et abordi käigus oli tapetud elav inimene, ei toimunud paradigmas tõelist muutust ometi enne ultrahelitehnoloogia saabumist. Ultraheli abil ei saanud me mitte üksnes teada, et loote näol on tegu funktsioneeriva organismiga, vaid võisime neid funktsioone ka mõõta, hinnata loote kaalu, oletada ta vanust, vaadelda teda neelatamas, pissimas, ärkvel olevana ning magavana ja näha teda liigutamas sihikindlalt nagu vastsündinu.”

Euroopa Inimõiguste Kohus langetas kauaoodatud otsuse Iirimaad puudutavas abordiasjas

Kohtuasjas ABC vs Iirimaa leidis kohus, et Euroopa inimõiguste konventsioonist ei tule õigust abordile. Teiselt poolt leidis kohus, et Iirimaa on rikkunud konventsioonist tulenevaid kohustusi ühe suhtes kolmest kaebuse esitanud naisest, väites et sündimata lapse õigust elule ei saa seada ülimuslikuks naise õiguse suhtes elule. Mitmed kommentaatorid  on juhtinud tähelepanu sellele, et sellisele seisukohale asudes väärtõlgendas Kohus Iirimaa õigust.

Olles tutvunud otsuse tekstiga, kirjutan kohtuasjast lähemalt. Kõnealuse kohtuotsuse kohta leiab täpsemat teavet siit.

Briljantselt selgemõistuslik tekst sündimata inimeste kaitseks

Delfis on sektsioonis “Rahva hääl” avaldatud pealkirja all “28 õõvastavat juhtumit iga päev” briljantselt selgemõistuslik tekst sündimata inimeste kaitseks. Selle autor Heido Trofimov näitab vankumatule loogikale tuginedes, et abort on ühitamatu nende tõekspidamistega, millele meie ühiskondlik kord on rajatud. Trofimov kirjutab artikli alguses:

”Eestis tapetakse iga päev umbes kakskümmend kaheksa last. Kuid sahtlisse surema jäetud lapsel läks võrreldes nende teistega tõesõna hästi, kuna ülejäänud kakskümmend kaheksa tapetakse abordi käigus veel palju karmimal moel. Need sagedased ja palju õõvastavamad lood ei jõua aga kunagi ajalehtede esikülgedele. Nende lugude ohvreid käsitletakse hoopis “jäätmetena.” Seda sellepärast, et küsimuse all olevad ohvrid on langenud ajaloo julmima ning kõige vähem õigustatud diskrimneerimise objektideks.”

Soovitan teksti mitte üksi läbi lugeda, vaid läbi töötada ja see endale põhjalikult selgeks teha. Sündimata inimeste õiguste eest on võimalik tõhusalt seista üksnes juhul, kui suudame oma seisukohti väljendada vankumatu kindlusega ning seeläbi nende tõesuses ka teisi veenda. Antud teksti autor on selles osas hea näide.

Nagu tavaks saanud, sõimatakse inimest, kelle argumente ei ole võimalik mõistuslikult ümber lükata, kommentaariumis hüsteerikuks, fanaatikuks, lauslolliks, ignorandiks, mõlaajajaks, vassijaks, sõgedaks jne. Palju õnne autorile — selline reaktsioon näitab, et tal on olnud midagi olulist öelda.

Hiina pereplaneerimispoliitika õudus

Paljud on kuulnud Hiina ühelapsepoliitikast, kuid vähesed teavad, millise õudusega — tõepoolest barbaarsusega — on selle näol reaalselt tegu. Sellest ju meie ajalehed ei kirjuta ja valitsus ei räägi, sest Hiina näol ikkagi tegemist olulise strateegilise partneriga.

Hiinas viljeletav perepoliitika, mida toetavad muuseas ka inimõiguste eest seisev ÜRO ja valikuvabadust kuulutav Planned Parenthood, viib kindlasti mastaapse sotsiaalse katastroofini, sest tüdrukuid on kümneid miljoneid vähem kui poisse (kui on valida, kas ainsaks lapseks on poiss või tüdruk, langeb otsus enamasti esimese kasuks).

Kõige räigem on aga see, milliste vahenditega ühelapsepoliitikat ellu viiakse. Institutsionaliseeritud praktikaks on mh sündimata laste tapmine vastu nende vanemate tahtmist. Alltoodud videolõigus räägib üks isa külmavärinaid tekitava loo sellest, kuidas tema teine laps ametnike poolt sunniviisiliselt tapeti.

Vaadates Rahvusvahelise Pereplaneerimise liikumise rajaja Margert Sangeri ideedele nähtub, et sunniviisilises abordis ei olnud tema jaoks midagi vastuvõetamatut, kui selleks oli oluline ühiskondlik huvi.

Kes soovib Hinna Rahvavabariigi valitsusele selliste ebahumaansuste pärast pahameelt väljendada, saab seda teha kirjutades nimetatud riigi saatkonnale Tallinnas aadressil chinaemb_ee@mfa.gov.cn.

Vt samal teemal:

• Three Decades of Forced Abortion…and Counting: China to Continue One-Child Policy
• China Admits Massive Gender Imbalance from One Child Policy
• 35,000 Forced Abortions Committed Daily in China: Rep Smith

Hullumeelsusse uppuv maailm!

Vahi silmakirjalikkust! Kui aastas tapetakse tükkideks rebimise eriti brutaalsel moel tuhandeid sündimata beebisid, siis räägitakse vabadusest valida. Kui keegi tapab aga oma vastsündinud beebi, siis räägitakse “õõvatavast loost” ja mõrvast ning on suur sensatsioon ja skandaal. Riik rahastab sündimata beebide massilist tapmist ja siis esitab süüdistusi vastsündinud beebide tapjatele. Hullumeelsusesse uppuv maailm!

• Postimees: Rasedust eitanud tüdruk peitis hukatud vastsündinu sahtlisse
• Delfi: Õõvastav lugu Tamsalus: rasedust eitanud tüdruk peitis hukatud vastsündinu sahtlisse?
• Õhtuleht: Õõvastav lugu Lääne-Virumaal: rasedust eitanud tüdruku vastsündinud beebi leiti surnult kapisahtlist
• Reporteri video: Rasedust eitanud tüdruk peitis hukatud vastsündinu sahtlisse

Silmakirjalik õiguskantsler

Postimees annab teada, et õiguskantsler Indrek Teder väitis Riigikogu ees kõneledes, et ta kuuleb laste õiguste teemal pelgalt poliitilist retoorikat. Ta lausus: “[R]iikliku regulatsiooni tasandil eriti laste õigustest ei hoolita ning laste õigused on pigem õhuvõngutamine konverentsidel ja poliitilistel diskussioonidel.”

Neid ridu on väga veider lugeda teades, et Teder ise asus mitte kuigi ammu seisukohale, et sündimata laste (massilise) tapmise rahastamine riigieelarvest ei ole põhiseaduse vastane, olgugi et riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule.

Süüdistada nüüd teisi laste õiguste kaitsmata jätmises … milline silmakirjalikkus!

Keelatud teleklipp tõest inimese elu kohta enne sündi

Siin on üks väga jõuline teleklipp, mille Iiri valitsus väidetavalt keelustas, kuna materjaliga edastatav sõnum olevat liialt poliitiline. Klipi tootis organisatsioon nimega Youth Defence.

Imikutapu normaliseerimine

Kuivõrd sündimata- ja vassündinud beebid ei ole olemuslikult erinevad, sobivad sündimata laste tapmise õigustamiseks kasutatavad argumendid ka vastusündinud laste tapmise õigustamiseks (vabadus valida, mida teha oma keha ja selle viljadega ning kuidas ennast teostada). Seepärast on ammu ennustatud, et sündimata laste tapmise aktsepteerimine ühiskonnas viib ka vastsündinud laste tapmise samm-sammulise heakskiitmiseni. Mitmetes riikides, nt Hollandis (vt siit), praktiseeritakse juba nn imikute eutanaasiat, mis tähendab eufemismidest lahtiriietatult, et tervisehädaga sündinud vastsündinud beebi näljutatakse surnuks.

LifeSiteNews.com annab teada, et nn pro-choice huvigruppide survel on Mehhiko Guanajuato osariigi guberneri ja kohtuniku otsusel vabastatud seitse eelnevalt lapsetapmises süüdi mõistetud naist. Kogu teemakäsitlusest nähtub, et moraalne vahetegu sündimata ja vastsündinud laste tapmise vahel ei ole põhimõtteline ning kui üht käsitletakse seadusliku valikuna, siis on ebaloogiline käsitleda teist raske kuriteona. Et mõista, millise barbaarsuse suunas ühiskond liigub aktsepteerides laste tapmise seaduspärase valikuna, tasub lugeda alltoodud lõiku:

Among those to be released is María Araceli Camargo, 26, convicted of infanticide after giving birth to her child and leaving it to die in a rural latrine.  According to the La Jornada newspaper, Camargo claimed that she thought she had diarrhea, but instead gave birth to an infant 53 centimeters in length, an average size for a newborn, while in the latrine.

La Jornada reports that Camargo cut the umbilical cord and left her baby, then went to her family claiming that she felt unwell.  Doctors at the hospital where she was taken immediately recognized that she had given birth, and alerted prosecutors, who found the child at the bottom of the latrine, with fecal matter in its respiratory system. Prosecutors concluded following an autopsy that the baby was born healthy, with a full life expectancy.  Camargo was sentenced to 26 years in prison, but will now be released after serving 8.

Mehhiko City’s valitsev sotsialistlik partei PDR on viimase aasta jooksul rahvusvaheliste survegruppide toetusel seadustanud samasooliste “abielu” ja sündimata laste tapmise ning plaanis on seadustada ka prostitutsioon.

12-aastase Lia Millsi kaitsekõned sündimata laste elule

Alltoodud videod kujutavad endast head näidet selle kohta, et abordi moraalse väärsuse mõistmine mõistusliku arutluse läbi on väga lihtne. Piisab ausast tõetaotlusest, elementaarsest mõtlemisvõimest ja julgusest teha järeldusi, mis võivad osutuda (nii üksikisiku kui ühiskonna jaoks) ebamugavaks.

Uudised koduõppe keelustamisest ja puudega inimeste kõrvaldamisest

Viitan siin kohal kahele uudisele, mis räägivad laia kultuurilise tähendusega suundumustest lääne ühiskonnas, ent mida massimeedia suure tõenäosusega ei kajasta.

Esiteks, Rootsi parlament võttis vastu seaduse, millega keelati karistuse ähvardusel laste harimine kodus selle asemel, et panna nad riiklikku kooli. Juba 1. augustil jõustuva seaduse kohaselt võib laste kodus õpetamine leida aset vaid “erakorralistel asjaoludel”, kusjuures seaduses on selgesõnaliselt öeldud, et vanemate filosoofilised või religioossed veendumused selliste asjaolude alla ei kuulu. Samas on kooliprogrammi lahutamatuks osaks nt seksuaalkasvatus, kus õpetatakse juba algkoolilapsi ennast seksuaalselt rahuldama, poisse omale miniatuurset kondoomi “peale panema” ja homoseksuaalset käitumist seksuaalsuse normaalseks väljenduseks pidama. Vanematel, kellele see on vastuvõetamatu, tuleb oma lastega riigist emigreeruda, kuigi nagu näitab perekond Johannsoni juhtum (vt järgmist linki), ei pruugi võimud ka sel juhtuda lasta.

Selline asjade käik on oodatud jätkuks Rootsi valitsuse poolt lapsi kodus õpetavate perede tagakiusamisele (vt lähemalt siit) ja kujutab endast näidet üleüldisest totalitaarsest trendist suurendada riigi õigusi laste kasvatamisel vanemate loomulike õiguste arvelt. Uue seaduse kohta vaata lähemalt siit.

Inimsusevastased kuriteod ja silmakirjalikkus

Täna on 1941. aastal aset leidnud juuniküüditamise 69. aastapäev. Selle võika operatsiooni käigus deporteeriti kirsadega inimväärikusel talludes oma kodudest vägivaldselt enam kui 65 tuhat inimest. Eestist viidi NKVD poolt kohalike kollaborantide kaasabil punast terrorit külvates ja rahvuslikku identiteeti hävitades minema üle 10 tuhande ohvri, kelle seas oli nii mehi, naisi kui ka lapsi ja kellest enamik kas tapeti või suri vangilaagrites.

Liitun minagi nendega, kes meenutavad seda kuritegu eesti rahva ja inimsuse vastu ning mälestavad küüditamise ohvreid. Minu enda tollal 5-aastane isa pääses (ja seega pääsesin kaudselt ka mina) sellest haarangust vaid juhuse läbi. Nii mõnedki tema sõbrad — kaasa arvatud tema eakaaslasest “kallim” koos oma eesti ohvitserist isa ja teiste perekonnaliikmetega — kadusid igaveseks Siberisse.

Kõnealuse koleda sündmuse ohvrite mälestamiseks tegid president, peaminister ja Riigikogu spiiker ühisavalduse, milles nenditakse muu hulgas, et kuriteod inimsuse vastu ei aegu, neid peab mäletama, neist peab õppima ning et Eesti jääb igavesti püsima (kuigi, olgem ausad, riigi püsimine igavesti on paatoslik illusioon) ainult siis, kui sedalaadi kuriteod enam mitte kunagi ei kordu.

Seda avaldust lugedes tekib vastuoluline tunne. Ühelt poolt on muidugi õige, et küüditamine ja selle sarnased kuriteod tuleb ühemõtteliselt hukka mõista. Neid tuleb meeles pidada, neist tuleb ausalt rääkida, neist tuleb siiralt õppida. Teiselt poolt mõtlen tihti, kui mineviku ebaõiglusest räägitakse, kui võlts see on, kui samal ajal eiratakse palju mastaapsemaid inimsusevastaseid kuritegusid, mis leiavad aset just praegu otse meie keskel ja meie (k.a. selle ühisavalduse tegijate) otsesel või kaudsel heakskiidul või koguni osalusel ja toetusel.

Surm kui kokkuhoid riigile

Õiguskantsleri nõunik Mari Amos kirjutas mõne päeva eest Postimehes avaldatud artiklis pealkirjaga “Surm kui kokkuhoid riigile”, et riik ei väärtusta piisavalt inimeste elu.

Kas pole aga irooniline, et mitte kuigi ammu kirjutas sama isik sama lehe veergudel, et riik peab mitte üksi sallima sündimata inimeste tapmist, vaid seda ka omalt poolt (st maksumaksjate rahast, Haigekassa eelarvest) rahastama (vt siit)?

See on hea näide, kuidas inimesed rakendavad oma põhimõtteid valikuliselt. Inimelu peab austama, välja arvatud juhul, kui see minu ideoloogiliste veendumustega ei ühti ja ebamugavaks osutub.

Minu veidi täiendatud kommentaar artiklile:

Muidugi on inimesed väga kulukad ja muidugi on nende surm riigile suur kokkuhoid.

Autor mainib õigesti, et ka lapsed ja lapsehoolduspuhkusel olevad vanemad on väga suur kuluallikas. Seda probleemi on aidanud jõudsalt piirata riigi otsus anda lapsevanemaile võimalus oma lastest juba enne nende sündi lahti saada — kahtlemata on see riigile võrratult odavam kui lapse sündimise ja kasvamisega kaasnevate kulutuste kandmine; isegi niivõrd palju odavam, et riik on võtnud suurema osa sündimata laste tapmise protseduuri maksumusest enda kanda.

Naised mitte ei istu lastega kodus ja ei tarbi niigi nappe resursse, vaid saavad hoopis tööl käia ja panustada SKP-sse. Muuseas, just sama loosungi all toimus abordi seadustamine Nõukogude Liidus, mis tegi seda 1920. aastal esimese riigina maailmas, “vabastades” naised seeläbi perekonna rõhuvast ikkest ja rakendades nad kommunismi ülesehitamise teenistusse (pannes seeläbi naiste õlgadele tegelikult topeltkoormuse).

Õiguskantsler on seejuures leidnud, et riigi poolt sündimata inimeste tapmise rahastamine Haigekassa eelarvest on igati põhiseaduslik — mis sest, et sündimata inimestel on õigus elule, mis sest, et see õigus on absoluutne ja mis sest, et kõik inimesed on teoorias seaduse ees võrdsed.

Kuivõrd ühiskond on juba kord aktsepteerinud, et süütu inimese tapmise keeld ei ole absoluutne, siis saab vajaduse tekkides mujaltki inimeste elu lõpetamise teel kokku hoida. Lisaks eelnevale ka demograafilist reaalsust ja majanduslikku olukorda (st ühe põlvkonna elamist üle oma võimete, tulevaste põlvede arvelt) silmas pidades on üksnes ootuspärane, et majanduskriisi tingimustes on juba mõnda aega valmistatud nn avalikku arvamust ette ka vanade inimeste (eutanaasia teel) tapmise seadustamiseks.

Ehk oli Stalinil siiski õigus, et pole inimest, pole ka probleemi. Tal oli vähemalt piisavalt ausust see otse välja öelda, mitte mängida humanisti, kes inimelu väärtustamise ilusate loosungite varjus kõige väetimate väärikusele ja nende elementaarseimatele inimõigustele vilistab.

Evangelium Vitae presentatsioon

Täna presenteeris Elukultuuri Instituut paavst Johannes Paulus II ringkirja Evangelium Vitae eestikeelset väljaannet (“Elu evangeelium”). Sel puhul toimus pisike seminar, kus astusid üles piiskop Philippe Jourdan, Markus Järvi ja Toomas Vooglaid (vt tema ettekande teksti siit) ning kus kanti ette ka dr Jerome Lejeune’i poolt 1993. aastal Tallinnas ettekandmiseks kirjutatud suurepärane tekst “Inimene on inimene on inimene”, kus see Downi sündroomi põhjuse avastamise teel maailmakuulsaks saanud ja kaasaegse geneetika isaks nimetatud teadlane kirjutas mh järgmist:

Kui nüüd need väga hiljutised avastused geneetikas ja embrüoloogias ei veena meie generatsiooni selles, et „inimene on inimene on inimene”, siis kindlasti mitte sellepärast, et meie kaasaegsed pole piisavalt intelligentsed. Asi pole selles, et nad ei saa aru tõestusmaterjalist, vaid selles, et nad tahavad olla tühjad kaaned.

Teadlasena ütlen ma kõigile maailma parlamentidele: „Teil, parlamendid, pole õigust peita rahva eest tõde. Te peate ütlema oma rahvale, et inimolend saab alguse eostumise hetkest; vastasel juhul ei saaks temast iialgi inimest, vastasel juhul pole see consensus vaid nonsensus, mõtte puudumine, lahtiütlemine tõest. Mitte ühelgi valitsusel maailmas, hoolimata sellest, kas ta püüdleb demokraatiale ja pluralismile või mitte, pole õigust keelduda rääkimast tõtt. Ainult tõtt, mitte midagi peale täieliku tõe. Ainult tõde teeb vabaks.”

Kopeerin siia ka read, mille laususin seminari sissejuhatuseks. Evangelium Vitae peaks raamatupoodidest peagi kättesaadav olema. Elukultuuri Instituudist saab teost osta hinnaga 1oo krooni.

Müüt vabadusest valida

LifeSiteNews.com vahendab, et Mehhiko City marksistliku suunitlusega võimupartei Demokraatlik Revolutsioon (PRD), mille eestvedamisel seadustati 2007. aastal nooremate kui 12 nädala vanuste sündimata inimeste tapmine, surub nüüd läbi uut seaduseparandust, mis lähtub eesmärgist seada sisse vabadusekaotuslik karistus (koos meditsiini praktiseerimise litsentsi äravõtmisega) arstidele, kes keelduvad südametunnistusele toetudes jagamast aborti teha soovivatele naistele aborditegemise võimalustesse puutuvat teavet. Plaani toetab ka end inimõigusteorganisatsioonina määratlev Amnesty International (vt siit), mis asus mõne aasta eest seisma naiste “õiguse” eest tappa oma sündimata lapsi.

Ideoloogia, mis maskeerib end vabaduse rüüsse, näitab üha tihemini, et vabadus on küll selle fassaadiloosung, kuid mitte väärtus, mille eest tegelikult seistakse. Sellesse loosungisse usuvad lihtsameelsed inimesed, kes ei ole võtnud vaevaks süveneda, milles kõnealune ideoloogia tegelikult seisneb (ja kuidas selle rakendamine on ajalooliselt välja näinud) ning kes peavad võimalikuks arvata, et süütu inimese tapmine kujutab endast vabaduse ilmingut.

Evangelium Vitae 15. aastapäev: demokraatiast võib kujuneda türannia

Täna 15 aastat tagasi andis paavst Johannes Paulus II välja ühe oma kõige mõjukamatest paavstlikest ringkirjadest, tänase kultuurilise ja sotsiaalse kriisi lahtimõtestamiseks üliolulise teksti, mis kannab pealkirja Evangelium Vitae ehk Elu evangeelium. Lähima kuu jooksul peaks see tekst ka eesti keelsena kaante vahele saama.

Tänasel päeval, mil Katoliku Kirik tähistab Issanda kuulutamise suurpüha ehk paastumaarjapäeva ning maailmas (nii Kirikus kui väljaspool seda) tähistatakse sündimata inimeste päeva, on paslik meenutada mõnda lõiku Evangelium Vitaest, mis kõlavad aktuaalsemalt kui kunagi varem. Rasvased rõhuasetused on minupoolsed.

Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule.

Tappa võib, karistada mitte

Viimase nädala jooksul on laste kehalise karistamise teemal meedias nii palju kära olnud, et raske on järge pidada. Pikalt ei ole aega sel teemal kirjutada, ent kõnealustele küsimustele mõeldes ja meedias avaldatud seisukohti vaadates on mul tekkinud ennekõike kaks põhimõttelist küsimust.

Esiteks, raske on mõelda välja suuremat silmakirjalikkust, kui see, millega on viskutud kaitsma laste inimõiguseid. Täna Postimehe veebis vahendatud väitluseski kirjutavad prouad Mari Kalkun ja Anniki Tikerpuu:

“Väidame, et Eesti peab keelama laste füüsilise karistamise, sest see on inimõiguste rikkumine kehalise puutumatuse ja inimväärikuse seisukohalt. Miks me seda väidame? Sellepärast, et lastel on täiskasvanutega võrdne õigus inimväärikusele ja kehalisele puutumatusele ning seaduse kaitsele.”

Või et laste inimväärikuse ja inimõiguste kaitsmise nimel? Ent lubagem küsida, miks teie, kes väidate end valutavat südant laste inimväärikuse ja -õiguste rikkumise pärast, ei ole kunagi öelnud sõnagi abordi teel laste massilise tapmise ja selle seadustamise vastu. Ei, veelgi enam, Sotsiaalministeerium on mitte üksi sündimata inimeste tapmise seadustamist, vaid ka selle riiklikku rahastamist korduvalt õigustanud. Miks?

Hispaania “katoliiklasest” kuningas allkirjastas abordiseaduse

Hispaania kuningas Juan Carlos I andis allkirjaga heakskiidu ja jõustas sotsialistliku valitsuse poolt paljude vastuseisust hoolimata läbisurutud seaduse, millega legaliseeriti abort ükskõik millisel põhjusel kuni 14. rasedusnädalani. Sedasi toimides eiras end katoliiklasena määratlev kuningas enam kui 62 000 hispaanlase allkirjastatud palvet jätta abordi lubatavust laiendav seadus väljakuulutamata, mis oleks tähendanud selle mittejõustumist.

Hispaania kuninga otsus läheb otseselt vastuollu Katoliku Kiriku õpetusega, mis keelab igasuguse osalemise sündimata inimeste tapmises või selle võimaldamises. Nagu ütleb Katoliku Kiriku Katekismus punktis 2271:

“Esimesest sajandist saati on Kirik kinnitanud iga esilekutsutud abordi moraalset kurjust. See õpetus ei ole muutunud ning jääb muutumatuks. Otsene abort, st abort, mida soovitakse kas eesmärgi või vahendina, on moraaliseadustega sügavalt vastuolus.”

Maailma suurim pro-life organisatsioon Human Life International mõistis kuninga sammu hukka ning ütles, et Kiriku õpetuse kohaselt on ta end ise ekskommunikeerinud (vt lähemalt siit). Seda seisukohta näivad kinnitavat nii Katekismuse punkt 2272 kui Kanoonilise õiguse koodeksi kaanon 1398.

Tegu on järjekordse kurva näitega selle kohta, et süütute tapmine leiab aset paljuski just seetõttu, et kristlased on arad ja alalhoidlikud ega julge tõe eest seista, püüdes samas pidevalt maailmaga kompromisse otsida. Need kompromissid, mis — tähendades raske ebaõiglusega leppimist — on iseenesest täiesti lubamatud ja viivad üha sügavamasse moraalsesse kaosesse. Eriti puutub see probleem kristlaste juhtidesse, sest kui nemad  ebaõiglust täheldades selle vastu välja ei astu, siis toimivad ülejäänud kristlased nende eeskujust juhindudes just samuti.

Demokraatia illusioon

Mõne päeva eest kirjutas Liisa Pakosta Delfi veergudel alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude teemal artikli pealkirjaga “Siidrit osta ei tohi, last tappa võib?” Muu seas teeb ta üleskutse — nagu alati sellistel puhkudel tehakse — jätkata ühiskondlikku arutelu.

Aga kas keegi mõistab, kuidas peaks see arutelu välja nägema? Millised tingimused peaks olema täidetud, et võiks õigustatult rääkida ühiskondlikust arutelust?

Nagu Pakosta kirjutab, toimus Sotsiaalministeeriumis hiljuti antud teemal “igati asjalik nõupidamine”. Aga kas see kujutab endast avalikku arutelu või osagi sellest? Kuigi EKI esitas Sotsiaalministeeriumile jt institutsioonidele alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude küsimuses oma põhjaliku seisukoha juba kuid tagasi, ei kutsutud meist kedagi ministeeriumis toimunud nõupidamisele — tõtt-öelda meid isegi ei teavitatud sellest. Kusagilt ei ole võimalik teada saada, mille alusel nõupidamisele osalejaid kutsuti, mida seal räägiti ning mida otsustati. Muidugi ei ole Sotsiaalministeerium ka EKI esitatud seisukohtadele mingilgi moel vastanud.

Näib, et “arutelul” osalemise eelduseks on põhimõttelisel tasandil naistearstide, Eesti Seksuaaltervise Liidu ja selle ideoloogilisi eesmärke elluviiva Sotsiaalministeeriumiga nõustumine. Neile aga, kes on põhimõtteliselt eriarvamusel, ei ole arutelus kohta. Need religioossed fanaatikud ja radikaalidest fundamentalistid, kes leiavad, et tulenevalt asjaolust, et igaühel on õigus elule ja et kõik on seaduse ees võrdsed peaks iga inimese õigust elule kaitsma ühetaoliselt ning et seega ei tohiks ühtegi süütut inimest tahtlikult tappa või kes arvavad, et kui vanematele on pandud õigus ja kohustus oma laste eest hoolitseda ning neid kasvatada, siis ei tohiks võtta neilt õigust rääkida kaasa oma laste kõige suuremat kaalu omavate küsimuste otsustamises — nemad ei kvalifitseeru aruteludes osalema, kuna nad arvavad liiga valesti.

Inimvaenulik rünnak perekonna vastu

Ei ole tarvis pikalt selgitada, et ei saa olla tugevat rahvast ja riiki ilma, et eksisteeriks palju tugevaid perekondi. Seda tõsiasja on nenditud ka meie põhiseaduses, mille § 27 lg 1 kohaselt on “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena … riigi kaitse all.”

Just perekond on ainuke sotsiaalne kooslus, mis on rajatud armastusele, milles valitsevad kõige lähedasemad võimalikud inimsuhted, mis aitab inimestel õppida oma ninast kaugemale vaatama ja teineteisega arvestama ning mis loob lastele nende arenguks ja kasvamiseks hädavajaliku turvatunde. Seepärast on fundamentaalselt oluline, et ühiskond teeks kõik võimaliku tagamaks perekonna institutsiooni heaolu.

Riigi ja perekonna suhtest rääkides on üheks peamiseks printsiibiks subsidiaarsuse põhimõte: riik peaks hoiduma sekkumisest perekondlikesse suhetesse, kui selleks ei ole just hädavajadust. Riik peab võimaldama perekondadele perekonda puudutavates küsimustes iseregulatsiooni ning hoiduma perekonna kompetentsi kuuluvaisse küsimustesse sekkumast. Iga riigipoolne sekkumine sellistesse küsimustesse, välja arvatud hädavajaduse korral, kujutab endast riigivõimu tugevdamist perekonna institutsiooni nõrgestamise arvel — seda enam, kui sellised sekkumised ei ole üksnes juhuslikud, vaid kirjutatakse kehtivasse õigusesse ning institutsionaliseeritakse.

Üheks peamiseks perekonna kompetentsi kuuluvaks küsimuseks, millesse riik ei tohiks sekkuda, on vanemate õigus ja kohustus hoolitseda oma laste eest ning neid kasvatada. Sedagi inimvabaduse seisukohast üliolulist põhimõtet on tunnustatud meie põhiseaduses, mille § 27 lg 3 kohaselt on “Vanematel … õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.” Kui riik hakkab sellesse lastevanemate õigusesse sekkuma ning pretendeerib ise laste kasvatamise õigusele või üritab lapsevanemaid eelnimetatud õigusest ilma jätta (või seda õigust piirata), tuleb nentida, et tegemist on totalitaarsete ning inimvabaduse kahjustamisele suunatud ilmingutega — ilmingutega, mida on täheldatud nii kommunismi tingimustes kui ka tänases, end valgustatuks ning vabaks kiitvas õhtumaade kultuuriruumis.

Üheks selliseks ilminguks — ning seejuures väga räigeks ilminguks — on praegusel ajal naistearstide erialaorganisatsioonide eestvedamisel inimvaenulikust ideoloogiast läbikasvanud Sotsiaalministeeriumis küpsev plaan anda naistearstidele õigus tappa abordi teel alaealiste tütarlaste sündimata lapsi ilma, et tütarlaste vanemad sellest teadlikuks saaks — nende nõusolekust rääkimata.