Vatikani riigisekretär: lastepilastamise probleemil on seos homoseksuaalsusega

Vatikani riigisekretär ehk nö teine mees Vatikanis tegi üleeile Postimehe pooltki äramärkimist leidnud, kuid ootuspäraselt maha vaikitud avalduse, et Kiriku probleemid pilastajapreestritega on olnud tingitud mitte preesterliku tsölibaadi nõudest, nagu meedia üritab väita, vaid homoseksuaalsusest.

“Paljud psühholoogid ja psühhiaatrid on tõestanud, et tsölibaadi ja pedofiilia vahel ei eksisteeri mingit seost,” vahendab LifeSiteNews.com kardinal Bertone poolt eile Tšiilis toimunud pressikonverentsil öeldut. “Kuid paljud teised on tõestanud, ja on mulle seda hiljuti ka kinnitanud, et eksisteerib seos homoseksuaalsuse ja pedofiilia vahel.”

“See on tõde, see on probleem,” lisas kardinal Bertone ning kinnitas, et paavst Benedictus XVI plaanib seksuaalse kuritarvitamise juhtumite ohjeldamiseks uusi muljetavaldavaid meetmeid.

Kõnealuse seose tõi eelmisel nädalal Tartus ja Tallinnas peetud loengutel välja ka aastaid homoseksuaalset käitumist uurinud psühholoog dr Paul Cameron, kelle sõnul kinnitavad homoseksuaalsuse statistiliselt oluliselt kõrgemat seost lastepilastamisega isegi homoaktivistide poolt läbiviidud uuringud (vt nt The Gay Report, mille kohaselt vastas 5000-st end homoseksuaalsena määratlevast küsitletud isikust koguni 23%, et neil on täisealisena olnud seksuaalsuhted 13-15 aastaste noorukitega).

Mitmete erialaorganisatsioonide poolt homoseksuaalsuse ja laste seksuaalse kuritarvitamise vahelise seose kergekäelisel eitamisel puudub dr Cameroni kinnitusel teaduslik alus.

Ka USA piiskoppide tellitud uuringus, mille viis 2004. aastal läbi John Jay Kriminaalõiguse Kolledž, jõuti järeldusele, et suur enamik preestrite kuritarvituste ohvritest olid puberteedikka jõudnud noormehed (vt eriti uuringu lk 53).

Sama küsimust puudutas ka mõne päeva eest ajalehes Postimees avaldatud Priit Pulleritsi artikkel, milles käsitleti Katoliku Kirikus aset leidnud pilastamisskandaalide küsimust üldise meediahüsteeria foonil lausa üllatavalt tasakaalukalt. Pullerits märkis kohe artikli alguses, et meedias toimuvat vaadates kujunev mulje, nagu pesitseks paljude katoliku preestrite hinges pedofiil, on “tugevasti liialdatud, väga tugevasti”. Samuti vahendas ta psühholoog Imre Rammuli seisukohta, et tsölibaadi tõttu kohtab katoliku preestrite seas pedofiile pigem vähem kui ülejäänud rahva hulgas.

Küsimusi tekitas antud artikli juures aga see, mis oli toodud välja teksti lõppu lisatud sektsioonis “Kõnekad faktid”. Nimelt tundub, et Stanfordi ülikooli psühhiaatria-professori ja Santa Clara ülikooli psühholoogia-professori Thomas Plante poolt väljatoodud faktid on kõnekamadki, kui teadlane julgeb tunnistada.

Keeruline on mõista, kuidas saab faktist, et “80 protsendil preestritest, kellel on olnud seksuaalseid kogemusi alla 18-aastastega, pärinevad need kogemused vahekorrast noorukiikka jõudnud noormeestega” järledada, et “homoseksuaalsete preestrite arvu suurenemine ei too kaasa alaealiste seksuaalse kuritarvitamise ohu suurenemist”.

Sellisel järeldusel — eriti pidades silmas homoseksuaalse kalduvusega inimeste proportsiooni ühiskonnas (ca 1-3%) ja preesterkonnas — näib olevat oluliselt rohkem pistmist poliitilise korrektsuse kui loogika ja terve mõistusega.

Lõpetuseks võib viidata asjalikule kommentaarile ajakirjas The American Spectator, milles selgitatakse, kuidas New York Times ei ole kogu oma artiklitetiraadis, milles on paavstile pilastajate varjamise osas alusetult ränki süüdistusi esitatud, kordagi maininud sõna “homoseksuaalsus”. Sellest on hoidutud isegi juhtumite korral, kui pilastajateks on ilmselgelt olnud homoseksuaalselt käituvad preestrid.

Artikli autor Daniel Oliver kirjutab, et pilastamisprobleem Kirikus hakkas paisuma enam kui 40 aasta eest, kui Katoliku Kirik hakkas preestriks vastu võtma avalikult homoseksuaalselt käituvaid mehi. Ta selgitab:

“The traditionalists objected, but the sixties were when enlightened, progressive, sophisticated life began. Like children who think they are the very first to discover sex, the sixties’ liberals thought that any restrictions on what homosexuals could do must be wrongly discriminatory. For a liberal, everything goes. So, everything went, including homosexuals to seminaries.”

Autor võtab kokku:

“And that is the third, and most serious, scandal. There is almost surely a cover-up here. But it’s a cover-up by the New York Times of a group of people whose lifestyle the Times celebrates. The Times seems to be more interested in protecting its friends in the homosexual community than the youngsters in churches — and in any other institutions where they might fall victim to predatory homosexuals.

One part of the “crisis” in the Roman Catholic Church is probably over. Abuses have declined since 1980, and the church has stopped letting known homosexuals into the priesthood. Scandals of this particular type won’t be happening in the future, certainly not on the scale they have been. That is good news, though because of its cause — fewer, or no, homosexuals in the priesthood — you may not find it highlighted in the trendy papers.

Oliver lõpetab oma käsitluse tõdemusega, et eelnevast ei maksa siiski oodata, et pilastamisjuhtumite arvu vähenemine veenaks New York Timesi tunnistama, et ta on eksinud. Samas, kui Timesilt aastate pärast küsitakse, miks pilastamisskandaalide arv Katoliku Kirikus sedavõrd järsult langes, peaks neil olema tõene vastus varnast võtta.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

%d bloggers like this: