Neljapäeval teavitati avalikkust Harju maakohtu kohtuniku Leili Raedla otsusest kiita heaks ringkonnaprokurör Ülle Jaanholdi ettepanek lõpetada oportuniteediga politseile valeütluste andmise tõttu Mary Krossi vastu algatatud kriminaalmenetlus.
Ootuspäraselt tingis see ühiskonnas suure pahameelelaine, sest Krossi valekaebus tõmbas eelmise aasta lõpus käima meedia ja poliitiliste oponentide poolt suurejooneliselt EKRE vastu välja mängitud skandaali.
Juba samal päeval ilmus aga Eesti Ekspressi veebiväljaandes artikkel, kus Mikk Salu õigustas prokuratuuri vastavat ettepanekut ja selle kohtu poolt heaks kiitmist, heites küll prokuratuurile ette oma seisukoha viletsat kommunikeerimist.
Sarnast sõnumit on viimastel päevadel väljendatud terves reas arvamusartiklites, intervjuudes ja saadetes, ent vastupidine seisukoht ei ole teadaolevalt kajastunud üheski suuremas väljaandes avaldatud käsitluses (kui mõne ministri seisukohti kajastavad uudiseid mitte arvestada), olgugi, et niimoodi arvavaid inimesi on palju. Read the rest of this entry »
Vähem kui kahe kuu pärast algavad riigikogu valimised ning peagi avalikustavad kõik erakonnad oma valimisprogrammid. Sellega seonduvalt panin kirja punktid, mida tahaks erakondade programmides näha.
Olen toonud välja punktid, mida võiks pidada Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks seisukohast prioriteetseks. Loetelu ei ole kindlasti ammendav ega kata kõike olulist, samuti ei ole punktid seatud järjekorda olulisuse alusel.
Eeldades, et rahvaesindajaks pürgivad isikud ei tohiks riigielu puudutavates küsimustes oma seisukohti varjata ning peaks need võimalikult ulatuslikult ja selgelt teatavaks tegema, oleks nendes küsimustes oma seisukoha väljendamine elementaarne. Mitte mingil juhul ei tohiks vastutustundlikud kodanikud anda valimistel oma häält kandidaatidele, kes pole andnud selgesõnalist lubadust seista konkreetse valija jaoks kõige olulisemate põhimõtete kaitsel.
Eriti mage on aga see, kui valijad lasevad end rahaliste lubadustega ära osta – see on valijate poolt lihtsalt ebaväärikas käitumine, mis toidab parteide ebaväärikat käitumist. Mida rohkem on inimesi, kes langetavad valimistel oma otsuse lähtudes isiklikust kasust, seda enam parteid just sellele saamahimule apelleerivad.
Minu kindla veendumuse kohaselt ei tohiks valimiskampaanias üldse anda lubadusi, millega jagatakse ümber inimestelt riikliku karistuse ähvardusel maksudena ära võetud raha , sest sisuliselt on see häälte ostmine. Paraku just sellele on suur osa valimistest taandatud – parteid võistlevad paljuski just selles, kes suudab rohkem, usutavamalt ning kõige suuremat ühiskonnagruppi veenvalt raha ümberjagamise lubadusi anda. Erilised „meistrid“ on selles Keskerakond ja sotsid.
Väärikad kodanikud peaksid taolise käitumise vastu näitama üles täielikku leppimatust. Selleks tuleb esmalt teha isiklik otsus anda valimistel oma hääl lähtudes põhimõttelistest kaalutlustest, mitte saamahimust, ning veenda ka teisi toimima samamoodi. Kodanikuvastutus väljendub ka selles, et oma häält ei anta kergekäeliselt, näiteks lihtsalt sellele, kes ilusasti laulab, toredaid telesaateid teeb või säravamat valimisnänni jagab.
Märtsikuistel valimistel on võimalik teha tõsine konservatiivne ja rahvuslik pööre. Selle möödapääsmatuks eelduseks on konservatiivselt ja rahvuslikult meelestatud valijate poolt oma vastutuse tunnetamine ning sellest lähtumine nii isiklike otsuste puhul kui ka võimalikult paljude teiste inimeste veenmine tegutsema samamoodi.
Kui mõned järgnevatest ettepanekutest tunduvad eriti olulised, tasub need meelde jätta ning küsida nende kohta kandidaatidelt, kes teie uksele koputavad, telefonitsi ühendust võtavad või tänavanurgal pastaka ulatavad. Isiklikult suheldes saate teada, kas ta ka sisuliselt on huvitatud teie kui valija küsimustest. Udutava ja keerutava vastusega ei tohiks seejuures leppida. Read the rest of this entry »
Paavsti visiidi ühe peamise sündmusena on kuulutatud välja 25. septembril Kaarli kirikus toimuv oikumeeniline kohtumine noortega. Visiidi kodulehel on kirjutatud, et “Eestist ning meie lähiriikidest pärit noored tulevad kohtuma paavstiga, et laulda, palvetada, temaga rääkida ja tema sõnumit kuulata.”
Paraku ei paista asjad käivat päris nii spontaanselt, kui sündmuse kirjeldus lubaks eeldada. Nimelt kuulsin hiljuti, et ühe kristliku ühenduse noori kutsuti kõnealusele kohtumisele, ent kui kutse peale küsiti, kas noored saavad paavstile ka küsimusi esitada, kuuldi vastuseks, et saavad küll, aga üksnes juhul, kui küsimused on eelnevalt korraldajatega kooskõlastatud ning siiski tuleb küsimused esitada sõna-sõnalt kooskõlastatud vormis.* Selle peale loobus noortegrupp paavstiga kohtumisel osalemisest.
Muidugi on arusaadav ka korraldajate mure. Kui noored saaks küsida spontaanselt neid küsimusi, mida nad ise oluliseks peavad, siis võiks tekkida nii mõnigi pingeline olukord – näiteks kui paavstilt küsitaks, miks ta toetab Euroopa kristlikku kultuuri hävitavat massilist moslemiimmigratsiooni või miks ta saadab abielueetika küsimustes välja segadust tekitavaid või lausa eksitavaid sõnumeid.
Minu konstruktiivne soovitus korraldajatele oleks mitte karta noorte poolt ka keeruliste küsimuste esitamist ja usaldada neile see võimalus, nii et tegu oleks siira ja spontaanse, elava ja sisulise kohtumisega – reaalselt, mitte ainult näiliselt. Niisugune lähenemine oleks seda kohasem, et paavst Franciscus on läbi oma pontifikaadi püüdnud näidata end lihtsa rahvamehena, kes tahab olla inimestele lähedal.
Täiendus (05.08.18) / Selguse huvides olgu öeldud, et minuga võttis ühendust noortekohtumise peakorraldaja ja ütles, et ta ei tea, kes on andnud niisugust infot, nagu saaks noored paavstilt küsida vaid kooskõlastatud küsimusi. Tegelikult ei saavat mitte keegi ühtegi küsimust küsida, kuna osalejaid on selleks liialt palju (rohkem kui 1500) ja aega liiga vähe (üks tund). Minul pole samas põhjust kahelda nende inimeste aususes, kes rääkisid, et just nii, nagu ma alguses selgitasin, olevat keegi korraldajatest neile öelnud.
* Sarnasel moel toimus asi aastaid tagasi kohtumisel Opus Dei prelaadi Javier Echevarriaga. Nimelt nägin Rocca al Mare kooli suures saalis toimunud kohtumisel oma silmaga, kuidas Opus Dei liikmed andsid noortele poistele paberile kirjutatud küsimused kätte, mis said siis nende poiste poolt kohmetult justkui nende endi küsimustena ette loetud.
Täna tähistatakse paljude suurejooneliste ametlike üritustega lastekaitsepäeva, aga konkurentsitult kõige teravamale lastekaitse-alasele probleemile ehk sündimata laste massilisele riiklikult rahastatud tapmisele ei pöörata ootuspäraselt kõige vähematki tähelepanu. Neid lapsi, keda tuleks tegelikult kaitsta, ei ole riigivõimu jaoks nagu olemaski – veelgi enam, neid lapsi tuleks kaitsta nende tapmist rahastava riigivõimu eest. #lastekaitsepäev#silmakirjalikkus
Saksamaa suuruselt teise riikliku telejaama ZDF veteranreporter Uli Gackselgitas Süüriast antud videointervjuus, et olles kohtunud terve rea tunnistajatega, ei saa ta järeldada muud kui seda, et 7. aprillil ilmselt ei toimunud Doumas mingit keemiarünnakut ning et keemiarelva kasutamise süüdistused olid fabritseeritud.
On päris sünge tõdeda, et USA neoconidest sõjapistrikud, kellest kõige verejanulisemad on ilmselt “Eesti suured sõbrad” John McCain ja Lindsey Graham, on Süüria vastu toime pandud agressiooniga väga rahulolematud, sest nende arvates tulnuks anda kõvasti tugevamat tuld. Graham selgitab CNN-i eetris, et tema lootis, et raketid tõmmatakse peale ka Süüria valitsusasutustele, armee peakorterile ja presidendi paleele ning et see on jätkuvalt tema sooviks.
Samuti on teada, need ringkonnad tahtsid näha tule avamist ka Venemaa ja Iraani armeeüksksute vastu Süürias (kes olevat Süüria liitlastena samuti (siiani täiesti tõendamata ja kõigi märkide kohaselt ilmselt kokkuvaletatud) keemiarünnaku eest vastutavad), mis tähendanuks ilmselgelt niisuguse protsessi käivitamist, mis võinuks kiiresti eskaleeruda kolmandaks maailmasõjaks. Selles mõttes on põhjust tänulik olla nendele inimestele USA võimuringkondades, kes suutsid niisuguse stsenaariumi teostamise ära hoida (spekuleeritakse, et nende inimeste seas võib olulises rollis olla kaitseminister Mattis). Küsimuseks jääb, kui kaua suudetakse sõjapistrikke ohjeldada.
Kõrvalmärkusena tasub veel kord mõelda asjaolule, et nt ERR-i eetris niisuguse jutu ajamine, nagu Graham CNN-is rääkis, kvalifitseeruks minu hinnangul ilma vähimagi kahtluseta karistusseadustiku §-is 92 sätestatud sõjapropaganda keelu rikkumisena, mille eest võib karistada kuni kolmeaastase vangistusega. USA massimeedias võivad mehed aga rahulikult sellist juttu rääkida, ilma et peaks kartma mingeid tagajärgi.
Alates 8. aprillist, kui maailmameedias hakati massiliselt levitama ja võimendama Süüria valitsuse vastu esitatud süüdistusi, nagu oleks too sel päeval pannud Douma linnas toime keemiarelvarünnaku, olen teemat jälginud tavapärsest tähelepanelikumalt. Samuti olen kirjutanud oma tähelepanekutest Facebookis. Mõtlesin koondada need tähelepanekud siia kokku, et hiljem oleks neid lihtsam üles leida. Eeldusel, et Süüria konflikt püsib endiselt teravana, kirjutan ilmselt ka edaspidi oma tähelepanekutest siia.
20.04.2018
Kui kedagi peaks huvitama Venemaa ametlik positsioon Süüria viimaste sündmuste osas, sel tasub vaadata BBC intervjuud Venemaa välisministri Sergei Lavroviga. Intervjuu toon on küll nii muljet avaldavalt vaenulik ja erapoolik, et parimagi tahtmise korral ei ole selles võimalik tunda ära sõltumatule ajakirjandusele omast hoiakut – pigem jääb mulje, nagu oleks küsitleja briti valitsusametnik (mida ta BBC esindajana muiudugi põhimõtteliselt ongi).
* * *
20.04.2018
Järjekordne näide sellest, kuidas massimeedia peab publikumi imbetsillideks.
* * *
20.04.2018
Siin on seni kõige detailsem videokaadritega reportaaž Douma linnast, kus AONN-i Trumpi toetajast ajakirjanik Pearson Sharp käis uurimas süüdistusi, et Süüria valitsus kasutas seal 7. aprillil keemiarelva. Nagu Sharp juba oma esimeses, oma sõnadega antud intervjuu-reportaažis selgitas, ei leidnud ta MITTE ÜHTEGI märki sellest, nagu vastaks keemiarelva kasutamise süüdistused tõele. Siin räägivad sellest kohalikud inimesed oma sõnadega. Soovitan tungivalt seda videot vaadata.
Sama mehe esimene, oma sõnadega antud ülevaade on refereeritud siin:
Taustaks tasub vaadata-kuulata ka seda väga asjalikku intervjuud ühe Süüria koomikuga – intervjuu on siiski kõike muud kui koomiline, ent see-eest väga informatiivne:
Veel Sharpi intervjuusid kohalikega Douma linnas:
* * *
20.04.2018
Ron Paul intervjueeris oma saates “Liberty Report” Peter Fordi, kes on endine briti suursaadik Süürias ja kes töötas pärast seda ka kaheksa aastat ÜRO heaks Lähis-Idas. Väga huvitav kuulamine. Kõlama jäi üks tabav lause: “Kuidas on võimalik, et Trumpile ei selgitatud, et valged kiivrid, kellelt pärinevad väited keemiarünnaku toimepanemise kohta Süüria valitsuse poolt, on tegelased, kes osalevad inimestelt peade maha võtmises. Olukord on sama absurdne, kui pidada hunti Punamütsikese kohta käiva info usaldusväärseks allikaks. Uskumatu ja tõesti naeruväärne!” Fordi sõnul peab keemiarelva kasutamise süüdistuste uskumiseks olema inimesel aju asemel kapsas. Ta toonitab, et juba aastaid tagasi oli selge, et Assad on USA sihtmärkide nimekirjas ja et režiimivahetuse eesmärgist Süürias ei taanduta. Allpool on lingid veel mitmele huvitavale intervjuule sama mehega, mida ei hakka siin lähemalt refereerima.
“Kui Assad maha võetakse, tuleb Süürias täielik kaos ja veresaun.”
Raadiointervjuu BBC-le. Ford selgitab, et Süüriaga seoses toimuv paistab ettevalmistavat suuremat sõjalist konflikti ka Iraani ning võimalik et ka Venemaaga.
Sama mees Tucker Carlsoni saate. Carlson ise on peamine kuju USA peavoolumeedias, kes on antud küsimuses säilitanud kaine mõistuse ning küsib elementaarseid kriitilisi küsimusi, nagu ajakirjandus peakski seda tegema, selle asemel, et võimendada propagandanarratiivi sellele võimalikult innukalt kaasa kiites.
Kohe raketirünnaku järgselt antud intervjuu ilmselgelt vaenulikule ja kallutatud Sky Newsile. Ford selgitab, et Lääneriigid on oma rutakate reaktsioonidega andnud džihadistidele tuhat põhjust lavastada uusi ja uusi keemiarünnakuid.
Šoti BBC-le antud raadiointervjuu, salvestatud enne raketirünnakut, 10. aprillil. Ford ütleb, et isegi laps saab aru, et korrektne reaktsioon keemiarelva kasutamise süüdistustele oleks sõltumatu uurimise läbiviimine, mitte relvastatud rünnak suveräänseriigi vastu, toetudes džihadistlike rühmituste poolt esitatud süüdistustele. Otsuste langetamisel tuleb tugineda ajutegevusele, mitte üles köetud emotsioonidele. Ford pöördub otsesõnu ajakirjaniku poole ja palub tal tungivalt kasutada juhtumi analüüsimiseks oma aju – selle peale lõpetab ajakirjanik intervjuu.
* * *
20.04.2018
Esindajatekoja liige Thomas Massey andis eile teada, et valitsus ei esitanud Kongressile antud ülevaates kõige vähematki tõendusmaterjali selle kohta, nagu oleks USA käsutuses tõendeid 7. aprillil Douma linnas keemiarelva kasutamise kohta Süüria valitsuse poolt. Massey järeldas sellest, et USA-l kas ei ole selliseid tõendeid või seda varjatakse rahvaesindajate eest. Mõlemal juhul, ütleb ta, on asi pehmelt öeldes näotu.
* * *
20.04.2018
Oluline lugemine neile, kel ajutegevus pole lakanud ning kel on käinud peast läbi mõte, et ehk ei olegi kogu sõjateatri tegelik mõte kokku võetud meile prestituutide ja poliitikute poolt esitatud ja ilmselt idiootide veenmiseks mõeldud narratiivis.
Siin on hea näide riigipeale kohasest väärikusest. Midagi pole öelda, mehel on klassi: “Süüria tagastas Prantsusmaale president Bashar al-Assadile antud maineka Auleegioni ordeni, teatas valitsus neljapäeval, lisades, et riigipea ei kanna USA orja autasu.”
Olgem ausad, viimastel nädalatel on nii mõnedki meediaväljaannete kui ka poliitikute väljaütlemised seisnud sellele piirile väga lähedal või isegi teisel pool piiri.
KarS § 92. Sõjapropaganda
(1) Sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumise eest, kui sellega eiratakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,
– karistatakse rahalise karistusega.
* * *
19.04.2018
Vaatlesime Markusega veel kord Süüria kaasust, tuues esile, kuidas siis, kui asjad lähevad kriitiliseks, loobub põhimõtteliselt kogu kohalik meedia koos poliitilise eliidiga iseseisvast mõtlemisest ja paneb peale etteantud plaadi. Jutud sellest, kuidas meedia ülesanne on esitada kriitilisi küsimusi, mitte näidata üles võimutruudust, on kõige selle taustal lihtsalt naeruväärsed.
Olukord Eesti ajakirjandusega on pehmelt öeldes haletsusväärne – jutud vabast ja sõltumatust, avaliku võimu teostamist kontrollivast ajakirjandusest on sügavalt valelikud. Kriitilise tähtsusega küsimustes ei küsi meedia mitte mingeid küsimusi, vaid lihtsalt kiidab täielikus üksmeeles võimuringkondade esitatud narratiivile takka, tehes nõnda mitte ajakirjanduslikku, vaid propagandistlikku tööd.
Endine briti kuningliku mereväe ülemjuhataja (!), admiral Sir Alan West avaldab BBC eetris tõsist kahtlust Süüria valitsuse vastu esitatud süüdistuste suhtes, et too pani 7. aprillil Douma linnas toime keemiarelvarünnaku, selgitades et vastavasisulised väited on strateegiliselt mõistusevastased ja ka usutavate tõenditega põhistamata. Samuti selgitab ta, et kui ta oli Bosnia pommitamise ajal briti luureülem, avaldati talle tõsist poliitilist survet rääkida pommitamise tulemuste kohta mitmesuguseid asju, mis ei vastanud lihtsalt tõele.
* * *
18.04.2018
Mida tegi Donald Trump samal ajal, kui Saudi Araabia tappis möödunud aasta detsembris Jeemenis toime pandud õhurünnakutes 48 tunni jooksul rohkem kui 70 tsiviilisikut, kellest 14 olid lapsed? Sõimas Twitteris Saudi printsi elajaks? Ei, ta sõlmis Saudi Araabiaga USA ajaloo kõige suurema relvamüügitehingu, mille väärtuseks oli 350 miljardit (!) dollarit (mastaabi hoomamiseks: jutt käib summast, mis on Eesti riigieelarvest ligi 30 korda suurem). Ka britid ei istu käed rüpes, vaid lõikavad kasu kuis saavad: “Uudistekanali Euronews andmetel … on [Euroopa riikidest saudide sõjategevusest] peamisteks kasusaajateks Suurbritannia (u 4 miljardit eurot) ja Prantsusmaa (u 1,6 miljardit eurot). Need on aga veel konservatiivsed hinnangud. Suurbritannias tegutseva valitsusvälise heategevusorganisatsiooni War Child UK andmetel on Briti relvatootjad teeninud Jeemeni sõja vältel koguni u 7 miljardit eurot relvatehingutelt Saudi Araabiaga.” Kusjuures “War Childi konflikti- ja humanitaarnõuniku Rocco Blume sõnul Suurbritannia mitte ainult ei müü relvi Saudi Araabia vägedele, vaid ka hooldab neid.” Sügavamas plaanis on igati asjakohane ka Martin Vaheri kommentaar, et “kui süütute laste kaitsmine Trumpile ja tema liitlastele tõeliselt korda läheks, siis võiksid nad Tomahawki raketid sama hästi suunata arvukate Planned Parenthoodi abordikliinikute pihta, kus tuhandeid süütuid lapsi igapäevaselt [riiklikul rahastusel] emaüsas tapetakse, sealjuures ka keemiarelvadega.” Kogu probleemi võtab hästi kokku artikli autori järledus: “Ühest küljest pigistavad USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa seega Saudi Araabia väidetavate sõjakuritegude osas silma või kaks kinni, kartuses rikkuda kasulikke liitlas- ja eelkõige kaubandussuhteid, kuid teisalt etendavad Süüria puhul mitte just kuigi usutavalt ega tõsiseltvõetavalt ühtäkki moraalseid majakaid ja väetite kaitsjaid, kelle suurimaks südameasjaks on süütute naiste ja laste kannatused. Please. Kui Saudi Araabiale rullitakse vaatamata humanitaarkatastroofi põhjustamisele ja tsiviilisikute tapmisele lahti punane vaip ning teda kostitatakse veel ka kopsaka relvatehinguga, siis Süüriat kostitatakse väidetava, ent senini tõendamata keemiarünnaku sooritamise eest hoopiski Tomahawkide rahega, lähtudes printsiibist: esmalt tulistan, seejärel esitan küsimusi. Ma loodan, et ma pole ainus, kes sellist käitumist sügavalt silmakirjalikuks ja moraalselt vastuvõetamatuks peab.” Võimalik, et probleem on minu väheses tähelepanelikkuses, aga ma ei ole näinud, et meie juhtivpolitikud, välisiministeeriumist või Stenbocki majast rääkimata, oleks saudide kuriteod ning nendeks USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt relvade äritsemise hukka mõistnud. Teadagi miks. Häirivat ei paista meie võimumehi seegi, et Saudi Araabias raiutakse karistusmeetmena inimestel rutiinselt linnaväljakutel mõõgaga päid maha või et saudid on pikaajaliselt ja ulatuslikult rahastanud Iraagis ja Süürias tegutsevaid džihadistlikke kõrilõikajaid. Olgu kuidas on, aga meie isanda sõber on ka meie sõber, eks ole?!
Senaator Rand Paul selgitas CNN-ile antud intervjuus, et siiani ei ole USA esitanud avalikkusele mitte mingisugust vähegi usaldusväärset tõestust selle kohta, nagu oleks Süüria valitsus pannud 7. aprillil Doumas toime keemiarünnaku. Senaator Paul ütleb, et kui Süüria valitsus seda teinud oleks, peaks Assad olema maailma kõige lollim diktaator, astudes just selle ainsa sammu, mida globalistid on oodanud ettekäändena Süüriale avalikult kallaletungimiseks.
* * *
18.04.2018
Siin on täna avaldatud artikkel tuntud ja tunnustatud ajakirjanikult, Robert Fiskilt, kes on pikka aega olnud Süüria valitsuse terav kriitik, ent käies nüüd Douma linnas olukorraga tutvumas, oli sunnitud tõdema, et mitte mingeid märke väidetava keemiarelvarünnaku toimepanemisest ei olnud leida. Üks vanemarst, kellega Fisk vestles, ütles, et maailma õõvastanud videod kannatavatest lastest olid autentsed, ainult et need lapsed ei kannatanud mitte mürgigaaside, vaid hapnikupuuduse tõttu, mis oli tekkinud viibimisest äärmiselt tolmustes maaalustes tunnelites ja keldrites, kus nad sõja eest varjusid ning kus olukord läks eriti halvaks öösel tõusnud liivatormi tõttu. Samal ajal, kui lapsi ja teisi abivajajaid tohterdati, olevat ühel hetkel hakanud haiglapalati uksele ilmunud “valge kiiver” karjuma “Gaas! Gaas!”, mispeale asusid inimesed teineteist veega üle valama ning puhkes paanika. See omakorda jõudiski samal ajal üles filmitud ja hiljem maailmas levitatud videokaadritesse. Jääme ootama uusi, täiendavaid kajastusi, et pilt toimunust saaks võimalikult selgeks ning tõde tõuseks ja vale vajuks.
Siin on esimene mitte-džihadistidelt tulev ja koha peal tehtud käsitlus selle kohta, mis Douma linnas juhtus. Nagu reporter Pearson Sharp ütleb, ei õnnestunud tal ei kohalike inimeste, sõdurite ega arstidega suheldes tuvastada mitte mingeid tõendeid selle kohta, nagu oleks keemiarünnak 7. aprillil Doumas aset leidnud. Ta lisab, et see küll ei tõenda lõplikult, et niisugust rünnakut ei toimunud, aga fakt on see, et ühtegi märki sellest leida ei õnnestunud. Ilmselgelt tuleb kõigisse esitatud väidetesse suhtuda praeguses massiivses infomüras ettevaatlikult, aga vähemalt Wikipaediale toetudes ei ole põhjust allika usaldusväärsust välistada. Päris kindlasti ei näe ma põhjust, miks sellist allikat peaks usaldama vähem kui džihadiste, kellelt Doumas keemiarelva kasutamise süüdistused pärinevad. Eks lähipäevad toovad selles osas rohkem selgust, aga igal juhul osutavad olemasolevad märgid järeldusele, et lääne võimuringkondade poolt Douma linnas toimunu kohta esitatud ning meie meedia ja poliitikute poolt innukalt korrutatud süüdistused on pigem väärad kui tõesed.
* * *
17.04.2018
Endise USA kongresmeni, libertaanist Ron Pauli tervemõistuslikku juttu lugedes tekib küsimus, kus on meie poliitilisel ja ajakirjanduslikul maastikul inimesed, kes võrreldava asusega elementaarseid küsimusi tõstataks. Pange tähele, et ka Eesti vaba mõtte häälekandjaks nimetatud Postimehe arvamusplatsil ei ole avaldatud absoluutselt mitte ühtegi arvamusartiklit, mis tõstataks lääne võimuringkondade poolt esitatud ja Postimehe enda poolt innukalt võimendatud Süüria vastase narratiivi aluseks olevate väidete suhtes elementaarseid kriitilisi küsimusi. Mitte üht ainsatki – lihtsalt puhas null! Selline ongi Eesti “vaba meedia” tegelik pale – kriitilise tähtsusega küsimustes ei näe me mitte mingit arvamuste paljusust ega mitte mingit ausat arutelu.
Endine Suurbritannia suursaadik Süürias, Peter Ford, vastuseks BBC saatejuhi küsimusele, kas ta usub, et Douma linnas väidetavalt aset leidnud keemiarelvarünnaku eest on vastutav Assad: “Ei, ma ei usu, sest tõendusmaterjal on äärmiselt pinnapealne, põhimõtteliselt olematu. Kogu info selle väidetava rünnaku kohta pärineb džihadistlikelt rühmitustelt – absoluutselt kogu info, ilma ühegi erandita. Selle kohta, mis Doumas tegelikult toimus, ei ole infot mitte ainsastki sõltumatust allikast. Seevastu on rohkelt põhjust arvata, et islamistid on kogu juhtumi lavastanud, et tõmmata lääneriigid sügavamalt konflikti… Seega on kõige olulisem saada OPWC inspektorid Doumasse sündmuskohale, et nad kinnitaksid seda, mida ma just ütlesin.”
* * *
16.04.2018
Kuivõrd OPCW eksperdid on Süürias ning neile on lubatud tagada vaba ligipääs väidetavale keemiarünnaku paigale, siis kindlasti peaks neil avanema suurepärane võimalus tuvastada ka need massiivsed jäljed, mis pidid raketitabamuse saanud keemiarelvaladude/laborite plahvatamisest maha jääma – eeldusel, et seal reaalselt ka olid keemiarelvad. Küsimuseks jääb, miks ei palunud USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa OPCW esindajatel kontrollida, kas neis ladudes/laborites oli keemiarelvi või mitte – selle asemel, et need kohad õhku lasta ja praalida, et väidetavad keemiarelvalaod said hävitatud. Mõned vandenõuteoreetikud ja muud hüsteerikud võiksid ju arvata, et ehk on asi selles, et kogu jutt neist keemiarelvaladudest on üks suur vale. Aga olgu minust sellised ketserlikud mõtted kaugel…
* * *
16.04.2018
Samal ajal kui poliitikud ja prestituudid kiidavad USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt Süüria vastu toime pandud agressioonile takka, ütlevad rahvusvahelise õiguse asjatundjad, et tegu oli rahvusvahelise õiguse murettekitava rikkumisega. Sotsiaalmeedias väljendas seda seisukohta teiste hulgas ka Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, akadeemik Lauri Mälksoo.
“Tegu on brutaalse agressiooniakti ning ilmselge rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja rikkumisega, sest see on põhjendamatu kallaletung ÜRO liikmeks olevale suveräänsele riigile,” toonitatakse avalduses. Kirikujuhtide sõnul “põhjustab see rünnak suurt valu, kuna toimepanijaiks on vägevad riigid, kellele Süüria ei ole teinud mingilgi moel mitte mingisugust kahju.”
Täna oleme kahjuks sunnitud tõdema, et Eestis ei ole mitte ühtegi parteid, mis oleks valmis USA poolse agressiooni ja selle kaudu toime pandud rahvusvahelise õiguse jämeda rikkumise hukka mõistma. Olgu parteide erimeelsused muudes küsimustes millised iganes – globalistide sõjamasinale teevad positiivset kommunikatsiooni kõik parteid ühte moodi, sõltumata sellest, kui jämedalt see rahvusvahelist õigust rikub ja riikide tsiviliseeritud kooselu aluseks olevatest normidest üle sõidab. Kui on tarvis õigustada meie välismaiste isandate poolset rahvusvahelise õiguse rikkumist kõige kõrgemal tasemel, siis leiavad jürirattad, markomihkelsonid, svenmikserid, kerstikaljulaiud, urmaspaedad ja EKRE mehed koos ERR-i ja Postimehega nagu imeväel ühise keele – kõik nad räägivad USA ja Suurbritannia võimuladviku jutupunkte korrates Süüria valitsuse poolt toime pandud keemiarelvarünnakust nagu faktist, olgugi et kõik teavad seda tehes väga hästi, et ühtegi tõendit nende süüdistuste põhistamiseks pole esitatud ning et süüdistuste esitajad on sarnastes olukordades varem korduvalt jultunult valetanud. Ütlen siiralt, et olen sügavalt pettunud – eriti neis, kellest tahaks kangesti loota paremat.
* * *
15.04.2018
Kuulasin just “Räägime asjast” saadet, mille alguses andsin ka ise kommentaari seonduvalt riigikohtu otsusega kooseluseaduse küsimuses. Päris kahetsusväärne on aga see, et ka rahvus-konservatiivid võtavad sarnaselt mikserite, mihkelsonide ja luikedega oma arutelude ja kommentaaride eelduseks lääne propaganda väited, käsitledes neid aksioomidena, ega küsi kordagi põhilisi kriitilisi küsimusi, ei selle kohta, kas Süüria valitsus üldse on Douma linnas väidetavalt toimunud keemiarelvarünnaku eest vastutav, ega ka selle kohta, millise õigusega USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa kasutavad teise suveräänse riigi vastu omavoliliselt relvastatud jõudu. Kui põhilised küsimused lükatakse vaiba alla, ei saa ausast analüüsist rääkida. Rääkimata sellest, et on mõistusevastane pigistada silm kinni nende rahvusvahelise õiguse normide lammutamise suhtes, mille püsimine peaks olema Eesti esmane julgeolekupoliitiline huvi.
* * *
Süüria kirikute juhid, nii katoliiklased kui ortodoksid, mõistavad ühemõtteliselt USA, Ühgendkuningriigi ja Prantsusmaa rünnaku Süüriale hukka: “Meie (…) mõistame avalikult hukka brutaalse agressiooni, mille USA, Ühendkuningriigid ja Prantsusmaa meie kalli Süüria vastu täna hommikul toime panid, toetudes põhjendamata süüdistustele, et Süüria valitsus on kasutanud keemiarelva… See põhjustab meile suurt valu, et agressioon tuleb vägevatelt riikidelt, kellele Süüria pole teinud ühelgi viisil midagi halba.”
Mustmiljon näidet ajalugu teab,
et tugev nõrka kõiges süüdi peab;
kuid me ei hakka ajalugu kirjutama,
vaid valmi keeles kinnitame sama.
Üks Tall läks kuumal päeval oja äärde jooma,
ja ega õnnetused tulles hüüa,
ta pidi kohtama seal Hunti, kurja looma,
kes kohe tahtis teda ära süüa.
Et aga seaduslikku nägu anda teole,
Hunt käratab: “Ma näitan sulle, reole!
Sa ütle, et
mis õigusega
sa ajad sogaseks ja segad
siin minu selget joogivett?
Su kaela murran selle eest, va vastik voon!”
Kui Hiilgus arvab heaks ka mulle sõna anda,
siis alandlikult tahan ette kanda,
et mina sada sammu allpool voolu joon
mispärast, julgen öelda, pole õige see,
et mina sogastan teil joogivee.”
“Mind ära valelikuks tee,
sa nurjatu! Et kuule aga hullu!
Ei ole veel mul meelest minna lastud,
kuis tunamullu
sa sama toorelt haukusid mu vastu.”
“Oi heldeke; ma pole aastanegi,”
nüüd lausub Talleke.” “Su vend siis seda tegi!”
“Mul pole vendi.” – Aga sinu tõugu
üks lurjus lõksutas sii mullu lõugu,
Võib – olla äi, või vader, nimekaim,
kust mina seda teadma pean.
Teil, karjastel ja koertel, sama vihavaim
on minu vastu, küllap ma seda tean
ma ammust ajast; mõtlete vaid kurja
ja kavatsete karata mu turja!
Kuid sinuga kõik arved õiendan ma nüüd.”
“Mis on minu süü?”
“Pea suu! Sind kuulda ma ei taha!
On aeg, et hambad sulle sisse lüüa.
Ka seel on sinu süü, et mina tahan süüa!”
Nii ütles Hunt – ja murdis Talle maha.
– Ivan Krõlov, “Hunt ja talleke”
* * *
14.04.2018
USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa panid täna varahommikul Süüria vastu relvajõudu kasutades toime räige rahvusvahelise õiguse rikkumise. Pean end rahvusvahelise õiguse asjatundjaks ja ütlen selle pinnalt, et tegu on mitte hinnangu, vaid faktiga. Fakt on seegi, et kuigi pasundatakse nagu ühest suust, et rünnakutega hävitati Süüria keemiarelvalaod, ei ole avalikkusele esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et Süürial üldse keemiarelvi oleks – just nagu ei ole esitatud tõendeid väitele, et Süüria valitsus kasutas 7. aprillil Douma linnas keemiarelva. On vaid üks suur propagandanarratiiv, mis logiseb absoluutselt igast otsast ja muutub seda naeruväärsemaks, mida fanaatilisemalt seda ühiste ja ilmselt täisidiootide veenmiseks mõeldud jutupunktidega Washingtonist, Londonist ja Pariisist pasundatakse. Igal juhul on sõja järele ihalejad Postimehes ja mujal saanud oma haiglasele kihule jälle veidi rahuldust – palju õnne! Mõne päeva eest kirjutasin ühes kommentaaris: “Pange tähele, kui raketid teele lastakse, on päris kindlasti õhtul AK-s kas Mihkelson, Mikser, Luik või keegi nende semu sellele sammule nn positiivset kommunikatsiooni tegemas, rääkides, kuidas USA-l ei olnud muud võimalust ning et tegelikult on see kõik rahvusvahelise õigusega kooskõlas ja rahvusvahelise rahu ja julgeoleku teenistuses.” Andke nüüd minna, poisid – töö vajab tegemist ja ustavus isandatele tõestamist! Pidage ainult meeles, et õigustades relvajõu kasutamise keelu rikkumist USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt, annate sellega rohelise tule samasuguseks käitumiseks ka Venemaa poolt.
* * *
14.04.2018
Vaatasin hetk tagasi ära 2016. aastal vändatud dokumentaalfilmi sellest, kuidas USA kukutas (Suurbritannia õhutusel ja abistamisel) 1953. aastal esimest korda CIA kaudu kõikvõimalikke alatusi kasutades teise riigi valitsuse. Toona langes ohvriks Iraan, mis oli silmapaistva riigimehe Mohammad Mossadeghi juhtimisel igati demokraatlik ja liberaalne riik. Kuigi propagandanarratiivis toodi põhjenduseks kommunismioht, oli riigipöörde tegelikuks põhjuseks Iraani otsustavad sammud vabanemaks sügavalt ebaõiglasest olukorrast, kus britid vanas heas kolonialistlikus ekspluateerimise vaimus Iraani nafta endale röövisid, samal ajal kui Iraan ise vireles vaesuses. Pärast Kermit Roosevelti juhtimisel USA Teherani saatkonna keldriruumidest ko-ordineeritud riigipööret on CIA korranud sarnast mustrit teistes riikides kümneid kordi, kuna see on ebameeldivatest valitsustest vabanemiseks tuhandeid kordi odavam kui otsene sõjaline sekkumine – pealegi on tegevus varjatud, mistõttu on ka mainekahju sõja alustamisega võrreldes mõõtmatult väiksem. Loomulikult on sel kõigel ka neil päevil maailmas toimuvaga väga selged paralleelid… Lõpetuseks üks tähelepanuväärne detail: selle kompanii nimeks, mis hakkas pärast riigipööret teostama Iraanis nafta väljapumpamist ja sellest koos ameeriklastega hiigelkasumite kogumist, sai nimeks …wait for it… British Petroleum (BP), brittide au ja uhkus ning tänagi üks maailma suuremaid naftakompaniisid. Nagu filmis toonitati, oli enne 1953. aasta augustis ülimalt amoraalsete vahenditega teostatud verist operatsiooni iraanlaste suhtumine USA-sse väga positiivne, kuna erinevalt brittidest nähti neid kolonialismivastase jõuna. Aga pärast kõnealust sündmust on suhtumine põhjendatult kujunenud vastupidiseks, samal ajal kui USA-st on saanud maailma peamine uuskolonialistlik jõud. Sellest, kui erinev võinuks olla Lähis-Ida ajalugu viimase poolsajandi jooksul, kui piirkonna kõige olulisemas riigis poleks omakasuihalusest demokraatlikku riigivalitsemist kukutatud ja diktatuuriga asendatud, ei hakka rääkimagi. Kahjuks oli film täna viimast päeva ETV2 vahendusel järelvaadatav, aga ilmselt leiab selle ingliskeelse versiooni ka veebiavarustest. Film kannab pealkirja “American Coup” (“Ameeriklaste korraldatud riigipööre”) ning selle tegijaks on Joe Ayella.
Väga kõnekas, kas pole?! Endine briti sõjaväe ohvitser lõigatakse kohe eetrist välja, kui ta hakkab rääkima globalistide agendat õõnestavat juttu sellest, et sõja võidu veerel seistes oleks täiesti ebaloogiline eeldada, et Assad hakkaks kasutama keemiarelva.
* * *
13.04.2018
Paneb mõtlema, et olukorras, kus ka Eestile potentsiaalselt katastroofiliste tagajärgedega kolmanda maailmasõja puhkemine on lähemal kui kunagi varem, on paljud muidu vägagi häälekad arvajad nii paremalt kui ka vasakult justkui kõnevõime kaotanud, tegemata piuksugi. Selle vaikimisega öeldakse aga (enese kohta) vägagi palju. Igale vähegi ausale inimesele on ju selge, et potentsiaalselt kiiresti üleilmseks tuumakonfliktiks paisuda võiva kokkupõrke äärele tüürivad asja USA ja Suurbritannia, mitte Venemaa, aga just see on asi, mida ei ole nö poliitiliselt korrektne lausuda. Kel vähegi südametunnistus toimib ja kes omab avaliku arvamuse mõjutamise positsiooni, peaks seda kasutama, et sõjahüsteeria üleskütjatele vähemalt sõnades vastu astuda.
* * *
13.04.2018
Tibake kainemõistuslikku analüüsi Markuselt ajal, mil meedias valitseb propagandaga üles köetud hüsteeriaõhkkond. Eriti tähelepanuväärne on see, mida praegu Postimehe tegevuses nähtava räige propaganda taustal rääkis mitte kuigi ammu PMi “arvamusliidrite” lõunal Jüri Luik, rõhutades kui tänuväärset tööd nimetatud väljaanne teeb kvaliteetmeedia põllu kündmiseks. Luige mõtteavaldus on kommentaari lõpus välja toodud.
* * *
12.04..2018
Kas keegi suudab end täielikult naeruväärseks tegemeta selgitada, kuidas saab demokraatlikuks pidada riiki, mille peaminister on valmis kinnitamata süüdistuste alusel sõtta minema, ilma selleks parlamendilt nõusolekut taotlemata?! Vähemalt selles mõttes on niisugused kaasused kasulikud, et need toovad välja demokraatia TOTAALSE ILLUSIOONI.
Poliitilise tsentraliseerituse ja selle ülima vormina globalismi probleem lühidalt kokkuvõetuna.
* * *
11.04.2018
“Ma ei väsi rõhutamast seda, mida olen palju kordi öelnud. Nimelt ma tõepoolest siiralt usun sellesse, et väikeriigina peaks meie esmaseks huviks olema seista selle eest, et rahvusvahelistes suhetes säiliks austus rahvusvahelise õiguse vastu. See on meie kõige kindlam garantii – ma tõesti usun sellesse. Kui muutuvad olukorrad ja suurjõudude huvid, siis võime end ühel hetkel avastada situatsioonist, kus meie ainsaks vihmavarjuks on rahvusvaheline õigus. Aga kui me ise kiidame takka rahvusvahelise õiguse rikkumisele nende jõudude poolt, kes on parasjagu meie selja taga, siis me aitame hävitada vihmavarju, mis võiks olla meie ainsaks kaitseks olukorras, kus see jõud enam meie selja taga ei seisa. Ja pangem tähele siin huvitavat vastuolu. Ühelt poolt me ei ole sugugi rahul sellega, et Venemaa sekkub sõjaliselt Krimmis ja Ida-Ukrainas – ja õigusega ei ole rahul, sest ei tohikski sekkuda, kuna Venemaa peaks austama teiste riikide territoriaalset terviklikkust. Aga kui me samal ajal kiidame takka sellele, et USA räigelt rikub näiteks Süüria territoriaalset terviklikkust, pommitades rakettidega Süüria vägesid ja rahastades liikumisi, mis kasutavad relvajõudu Süüria valitsuse kukutamiseks, siis me otseselt aitame hävitada selle rahvusvahelise õiguse normi vettpidavust, millest kinnipidamist me nõuame Venemaalt suhetes Ukrainaga ning millest kinnipidamine võiks olla ka meie kõige tugevamaks kaitsepunktiks suhetes Venemaaga Eestis. Selline käitumine on paraku lihtsalt irratsionaalne.”
* * *
11.04.2018
Hüsteeriaõhkkond on korralikult üles kõetud, nii et võib hakata tuld andma – kaks maailma suurimat tuumariiki on militaarse kokkupõrke jalamil. Palju õnne kõigile sõjaõhutajatele!
* * *
11.04.2018
Mõne päeva eest väitis Postimees oma juhtkirjas kindlas kõneviisis, et Süürias väidetavalt toimunud keemiarelvarünnaku eest vastutab kohalik valitsus (vt viidet altpoolt). Ometi ei ole siiani avalikkusele esitatud mitte ühtegi tõendit, mis võimaldaks niisugust faktiväidet esitada. Seega tegutseb Postimees ühemõtteliselt propagandistlikult, mitte ajakirjandusele omasel moel, rikkudes selgelt ajakirjanduseetika elementaarseid põhimõtteid. Neist ja seonduvatest küsimustest rääkisime Markusega lähemalt selle nädala “Fookuses”, püüdes esile tuua elementaarsed küsimused, mida “ajakirjanikud” ja poliitikud ei läbe lääne võimuringkondade poolt esitatud ja igast otsest logiseva narratiivi kohta püstitada.
* * *
10.04.2018
Kõneleb sõjakurjategija, kes peaks ammu vangis istuma.
Kui ei ole enam kedagi, kes küsiks skeptilisi küsimusi, hakkavad enamasti toimuma koledad asjad. Ainuüksi sel põhjusel peavad kõik südametunnistusega inimesed sõjaõhutajate väidetele vastama elementaarsete küsimuste esitamisega, nõudes neile ka vastuseid. Tucker Carlson annab selles osas suurepärast eeskuju!
* * *
10.04.2018
Kohalik globalistidest sõjaõhutajate hääletoru Postimees väidab kindlas kõneviisis ja üliemotsionaalseid väljendeid kasutades, et pühapäeval leidis Douma linnas aset keemiarünnak ning et selle eest on vastutav Süüria valitsus, olgugi et MITTE ÜHTEGI selliseid väiteid kinnitavat tõendit ei ole avalikkusele esitatud. Veelgi enam: sisuliselt kutsutakse USA-d üles sõjalisele kallaletungile Süüria vastu, mida nimetatakse otseselt kurjuseks. Niisugune tegevus on OTSESELT ja RASKELT vastuolus mitte ainult ajakirjanduseetika,* vaid ka üldinimliku eetikaga. Anda oma panus potentsiaalselt väga tõsiste tagajärgedega sõjalise konflikti õhutamisse, on pehmelt öeldes vastutustundetu. Kui Postimehe eesmärk oleks tõetaotlus, mitte propagandanarratiivi edatamine, siis tehtaks tööd mõlema poole väidete analüüsimise ning neist nõrkuste esiletoomisega, mitte ei pasundataks süüdimatult ühe poole jutupunkte. Aga nagu teame, on Postimees ise määratlenud Eesti välispoliitilise eesmärgina mitte tõetaotluse, vaid orienteerituse “Anglosaksi kilbile”. Selle taustal on propagandistlik tegevus kahtlemata arusaadav, aga vähemalt samavõrd ka häbiväärne.
* Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks, punkt 4.1: “Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil.” Vt ka sama koodeksi punkt 1.2. (“Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta”) ja 1.4. (“Ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”).
Kui vastab tõele, et Iisrael ründas hävitajatelt lastud rakettidega Süüria õhuväebaasi, siis pandi toime otsene rahvusvahelise õiguse rikkumine, kasutades teise riigi vastu sõjalist jõudu mitte enesekaitseks ja ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita. Kui nii, siis jääme ootama Mikseri, Mihkelsoni ja kohaliku meedia hukkamõistu, sest me ju ei taha, et rahvusvahelistes suhetes austus relvastatud jõu kasutamise keelu vastu lõplikult ära kaoks ning et ka Venemaa saaks seeläbi õigustuse samasuguseks käitumiseks.
Mis oleks loomulikum ja ootuspärasem kui see, et võidu lävel seistes tõmbab Süüria valitsus endale keemiarelva kasutamisega uuesti kaela pikisilmi sellist võimalust ootava USA jt lääne võimuringkondade viha? Mingit uurimist ei ole loomulikult veel toimunud, mingeid tõendeid pole esitatud, aga juba pasundab lääne meedia üksmeelses teadmises, kes on süüdi ja keda tuleb karistada. The fun never stops!
„Kui miski prääksub nagu part ja kõnnib nagu part, siis ta ongi part.“ Nii selgitas välisminister Sven Mikser eile välisministeeriumis toimunud pressikonverentsil oma veendumust, et väidetava närvimürgirünnaku eest topeltagent Sergei Skripali vastu Salisbury linnas vastutab Venemaa, kes on sellega pannud toime “erakordselt jämeda rahvusvahelise õiguse rikkumise”, mida “ei saa tolereerida”.
Tundub pea uskumatu, et üks valitsuse minister võib põhjapanevate ja potentsiaalselt väga kaugele ulatuvate tagajärgedega riiklike otsuste aluseks olevaid järeldusi põhjendada niisugusel tasemel. Ühelt poolt ei esitata Eesti avalikkusele mitte mingisuguseid tõendeid, vaid lihtsalt nõutakse USKU võimu- ja meediaringkondade poolt jõuliselt esitatud narratiividesse. Teisalt on Eesti valitsus ise valmis rakendama “liitlaste” survel Venemaa suhtes sanktsioone, omamata tegelikku kindlust, kas süüdistused, millele toetudes sanktsioone rakendatakse, peavad üldse paika.
Niisugune olukord väärib lähemat tähelepanu. Tavaliselt saavad kõik vähegi mõtlevad inimesed aru, et kedagi ei saa ühegi teo eest süüdi mõista ilma, et tema süüd kinnitaks ümberlükkamatud tõendid. Seetõttu me õnneks ei kuule, et inimesi pandaks vangi pelgalt selle pärast, et süüdistaja hinnangul paistavad nad olevat vargad või mõrvarid, olgugi et otseseid tõendeid selle kohta ei ole. Samuti saadakse aru elementaarsest põhimõttest, et keegi ei pea tõendama oma süütust, vaid süü tõestamise kohustus on süüdistajal. (Kõrvalepõikena võib märkida ka seda, et jääb arusaamatuks, kuidas peaks Venemaa üldse saama Suurbritanniale juhtumi suhtes omapoolset mõtestatud selgitust anda, kui Suurbritannia ei võimalda ligipääsu väidetavalt kogutud tõenditele.)
Rahvusvaheliste suhete tasandil eeldatakse aga Lääneriikide avalikkuselt süü tuvastamise elementaarsest standardist lahtiütlemist ja usutruudust võimuladviku poolt jõuliselt esitatud väidetele. Neisse, kes küsivad siiski tõendeid, suhtutakse kui ketseritesse või usutaganejatesse. Paraku on niisugune mõtte- ja käitumisviis omane mitte õigusriigile, vaid ususektidele, mille liikmetelt nõutakse grupi juhtide poolt väidetu pimesi uskumist ja järgimist.
Sarnaselt ülejäänud avalikkusele ei tea mina, kas Skripali väidetava mürgitamise taga olid Venemaa võimuringkonnad või mitte – võimalik et olid, võimalik et ei olnud. Küll aga tean ma, et siiani ei ole esitatud mitte mingeid vähegi arvestatavaid tõendeid, mis süüdistust kinnitaks. Kuivõrd tõendeid esitatud ei ole, siis kõlavad kõikvõimalikud kindlas kõneviisis esitatud väited propagandistlikena. Arvestades, kui häbitult geopoliitilisel areenil pidevalt avalikkusele valetatakse, ei saa paljasõnaliste väidete pinnalt nende tõesuse kohta põhjendatud järeldusi teha.
Igal juhul on Skripali juhtumi muster väga sarnane sellele, mida nägime eelmise aasta kevadel seoses Süüria valitsusele esitatud ja meedia poolt tohutu intensiivsusega levitatud süüdistustega, et too vastutab Khan Sheikhuni linnas väidetavalt toime pandud keemiarünnakute eest. Ka toona oli teiste seas ka meie poliitilisele eliidile (ja meediale) kohe eksimatult selge, et süüdi on al-Assad – juba jõuti avaldada toetust ka USA plaanile Süüriat rünnata. Mida aga polnud ega ole siiani, on tõendid, mis süüdistuste paikapidavust kinnitaks.
Loomulikult on sama mustrit nähtud palju kordi ka varem – kõige kurikuulsamalt seoses sissetungiga Iraaki, mis nüüdseks on nõudnud juba sadu tuhandeid inimohvreid ja põhjustanud raskekujulise humanitaarkatastroofi. Mäletatavasti toetas meie võimuladvik innukalt ka seda avantüüri ning rakendas selle teenistusse meie kaitseväe, ilma et USA oleks esitanud vähegi veenvaid tõendeid rünnaku aluseks olnud väidetele Saddam Husseni käsutuses olevatest massihävitusrelvadest. Nagu hiljem selgus, olid esitatud “tõendid” pesuehtne fabrikatsioon ja teadlik vale vallutussõja õigustamiseks. Ei meenu, et sellise avaliku pettuse ja sellele toetuva räige rahvusvahelise õiguse rikkumise tõttu oleks ühtegi USA diplomaati Eestist välja saadetud.
Mis puutub aga Mikseri arutlusse, et see, mis prääksub nagu part ja kõnnib nagu part, ongi part, siis tekib küsimus, mida arvata Mikserist endast. Tema arutluskäiku rakendades võiks järeldada, et kui keegi paistab välja nagu sülekoer ning liputab saba, klähvib ja käib vestike seljas nööri otsas nagu sülekoer, siis ta ongi sülekoer. Minul puudub igal juhul selliste inimeste suhtes igasugune usaldus – ma ei usu hetkekski, et nad seisavad ennekõike Eesti parimate huvide eest, tõe ja õigluse teenimisest rääkimata.
Mõne päeva eest Tallinna TV eetris olnud ja sooneutraalsuse probleemile keskendunud saade “Ajurünnak”, kus lisaks Harry Raudverele, Marianne Mikkole ja Barbi Pilvrele osalesin ka mina, väärib mõne järelmõtte kirja panemist.
Esiteks olgu öeldud, et saade on läinud korda tavatult paljudele inimestele. Kunagi varem ei ole nii paljud inimesed mulle helistanud ja kirjutanud ning tänu avaldanud. Ise ma küll ei tundnud, et oleks saates osaledes midagi erakordset teinud. Pigem vastupidi, saate järel oli päris vilets ja tühi tunne, nagu niisugustel puhkudel ikka, kui tunned, et arukas ja sisuliselt huvitav arutelu pole paraku võimalik ning et ainus, mida teha saad, on valelike ideoloogiliste loosungite tagasitõrjumine.
Samas on selle saate näol tegu tänuväärse materjaliga selles mõttes, et inimesed saavad näha, kui abitud ja saamatud on reaalset vastupanu kohates need kõrgetel poliitilistel positsioonidel olevad riigipalgalised ideoloogid, kes on harjunud nii Eestis kui ka Euroopa Liidu struktuurides kõikvõimalike komisjonide, töögruppide, paneelide, seminaride, konverentside, arutelude, saadete ja muude üritust raames ainult pähe tuubitud ideoloogilisi loosungeid ette kandma ega ole vähimalgi määral harjunud, et nendega jäädakse põhimõttelisel tasandil eriarvamusele ning et oma seisukohti tuleb ka argumenteeritult kaitsta. Põhimõtteliselt tekib sellises olukorras lihtsalt paanika, millest annab tunnistust ka alltoodud klipp.
Saates sai kuulda palju mõistusevastaseid väiteid, millest vaid vähestele avanes võimalus tähelepanu juhtida. Iga kord, kui sõna sain, olin märkinud üles juba vähemalt viis punkti, mis väärinuks eraldi tähelepanu, oma mõtete esitamisest rääkimata. Juba saate ajal mõtlesin, et on ikka küll lugu – teatud mõttes ei ole nõukogude ajaga võrreldes olukord kuigivõrd muutunud, sest ikka on võimu juures rohkelt inimesi, kes usuvad täiesti mõistusevastaseid ideid (nagu nt idee sellest, et keegi saab oma sugu vahetada) ning soovivad neid õilsate loosungite kattevarjus, ent absoluutselt naeruväärsete argumentidega kogu ülejäänud ühiskonnale riikliku sunni jõuga peale suruda.
Eriliselt hiilgas muidugi ignorantsuse, enesekindluse ja agaruse surmavat kombinatsiooni demonstreerinud Mikko, kelle juttu kuulates tekkis küll mitmeid tõsiseid küsimusi, mida ei ole viisakas avalikult kirja panna. Ainuüksi ülaltoodud klipis esile toodud stseen on oma reljeefsuses väärt kohta Eesti avaliku arutelu ja poliitilise kultuuri(tuse) klassikas. Et panna väga lühikese ajaga ritta nii palju absurdseid ja otseselt vääraid väiteid – mh osutus, nagu eksisteeriks põhjendatud kahtlus, et Tallinna TV saate on maksnud kinni katoliku kirik –, see nõuab erilist annet. Kokkuvõtlikult annab Mikko argumenteerimise tasemest ülevaate asjaolu, et ta korrutas alates saate algusest kokku vist neljal korral, et elame ikkagi 21. sajandil ja seega … – justkui see oleks mingi argument.
Vast üks kõige kõnekamaid momente saabus aga päris saate lõpus, kui publiku hulgast küsiti hinnangut asjaolule, et Ameerikas lastakse sooideoloogia praktilise väljendusena end naiseks pidavad mehed MMA-ringi naisi kolkima. Oli vägagi tähelepanuväärne, et aastaid Eesti ühe esifeministina tuntud Barbi Pilvrel ei olnud selle kohta midagi kriitilist öelda. Ainuke asi, mille ta suutis vastusena kuuldavale tuua, oli jutt sellest, et kui ikka on tegu andekate sportlastega, siis peaks neil olema õigus võistelda ning et on spordiorganisatsioonide endi otsustada, kuidas reeglid paika panna.
Niisiis: end feministiks nimetav inimene ei suuda hukka mõista olukorda, kus (end naiseks pidavad) mehed – jah, mehed, unustage ära absurdne jutt mingitest “transsoolistest naistest” – kolgivad brutaalselt naisi ruiskate ja jalgadega näkku, kõhtu ja igale poole mujale, loobivad neid vastu põrandat ja väänavad neil valuvõtteid rakendades liikmeid. Põhjust, miks niisuguse otsese ja jõhkra naistevastase vägivalla hukkamõistmine käis Pilvrele üle jõu, pole ka raske aimata, sest seda tehes oleks tulnud minna vastuollu transsoolisuse ideoloogia postulaatidega (naisena tuleb käsitleda igaüht, kes end naiseks peab) ja avada võimalus transfoobia süüdistuste kaela saamiseks. Ei ole sugugi liialdus öelda, et niisugune olukord annab tunnistust sõna otseses mõttes tõsisest mõistusevarjutusest, mis on saavutanud intellektuaalse halvatuse taseme.
Kommenteerida võiks veel nii mõndagi, aga ilmselt pole sel mõtet. Pigem tasub igaühel ise see saade üle vaadata ja soovitada sama teistelegi, sest nagu olen varemgi öelnud, ei saa keegi vasakliberaalide ideoloogilistele ambitsioonidele rohkem kahju teha kui nad ise, eeldusel et nad lasevad oma mõttemaailmal avalikult paista. Selles mõttes jääb üle saatekaaslasi hea töö eest tänada.
Tallinna TV 28.02.2018 saadet “Ajurünnak” saab tervikuna vaadata siit:
Soovitan tungivalt vaadata (algusest lõpuni) seda 2016. aasta sügisel tehtud intervjuud Süüria esimese leedi Asma al-Assadiga. Pange ühtlasi tähele, et tegu oli tema esimese intervjuuga 8 aasta jooksul.
Vaadake ja kuulake rahulikult, kuidas inimene end üleval peab ja kõneleb, ning võrrelge nähtut-kuuldut mõtteis nt Kersti Kaljulaiu, Eiki Nestori, Jüri Ratase, Taavi Rõivase, Jevgeni Ossinovski, Sven Mikseri, Marko Mihkelsoni, Margus Tsahkna, Jürgen Ligi, Kadri Simsoni, Toomas Hendrik Ilvese, Jean-Claude Junckeri, Angela Merkeli, Emmanuel Macroni, Justin Trudeau või teiste lääneriikide poliitiliste juhtide intervjuudega.
Kel vähegi süda rinnus, sel ei saa jääda märkamatuks see tohutu lõhe, mis tuleb esile, nähes ühel pool siiralt kõnelevat, erakordselt intelligentset, suure sisemise väärikusega empaatilist inimest, teisel pool aga pehmelt öeldes kramplikku ja intellektuaalselt piiratud teflonist poliitkorrektsust.
President Kaljulaid rääkis meile EV100 juubelikõnes tehtud naeratusega väärikuse vajadusest poliitikas. Siin on hea näide, millest ta ise võiks esimesena õppida. Küll oleks hea elada riigis, kus saaks poliitiliste juhtide poole põhjendatult alt üles vaadata ja nende üle siiralt uhkust tunda.
Minul igal juhul on seda intervjuud kuulates tunne, et sellist inimest tahaks riigijuhina ilma mingi tasutagi teenida. See on ühtlasi kõnekas näide, milline jõud on riigijuhtimisel moraalsel autoriteedil ehk sellel, mida meie poliitilises kultuuri(tuse)s juba ammu ühelgi poliitilisel juhil ei ole.
Muuseas, sarnase mulje on oma intervjuudes jätnud ka Süüria president, Bashar al-Assad, kelle üht intervjuud resümeerisin mitte kuigi ammu ka Objektiivis. Kui peaksin pelgalt selle mulje pinnalt, mida inimesed endast jätavad, langetama otsuse, kas uskuda ja usaldada (Süürias toimuva osas) al-Assade või näiteks Jean-Claude Junckerit, Barack Obamat, Boris Johnsonit, Emmanuel Macroni, Angela Merkelit või Kersti Kaljulaidi, siis ei oleks üldse küsimustki, kummale poole otsus langeks. Poleks üldse mitte mingit küsimust!
Täna pakuti meile Delfi vahendusel suurepärane näide sellest, kuidas nomenklatuur elab Eestis justkui paralleelreaalsuses. President Kersti Kaljulaiult riikliku teenetemärgi vastuvõtmisel rääkis endise presidendi poeg, aastaid Brüsselis riigi- ja euroametnikuna töötanud Luukas Kristjan Ilves nii.
Reporter: “Kui Te toote välja ühe asja, mis on praeguses Eestis eriti hästi, siis mis see oleks?”
Ilves: “Uhh, kas ma pean ainult ühe valima või?”
Reporter: “Võib ka mitu öelda.”
Ilves: “Ma ei tea. Mul on nüüd see, et ma elan, eks ole, juba neli aastat Eestist eemal. Iga kord kui ma tagasi tulen, tundub mulle, et see koht on järjest kihvtimaks [sic] ja huvitavamaks kohaks muutunud. Aga kui ma pean ühe asja valima, siis ikka inimesed.” [Vägev klišee, kas pole?!]
Reporter (pärast nõutut pausi): “Aga mis võiks olla veel paremini?”
Ilves (pärast põgusat mõttehetke): “Ma tunnen kahest asjast puudust. Talvisel ajal päikesest. Seda me vast nagu väga ei muuda, kui me just kuidagi kosmilist süsteemi muutma ei hakka. Ja noh, paar täiendavat lennuühendust võiks olla soojale maale – need oleks tänu sellele pimedusele kasulikud. Aga need on enam-vähem ainsad asjad.”
Olgugi, et noorel Ilvesel oli küsimustele vastates pidevalt mõnus muie näol, pole see tegelikult sugugi naljakas. Pigem on asjaolu, et võimu juures olevad inimesed ei näegi ühiskonnas mitte mingeid reaalseid probleeme, tunnistuseks empaatiavõimetusest ning sellest, et elatakse tõepoolest omas mullis, millel kokkupuutepunkt ühiskondliku reaalsusega praktiliselt puudub.
Ametlike andmete kohaselt elab vähemalt viiendik Eesti ühiskonnast suhtelises vaesuses (tegelikult väidetavalt tunduvalt suurem osa). Hambaravi käib paljudele inimestele üle jõu – olude sunnil elatakse teine pool elust (pool)tühja suuga. Hindade tase on võrreldav Lääne-Euroopa riikidega või ületab seda, aga palgatase on kordades madalam. Suur osa kaupade ja teenuste hindadest moodustub pankade intressimaksetest, samal ajal kui pankadele on mängitud kätte hiigelkasumid kodanikele kohustuslikuks tehtud pensionifondide haldamisest. Rahvas on kõrvuni võlgades.
Perekonnad purunevad, paljud lapsed elavad ühe vanemaga või üldse ilma vanemateta. Üksikemade hulk on piinlikult suur. Hooramine on muutunud (isegi riikliku tervishoiupoliitika eeldusena) normaalsuseks, seriaalne mitmenaisepidamine samuti. Igal aastal tehakse tuhandeid aborte, valitsus maksab selle kinni, hoolimata kohustusest kaitsta sündimata laste õigust elule. Seejuures on ohvriks tihti nii sündimata lapsed kui ka nende emad, keda lähedaste poolt abordile survestatakse või kellele ei pakuta laste vastuvõtmiseks kohast toetust.
Vohab narkomaania ja alkoholism. Paljud vaevlevad hasartmängusõltuvusega ja hävitavad sellele alla jäädes oma (ja lähedaste) elu. Internetis, meedias, meelelahutuses, teles, kinos, arvutimängudes ja mujal laiutab võigas vägivallakultus. Pornograafia, mis on isegi oma eriti räigetes vormides kõigile vaid mõne hiirekliki kaugusel, levib nagu katk, purustades abielusid ja perekondi ning pakkudes sageli lastele ja noorukitele esimest kokkupuudet inimseksuaalsusega, tõmbistades selles osas nende loomulikku tunnetust.
Lastepilastamine on häbiväärselt levinud. Naisepeks samuti. Maad on võtnud raskekujuline kõlbeline laostumine, samuti sügav rahvastikukriis, mille jätkudes ootab meie rahvast ja kultuuri hääbumine. Kristlikud ühendused on lagunenud ega suuda või taha enam oma ühiskondlikku rolli täita, ei hingehoiu mõttes ega õigete moraalsete põhimõtete kaitsjana.
Maapiirkondades elu kärbub, väikeettevõtjad väljaspool tõmbekeskusi panevad alatasa pille kotti või tegutsevad makse maksmata, kartes pidevalt pealekaebamist ja karistust. Suur osa põllumajandusest ja muust majandusest hingitseb üksnes tänu eurotoetustele, olles iseseisvalt jätkusuutmatu. Eesti põllumehed saavad seejuures Lõuna- ja Lääne-Euroopa ametivendadega võrreldes kordades väiksemaid toetusi ega ole seetõttu ühisturul konkurentsivõimelised. Mitmed tulusamad majanduse sektorid on suures osas välismaiste kontsernide poolt üle võetud, tihti makstakse suurte kasumite juures kohalikele töötajatele häbiväärselt madalat palka. Edu saadab üldjuhul mitte reaalset majandustegevust, vaid sahkerdamist, spekuleerimist, vahendamist, liigkasuvõtmist ja muud sellist, mida on kohasem nimetada krematistikaks (teiste loodud ressursside oma taskusse kanaliseerimise kunstiks) kui majanduseks (ressursside loomiseks).
Maksukoormus on jaburalt kõrge, palgatöötaja palgafondist läheb julgelt üle poole (reeglina 60–90%) otseste või kaudsete maksudena riigile. Inimeste sõltuvussuhe riigiga muudkui kasvab – pea igas olulises eluaspektis ollakse avalikust võimust rippuv. Ühe tuluteenijaga lasterikastel peredel on peaaegu võimatu hakkama saada. Rohkem kui kolme lapsega perekondadel on suur risk langeda vaesusse. Paljud inimesed on emigreerunud, sest tööd ja rakendust ei ole, lootust olukorra paranemiseks samuti mitte. Teised pendeldavad Soome vahet, et perele elatist teenida. Regionaalne tasakaalustamatus on katastroofiline, maapoode, -haiglaid ja -päästekomandosid suletakse. Rääkimata sellest, et suur hulk inimesi on lihtsalt depressioonis või muul moel õnnetud, tunnetades hingelist tühjust ja katkiolekut ning suutmatust pakkuda oma lähedastele armastust ja tuge, mida need vajavad ja väärivad.
Politsei on raskelt alarahastatud ja -mehitatud, patrulle on kriitiliselt vähe, liikluspolitsei peaaegu puudub, suur hulk süütegusid jääb ressursi puudusel menetlemata. Pinnal püütakse püsida vabatahtlikele abipolitseinikele toetudes. Piir Venemaaga on väljaehitamata, raha pole. Eestil puudub igasugune iseseisev välispoliitika – kõik otsused lähtuvad üksnes omakasu püüdlustest, mitte sellest, mis on õige ja hea. Ja isegi kasulikkuse äratundmises tihtipeale eksitakse. Rahva seas külvatakse regulaarsete doosidena sõjahirmu, et selle kaudu oma võimupositsiooni kindlustada ning seda ainuvõimalikuna kujutades ükskõik milliseid otsuseid rahvale söödavaks teha. Rahanduspoliitika on kasvavas mastaabis vastutustundetu ja diletantlik. Fiskaalpoliitilised otsused on otseselt riigile ja rahvale kahjulike tagajärgedega, seonduvates prognoosides eksitakse kümnete miljonitega.
Rahvastikupoliitika on diletantlik ja keskendub pseudoprobleemidele, immigratsioonipoliitika vastutustundetu. Välismaiste isandate ees orjameelselt lömitav poliitiline eliit on rahvast võõrandunud. Rahva poole pöördutakse vaid oma võimupositsiooni kinnitamise või parandamise huvides. Sisulises plaanis riiklik iseseisvus muudkui kahaneb, vormilises plaanis pannakse aga vastupidise mulje loomisele aina rohkem rõhku. Rahvast reaalselt ühendavaid väärtusi hägustatkse ja lahustatakse, ent ühiskonna kooshoidmiseks kasvatatakse (eufemistlikult strateegiliseks kommunikatsiooniks nimetatud) riikliku propaganda kulutusi.
Samas rahvale reaalset ühiskonnaelu küsimuste otsustamise õigust ei võimaldata, ei rahvaalgatuse ega presidendi otsevalimiste taastamise näol – olgugi, et rohkem kui 70% kodanikkonnast leiab, et rahval pole poliitiliste otsuste langetamises osalemiseks piisavat võimalust. Parlamendis on terve rida inimesi, kel tegelikult rahva mandaati ei ole, positsioon on saadud vaid mõnesaja häälega tänu soojale kohale partei nimekirjas. Samuti ei ole neil (nagu ka paljudel teistel avalikel teenistujatel) elementaarset kompetentsust oma ametikohal vastustundlikuks tegutsemiseks. Poliitiline vastutus on üleüldse sõnakõlks, tavaks on see, et keegi ei võta poliitiliste möödalaskmiste eest mingit vastutust.
Presidendiks on parteide tagatubade kokkuleppel pukki pandud euroametnik, kes isegi mitte ei kandideerinud sellele kohale, rääkimata valituks osutumisest või rahvalt mandaadi saamisest. Eelmise presidendi poolt ettevõtlustoetuste sisulisele omistamisele ja muule ärmatamisele vaatab avalik võim läbi sõrmede.
Isamaad armastavaid konservatiivselt, kristlikult ja/või rahvuslikult meelestatud inimesi, kes valitseva ideoloogiaga ei nõustu ja sellele vastu räägivad, tembeldatakse poliitikute ja meedia poolt alatasa häbimärgistavalt populistideks, venemeelseteks, tagurlasteks, sallimatuteks, vihkajateks jne. Paljud inimesed elavad sisepaguluses, tundmata neile olulisi väärtusi jalge alla tallava riigivõimuga ühisosa. Veel rohkemad on allutanud end enesetsensuurile, kuna poliitilise korrektsuse õhkkonnas ei läbeta ka varem elementaarseks peetud, ent nüüdseks n-ö parketikõlbmatuks tembeldatud seisukohti väljendada.
Riigi kahe peamise linna vahelist maanteed ei ole siiani suudetud neljarealiseks ehitada, samaväärse või veelgi suurema liikluskoormusega Pärnu maanteest rääkimata. Sellest tingitud liiklusõnnetustes hukkub pidevalt kaugelt liiga palju inimesi. Samal ajal surutakse läbinähtavalt valelike argumentidega läbi suurele osale ühiskonnast täiesti vastuvõetamatut, looduskeskkonda ruineerivat, majanduslikult jätkusuutmatut ja ultrakallist Rail Balticu projekti, millel puudub igasugune mõte ja millest erainvestorid ei taha kuuldagi. Haritlaste protestile vilistatakse.
Koolid muudetakse aina enam ideoloogilise kasvatustöö keskusteks, lastele surutakse manipulatiivselt peale kõige haiglasemaid ideid (à la mehelikkus ja naiselikkus on sotsiaalsed konstruktsioonid, mida kasutakse rõhuvate võimusuhete põlistamiseks, igaüks võib ise otsustada oma sooidentiteedi üle, muuta oma sugu jne). Koolisüsteem ei võta arvesse poiste ja tüdrukute tõsiseid arenguerinevusi, mistõttu on poisid süstemaatiliselt justkui defektsete tüdrukute rollis ning langevad koolist välja.
Laste ja noorte tervis on tõsiselt allakäinud. Suur osa ajast raisatakse labast või otseselt pahelist meelelahutust tarbides, sotsiaalmeedias vedeledes või arvutimänge mängides. Füüsiline ja intellektuaalne aktiivsus langeb, rasvumine kasvab – kõikvõimalikud psüühilised ja vaimsed hälbed samuti. Ehmatavalt suur osa noortest meestest ei kvalifitseeru tervislikel põhjustel ajateenistusse ega ole suutelised oma elus vastutust kandma. Kasvav hulk mehi ja naisi ei ole soojätkamiseks füüsiliselt võimelised, rääkimata moraalsetest ja vooruslikest eeldustest truuks ja harmooniliseks abieluks ning perekonna loomiseks ja hoidmiseks.
Rahvusülikool ei suuda või ei taha mitmetel olulistel erialadel, muuhulgas filosoofias, pakkuda enam eestikeelset doktori- ega isegi mitte magistriõpet. Ülikoolides on õppe- ja teadustöö kvaliteet sageli piinlikult madal, eriti sotsiaalteaduste vallas. Tihti pakutakse reaalse hariduse asemel ideoloogilist propagandat ning koolitatakse välja mh Twitteri avangardi nime all tuntud kultuurimarksistlikke revolutsionääre. Ülikoolide õppejõud ei eitagi, et sisulises plaanis on tase kõvasti alla käinud, akadeemilise vaimu on lämmatanud administratiivne elutus ning ülikoolid on muutunud konveieriks.
Iseseisev kaitsevõime riigil mitte ainult ei puudu, vaid on väga kaugel sellest, kus see võiks olla. Oma kaitsevõime kasvatamise asemel (nt rahva üldise relvastamise teel) kasutatakse kaitsejõude Eestiga mitte mingit puutumust omavates ja rahvusvahelise õigusega vastuolus olevates globalistlikes vallutussõdades osalemiseks. Samas enese ja oma lähedaste kaitseks relvade omamise õigust püütakse muudkui koomale tõmmata. Mustmiljonit eurodirektiivi analüüsiv, menetlev, kontrolliv, monitooriv, arutav, tõlkiv, kohaldav ja haldav riigiaparaat aina paisub, samal ajal kui maksumaksjate hulk väheneb. Kõikvõimalike regulatsioonide kriiskav üleküllus suretab ettevõtlust ja sellega tegelemise soovi.
Eestit raiutakse metsast paljaks, protestid kõlavad taas kurtidele kõrvadele. Põldusid mürgitatakse massiliselt, liigirikkus pidevalt kahaneb, mesilased kõngevad. Loomi peetakse tihtipeale tööstuslikult tingimustes, mida on raske nimetada muuks kui loomapiinamiseks. Rahvas on omavahel enneolematult tülli aetud ja lõhestatud. Valitsuse liikmed nimetavad (põhiseaduse alusena määratletud) rahvusriigi ideaali avalikult ohtlikuks ja inimvaenulikuks düstoopiaks ega näe mingit põhjust selle pärast tagasi astuda – samuti ei näe selleks põhjust nende kamraadid.
Poliitiline süsteem lonkab kahte jalga, kõik on parteide pidevast omavahelisest jagelemisest väsinud. Valdavas osas väga üheülbalised parteid naudivad samal ajal ülevoolavat riiklikku rahastust, olles võtnud ise vastu seadused (või sallides selliseid seadusi), mis võimaldavad kodanike raha oma taskusse kanaliseerida, ilma et kodanikud oleks seda neile annetanud. Maksumaksjate raha laristatakse mõõdutundetult, aga lastehaiglatesse hädavajaliku sisseseade soetamiseks kogutakse jõulutunneli kaudu annetusi. Mujal maailmas turvalisuse kaalutlustel kõrvale jäetud e-valimiste suhtes puudub märkimisväärsel osal ühiskonnast usaldus.
Inimõigustest räägitakse söögi alla ja söögi peale, aga reaalseid kodanikuõigusi ja -vabadusi püütakse pidevalt mitte avardada, vaid koomale tõmmata. Aina paisub jälgimisühiskond, kus inimeste kohta kogutakse ennekuulmatus koguses isikuandmeid ning neid säilitatakse ja kasutatakse ebaseaduslikult. Kaitsepolitsei tegevuse üle puudub põhimõtteliselt igasugune tsiviilkontroll – seda kontrolli teostama pidava parlamendi komisjoni esimeheks on … kaitsepolitsei endine peadirektor.
Kohtumenetlus on enamikele inimestele õigussüsteemi keerukuse ja kvaliteetse õigusabi jaburalt kõrgete kulude tõttu kättesaamatu ja võtab absurdselt pika aja. Kohtud langetavad demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid jultunult eirates kehtiva õigusega otseselt vastuolus olevaid otsuseid. Aga kuivõrd need otsused edendavad n-ö õiget ideoloogilist agendat, siis pigistatakse selle suhtes silm kinni. Sageli on tõsiste kuritegude eest määratud karistused rahva õiglustunnet riivavalt väikesed.
Ravijärjekorrad on mitte harva uskumatult pikad. Inimesi sureb vähki epideemilises mastaabis. Puudega laste vanematele ja raskes seisus vanainimeste põetajatele puudub tihti praktiliselt igasugune riiklik tugi. Koolihariduse kvaliteet on piirkonniti tohutult kõikuv, kvaliteetne haridus maapiirkondades sageli üldse kättesaamatu – just nagu ka arstiabi, korrakaitse ja muud avalikud teenused.
Kõlbeline kasvatus koolides on olematu. Tihti ka perekondades või neis kooslustes, mis perekondadest alles on jäänud. Perekonna ja abielu mõisted on pideva ja agressiivse ideoloogilise rünnaku objektiks, kusjuures rünnakus osalevad aktiivselt paljud otseselt või kaudselt riigipalgalised tegelased.
Meedia kvaliteet on allapoole igasugust arvestust – vale ja tõde on pidevalt ärasegatud, uudiste ja meelelahutuse eraldusjooned kõike muud kui selged. Kommertsmeedias on tõetaotlus allutatud kasumijanule ning laialdaselt tegeletakse pigem ühiskonna manipuleerimise kui tema informeerimisega. Konflikte õhutatakse, võimendatakse ja ekspluateeritakse, et sellest profiiti lõigata. Eriti teravalt ilmneb probleem seonduvalt rahvusringhäälinguga, mille raskekujulist ideoloogilist kallutatust ei suudeta juba ammu varjata. Poliitiliste protsesside suunamiseks ja avaliku võimu ohjamiseks võimelist reaalset organiseerunud kodanikuühiskonda peaaegu ei eksisteeri, selle asemel vohab valitsuse käepikendusena tegutsev ja võimuringkondade ideoloogiliste huvide eest seisev riiklikult rahastatud võltskodanikuühiskond. Jne, jne, jne…
Aga presidendilt valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud Luukas Kristjan Ilves ei näe muud probleemi kui see, et talvel võiks olla rohkem päikest ning ka paar lennuliini soojale maale võiks olla rohkem.
Selline on Eesti elu AD 2018.
Päev hiljem saime näha sama mentaliteedi väljendust ka teeneka eurobürokraadi, president Kersti Kaljulaiu esituses.
Vaevalt jõuab keegi enam järge pidada, kui palju kordi oleme kooseluseaduse tühistamise kontekstis kuulnud jutte sellest, et inimestele kord juba antud õigusi ei saa ega tohi tagasi võtta. Nagu varemgi Objektiivi veergudel toonitatud, on niisugused jutud läbinähtavalt valelikud.
Vastupidiselt kooseluseaduse pooldajate valedele pole nimetatud seadus selle enda sätete kohaselt jõustunudki ning jõustumata seadusest ei tulene mitte kellelegi mitte mingisuguseid õigusi, mistõttu polegi mingeid õigusi kelleltki tagasi võtta.
Veelgi enam: ükski seadus pole tühistamatu ning et seadusandlik praktika, millega võetakse inimestele kord juba antud õigused tagasi, on mitte ainult levinud, vaid ka vasakpoolsete endi poolt laialdaselt aktsepteeritud.
Juhusliku näitena sellest võib tuua esile valitsuse plaani võtta kodanikelt ära oluline osa õigusest omada enesekaitseks relvi või siis mõne aasta eest tehtud seadusemuudatuse, millega võeti vanematelt ära õigus otsustada, kas nende alaealised tütred võivad teha aborti. Mainida võib ka abikaasadelt ühise tuludeklaratsiooni esitamise õiguse äravõtmist.
Tegelikult räägivad vasakliberaalid sellest, et kord juba antud õigusi ei saa tagasi võtta, üksnes oma huvide edendamiseks ning oma ideoloogiliste võitude kindlustamiseks.
Eriti reljeefselt tuleb see välja seoses asjaoluga, et Iirimaa valitsus on otsustanud korraldada vaid mõne kuu pärast ehk maikuu lõpus rahvahääletuse, tühistamaks 1983. aastal samuti referendumil vastu võetud põhiseaduse kaheksanda paranduse, millega tagati sündimata lastele konstitutsiooni tasandil teiste inimestega võrdne õigus elule.
Mõelgem korraks, millega on reaalselt tegu: rahvahääletusele pannakse küsimus, kas võtta kõige haavatavama ja kaitsetuma ühiskonnagrupi esindajatelt ära neile põhiseadusega tagatud kõige elementaarsem õigus ehk õigus elada.
Kui Euroopa Liit muretseks reaalselt inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete pärast, siis peaks praegu Iirimaa homoseksuaalist peaministri Leo Vardakari juhitava valitsuse suunal tehtama ennekuulmatult teravat kriitikat. Selle kriitika õiglast mastaapi võib ette kujutada, kui jutt käiks plaanist panna rahvahääletusele küsimus näiteks juutide, moslemite või homoseksuaalide eluõiguse radikaalsest piiramisest ning nende tahtliku tapmise seadustamisest.
Tegelikult näeme aga risti vastupidist – nii Euroopa Liidu ringkonnad kui ka teised end inimõiguste eestkõnelejatena esitlevad ühendused hoopis soosivad ja toetavad Iirimaa liberaalse valitsuse samme sündimata lastelt eluõiguse äravõtmiseks ning nimetavad selle vastaseid inimõiguste ja sallivuse vaenlasteks. Täpselt sama käekirja nägime siis, kui Poola valitsus plaanis tugevdada sündimata laste eluõiguse kaitset – sellele plaanile sai osaks mitte euroliidu toetus, vaid terav kriitika ja ähvardused.
Kõik see annab tunnistust iiveldamaajavast silmakirjalikkusest, valelikkusest ja kalkusest. Ajastul, mil valetamisest, petmisest ja manipuleerimisest on saanud võimuringkondade teine loomus ja igapäevane praktika, ei ole selles enam midagi üllatavat. Küll aga on see jäädavalt alatu, põlastusväärne ja eemaletõukav.
Katoliku Kirikus Eestis kasutusel olev apostlite usutunnistuse tõlge kätkeb teadmata põhjusel üht olulist viga. Nimelt on sellest jäänud välja sõna “Jumal”, mis ladinakeelses tekstis on selgelt olemas, olgugi, et Eesti Apostelliku Administratuuri kodulehel toodud ladinakeelses tekstis sõna “Jumal” (Deus) teadmata põhjusel ei ole:
Ladina keeles:
… tértia die resurréxit a mórtuis, ascéndit in cælos, sedet ad déxteram […] Patris omnipoténtis, …
Eesti keeles:
… kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, läinud Taevasse, istub […] oma kõigeväelise Isa paremal käel; …
Credo in Deum Patrem omnipoténtem, Creatorem cæli et terræ, et in Iesum Christum, Filium Eius unicum, Dominum nostrum, qui concéptus est de Spíritu Sancto, natus ex Maria Virgine, passus sub Póntio Piláto, crucifixus, mórtuus, et sepúltus, descéndit ad ínferos, tértia die resurréxit a mórtuis, ascéndit ad cælos, sedet ad déxteram Dei Patris omnipoténtis, inde ventúrus est iudicáre vivos et mórtuos. …
Ka teistes keeltes on apostlite usutunnistuses ladinakeelsele algtekstile vastavalt (osutatud kohas) sõna “Jumal” selgelt olemas – siin on mõned näited, mis kinnitavad, et selles väga olulises aspektis valitseb tõlgetes täielik ühtsus.
ressuscitou ao terceiro dia; subiu aos céus; está sentado à direita de Deus Pai todo-poderoso; …
Niisiis on selge, et eestikeelsesse tõlkesse apostlite usutunnistusest on sattunud sisse tõsine viga, mis tuleks esimesel võimalusel kõigis käibel olevates tekstides ametlikult parandada. Samuti tuleks katoliiklastele anda sellest parandusest teada, et vigast tõlget enam ei kasutataks.
Probleemist on teadlik ka piiskop Philippe Jourdan ning loodetavasti leiab see peagi lahenduse.
Siin on näide sellest, kuidas meie riigis asjad käivad ning kuidas reaalseid ja põhimõttelisi eriarvamusi ei taheta poliitilistesse aruteludesse kaasata. Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjonist võeti minuga 17. mail ühendust ja küsiti, kas oleksin nõus pidama 5. juunil toimuval komisjoni istungil ca 15 minutilise ettekande seonduvalt küsimusega sellest, kas Eestis tuleks seadustada nn surrogaatemadus. Samal päeval tänasin kutse eest, kinnitasin, et valmistan istungil osalemiseks ettekande ette (mida olengi juba teinud, koondades selleks materjali) ning saatsin vastavalt palvele ka oma ettekande põhiseisukohtade lühikese selgituse:
“[U]ldjoontes kavatsen kindlasti põhjendada, miks nn surrogaatemaduse seadustamine on vale samm (ennekõike lapse väärikuse ja õiguste seisukohast – laps pole asi ja lapsekandmine teenus, millega kaubelda). Lisaks sellele tahan põhjendada, miks see ei ole rahvastikukriisi lahendamise seisukohast sugugi mitte oluline ega vajalik, erinevalt mitmetest muudest sammudest, mis tuleks reaalselt rahvaastikukriisi ületamise suunas liikumiseks astuda.”
Eile võeti minuga aga Riigikogust uuesti ühendust ja teatati, et esitatud kutse võetakse minult sisuliselt tagasi, ettekande võimalus antakse hoopis Eesti Kirikute Nõukogule ja mina võin soovi korral saada sõna kuni kaheks minutiks. Omalt poolt oskasin vaid imestust väljendada, millisel moel asju aetakse ning vastasin nõnda:
Tere!
Pean tunnistama, et ma ei mõista niisugust asjaajamise korda. Eeldan, et kui minu poole on pöördutud ettepanekuga pidada ettekanne ja kui selles on ka kokku lepitud, siis peetakse kokkuleppest ka kinni. Sisuliselt on antud juhul tegu kokkuleppest taganemise ja kutse tagasivõtmisega, sest kahe minutiga ei saa [tõsisel teemal] ettekannet pidada viisil, mis võimaldaks küsimuse vähegi adekvaatset käsitlust. Ettekande kutse tagasivõtmine on kahtlemata ebaväärikas ja kui riigikogu komisjon lubab endale sellist käitumist, tuleb seda pidada kahetsusväärseks. Mina omalt poolt pole endale kunagi kellegi suhtes niisugust käitumist lubanud ega aktsepteeri sellist käitumist ka enese suhtes, mistõttu loobun niisugusel juhul istungil osalemisest. Loodetavasti ollakse tulemusega rahul ning istung saab peetud tavapärses ideoloogiliselt üheülbalises meeleolus, kus sisulised ja selgelt esitatud vastuväited nn surrogaatemaduse seadustamisega edasiliikumsieks puuduvad.
Pettumusega
Varro Vooglaid
Seni ei ole minult tõesti ühtegi kutset tagasi võetud, aga ükskord on ikka esimene. Pealegi potsatas mulle täna postkasti juba uus kutse samale üritusele, kuigi, tõsi, sedapuhku kutsuti mind juba mitte seisukohta väljendama, vaid kuulama:
Kutsun Teid komisjoni esimehe nimel Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni avalikule istungile 5. juunil, kus keskendutakse asendusemadusele. Komisjoni eesmärgiks on algatada ühiskonnas debatt asendusemaduse riikliku reguleerimise küsimuses.
Istungil teevad ettekande Eesti Naistearstide Seltsi president dr. Made Laanpere, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Meego Remmel ja Justiitsministeeriumieraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus.
Istung algab kell 13.15. Palun Teil kohale tulla 10-15 minutit varem ja võtta kaasa pildiga dokument.
Palume tähele panna, et parkimine Riigikogu hoone esisel platsil ei ole võimalik. Kui tulete autoga, soovitame selle jätta Harjuoru parklasse.
Täpsustus: meenus, et tegelikult on see siiski teine kord, mil mulle esitatud kutse on tagasi võetud – eelmine kord tegi seda TV3.
Eile õhtul kella poole seitsme paiku avaldati Postimehe veebiväljaandes Olev Remsu arulagedatest väidetest kubisev artikkel, milles on muu hulgas kirjutatud, nagu oleks mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”.
Kui sellele mu tähelepanu juhiti, saatsin õhtul Postimehe arvamustoimetuse juhatajale Neeme Korvile ja arvamustoimetajale Marti Aavikule kirja, kus palusin selgitust, miks on Postimees võtnud avaldada niisuguseid otseseid valeväiteid kätkeva artikli:
Tere!
Minu rahuliku ja argumenteeritud artikli [rahvaalgatuse taastamise vajalikkuse teemal] lükkasite hiljuti tagasi. Samas olete aga otsustanud avaldada Olev Remsu artikli, kus on minu suhtes esitatud täiesti naeruväärne väide.
Kui pidasite niisuguse väite avaldamist põhjendatuks, siis palun näidake ühtlasi ära, kus olen mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Kui te seda aga näidata ei oska – mis oleks ootuspärane, sest ma ei ole seda teinud –, siis palun öelge, miks te niisugust otsest valet avaldate.
Nördinult
Varro Vooglaid
Postitasin sama kirja ka kõnealuse artikli kommentaariumisse, et juhtida lugejate tähelepanu Remsu kõnealuse väite täielikule alusetusele. Kui täna hommikul kommentaariumile pilgu peale viskasin, avastasin aga, et kommentaar on kustutatud.
Selle peale postitasin uue kommentaari, kus juhtisin esimese kommentaari kustutamisele tähelepanu ja tõin selle algse sisu uuesti välja:
Siin on hea näide, kuidas Postimehe toimetus tegutseb. Eile õhtul postitasin Postimehe lehel kõnealuse artikli kommentaariumisse oma kirja arvamustoimetusele, kus palusin selgitada, miks võeti avaldada Remsu artikkel, kus on väidetud otsest valet, nagu oleks mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Selle asemel, et oma viga tunnistada, kustutas Postimehe toimetus mu kommentaari lihtsalt ära. Jõudu tööle, “kvaliteetajakirjandus”!
Vähem kui tunni aja jooksul sai ka see kommentaar Postimehe toimetuse poolt kustutatud, mistõttu postitasin kolmanda kommentaari:
Vägev! Esmalt kustutas Postimehe toimetus ära mu kommentaari, kus palusin selgitada, miks avaldati Remsu artikkel, kus on väidetud minu kohta otsest valet, naga oleks ma president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Seejärel kustutati ära kommentaar, milles palusin selgitada, miks esialgne kommentaar ära kustutati. Nüüd postitan kolmanda kommentaari ja jään ootama ka selle kustutamist! Jõudu tööle, “kvaliteetajakirjandus”!
Ootuspäraselt kustutati ka see kommentaar ca poole tunni jooksul.
Ilmselgelt ei ole minu kommentaaride kustutamiseks Postimehe enda poolt paikapandud põhimõtete kohaselt alust, sest nagu Postimees on ise määratlenud, kustutatakse kommenteerimiskeskkonnast kommentaarid, mis “sisaldavad roppusi; õhutavad rahvaste ja rasside vahelist vaenu, sõda; kutsuvad üles narkootikumide ja relvade kasutamisele, riigi kukutamisele või reetmisele või konkreetsete isikute suhtes füüsilisele vägivallale; levitavad valet või halvustavad põhjendamatult teisi isikuid”.
Seega ei näi meelevaldne järeldada, et mu kommentaarid kustutati mitte selle pärast, nagu oleks need kommenteerimise tingimuste vastu eksinud, vaid lihtsalt selle pärast, et need osutasid Postimehe poolt täiesti alusetute süüdistuste levitamisele. Eelnevat silmas pidades võiks Postimees selguse huvides kommentaaride tingimustesse lisada, et kustutakse mitte ainult kommentaarid, mis levitavad valet, vaid ka kommentaarid, mis juhivad tähelepanu Postimehe poolt valede levitamisele.
Seejuures on Postimehe poolt Remsu valeväidete avaldamine ja levitamine otseselt vastuolus Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksiga, mis sätestab punktis 3.5., et toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, faktide tõesust sõltumata sellest, kas avaldatava/edastatava materjali autoriks on toimetuse töötaja või keegi teine. Antud juhul on Postimees mitte üksi avaldanud otsest valet sisaldava artikli, vaid ka ei reageeri olukorras, kus valede levitamisele on tähelepanu juhitud.
Pikalt ei ole mõtet seda juhtumit kommenteerida, sest faktid räägivad enese eest.
Peavoolumeediale meeldib üha enam rõhutada oma staatust kvaliteetmeediana ja heita alternatiivmeediale ette libauudiste levitamist. Samas levitatakse ise südamerahus otseseid libauudiseid (mida muud on väide, nagu oleks mina president Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”?) ning kustutatakse kommentaare, kus sellele tähelepanu juhitakse või selle vastu protesteeritakse.
Sellist käitumist silmas pidades ei ole Postimehel moraalset autoriteeti alternatiivmeediale moraali lugeda ega kvaliteetse ajakirjanduse kohta loenguid pidada.
Just seda ütlesin hiljuti Ühiskonnauuringute Instituudi seminari järgselt silmast silma ka Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavikule, vastuseks tema väitele, et Postimees ootab alternatiivmeediumitelt õiglast ja lugupidavat suhtumist. Toonitasin, et lugupidava suhte eelduseks on vastastikkus ning et kui Postimehe toimetus lubab endale nt Aadu Luukase preemia tembeldamist “Putini preemiaks”, kuna see anti SAPTK-le, siis tasuks nn kvaliteetmeedial esmalt peeglisse vaadata.
Kokkuvõttes nähtub aga ka antud juhtumist, et libauudiste levitamine ei ole peavoolumeedia jaoks probleem, eeldusel, et levitatavad valed on toimetusele ideoloogiliselt ja poliitiliselt meelepärased. Postimehe poolt avaldatud artiklist jääb lugejatele teadmine, nagu oleks mina president Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”, olgugi, et ma ei ole seda mitte kusagil ega mitte kuidagi teinud.
Proovisin üle pika aja saada ühe arvamusloo avaldatud ajalehes Postimees, mitte niivõrd omal initsiatiivil, aga lähtudes laiema ringi inimeste soovist juhtida artikli objektiks olevatele probleemile avalikkuse tähelepanu. Nagu arvata võis, ei võtnud Postimees artiklit vastu, olgugi, et teema on oluline ja aktuaalne ning minu artikkel on mu parima arusaamise kohaselt igati korrektne, argumenteeritud ja esitab seisukoha, mida pole sel teemal veel peavoolumeedias väljendatud. Iseenesest on tänuväärne, et Postimehe arvamustoimetusest üldse vastati – varasemad kogemused näitavad, et sageli ei saa arvamustoimetusest enne mitut järelepärimist üldse vastust. ERRi uudisteportaal võttis aga artikli kohe avaldamiseks ja avaldas selle terviklikul kujul.
Valitsuskoalitsiooni plaan rahvaalgatuse taastamiseks on üksnes näiline ja sisuliselt mõttetu, sest ilukõnest hoolimata ei muudaks see kehtiva korraga võrreldes praktiliselt mitte midagi.
Mõne päeva eest tõi valitsuskoalitsioon avalikkuse ette plaani taastada Eesti Vabariigis rahvaalgatuse õigus. Peaminister Jüri Ratas ütles plaani põhjendades, et riik peab tulema vastu rahva soovile riigiasjades kaasa rääkida ning looma selleks suuremad võimalused.
Ühelt poolt on tervitatav, et valitsuserakonnad tunnistavad lõhet rahva ja võimulolijate vahel ning et nad väljendavad põhimõttelist soovi seda lõhet ületada. Ent teiselt poolt tuleb koalitsioonierakondade plaani lähemalt vaadeldes tõdeda, et välja pakutud meede ei ole selle lõhe ületamiseks kaugeltki piisav.
Kas see on vastuvõetav, et rahvusringhäälingu ajakirjanikud salvestavad ERRi stuuditehnikat kasutades (st justkui oma töö rutiinse osana) salaja ideoloogilistele oponentidele tehtud telefonikõnesid ja siis avaldavad neist omal valikul sobivaid fragmente, isegi, kui see, kellega kõne salvestati, ütles selgesõnaliselt, et ta ei soovi ERRile kommentaari anda?
Just nii talitas eile ERRi ajakirjanik Indrek Lepik mulle helistades. Sellega seonduvalt esitasin kaebuse ERRi ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerkile, küsides temalt niisuguse käitumise kohta hinnangut:
Tere, hr Tammerk!
Esitan käesolevaga kaebuse ERRi ajakirjaniku Indrek Lepiku käitumise suhtes, kuna ta salvestas minuga tehtud telefonikõne ja avalikustas selle kõne fragmendi ilma minule ütlemata, et ta üldse kõne salvestab, rääkimata salvestuse avalikustamise kavatsusest teavitamisest.
Minu arusaamise kohaselt eeldab ajakirjaniku eetiline käitumine, et kui on soov kõne salvestada, siis tuleks sellest teisele poolele selgelt teada anda. Hr Lepik küsis minult veel kõne jooksul selgelt, kas ma oleks nõus sel teemal kommentaari andma ja ma vastasin, et ei ole, kuivõrd ei ole selge, mida on Objektiiv valesti teinud.
Kui see on ERRis vastuvõetav ajakirjanduslik praktika, et ajakirjanikud salvestavad salaja telefonikõnesid ja avalikustavad neist omal valikul endale sobivaid fragmente, siis palun ka selle kohta kinnitust. Selles, et mind ei informeeritud kõne salvestamisest, võite ise veenduda, küsides hr Lepikult kõne terviksalvestuse faili.
Lugupidamisega
Varro Vooglaid
Ajakirjanike niisugune käitumine annab tunnistust tõsisest ajakirjandusliku professionaalsuse defitsiidist ja austuse puudumisest ajakirjanduseetika elementaarsete põhimõtete vastu. Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi (EAK) punkt 3.7 ütleb väga selgelt: “Ajakirjanik hangib heli- ja pildiülesvõtteid ning informatsiooni avalikult. Erandid on lubatud ülekaaluka avaliku huvi olemasolul, kui materjali pole võimalik teisiti hankida.”
Kui Tarmu Tammerk peaks vastama, et ERR ei näe siin EAK-s sätestatust hoolimata ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist, siis tuleb sellest kahtlemata teha tõsised järeldused. Muu hulgas tuleb edaspidi ERRi esindajatega suheldes lähtuda eeldusest, et vestlust võidakse salaja salvestada ning sellest salvestisest võidakse vabalt valitud fragmente vabalt valitud kontekstis eetrisse lasta.
Minu hinnangul ei peaks niisugused inimesed, kes lubavad endale tahtlikku ajakirjanduseetika põhimõtete rasket rikkumist, ERRis töötama. Kuigi, tõsi, ERRi puhul ei üllata enam peaaegu miski – latt on niivõrd madalale lastud, et teistele epistli lugemine ajakirjanduseetika ja professionaalse ajakirjanduse osas ajab lihtsalt naerma.
Eile öösel kell 00:44 Delfis avaldatud kommentaaris kiitis suhtekorraldaja Ivo Rull president Kersti Kaljulaiu kõnet, selgitades, et tegu oli nii sisuliselt kui ka vormiliselt igati sümpaatse, inimliku ja sooja etteastega.
Kuigi ma ei tea, kas Rulli sõnavõtt on osa presidendi suhtekorraldustööst, jääb sellest igal juhul niisugune mulje, sest justkui vägisi positiivset kuvandit kujundav iseloomustus on reaalsusega vastuolus. Tõsi, oli näha, et erinevalt alatasa rahvast hurjutanud Toomas Hendrik Ilvesest püüdis Kaljulaid koos oma kõnekirjutajate ja suhtekorraldusmeeskonnaga püüdlikult inimlikkust ja soojust väljendada, ent kuna seda tehti ebasiiralt, formaalselt ja tehislikult, oli mulje vastupidine.
Paraku on aga suhtekorralduskunsti tõhususe eelduseks just nimelt see, et paljud inimesed kipuvad “oma seisukohti” kujundama toetudes mitte oma kogemustele, vaid sellele, mida autoriteediks peetavas ajalehes-teles-raadios räägitakse-kirjutatakse, isegi kui see on reaalsusega risti vastupidine. Antud juhulgi ei üllataks, kui kiiduavaldus Kaljulaiu kõne suhtes oli kirja pandud veel enne, kui kõne üldse eetrisse läks.
Lisaks oli tähelepanuväärne, et kaksteist aastat kõrge euroametnikuna töötanud presidendi kõnest puudusid igasugused riiklikud sümbolid, mistõttu jäi mulje, nagu oleks tegu mitte riigipea uusaastakõne, vaid klassijuhataja või kelle iganes sõnavõtuga. Presidendi selja taga laiuv Kumu aatriumi hall tühjus oli sama iseloomutu kui kõne ise.
Panin Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri palvel kirja mõned read vastuseks küsimusele sellest, kuidas iseloomustada 2016. aastat nii Eestis kui ka maailmas laiemalt. Teiste toimetuse liikmete vastused samale küsimusele on kättesaadavad siit.
Mõeldes sellele, millised olid 2016. aasta kesksed sündmused, on raske midagi originaalset öelda, sest avaliku tähelepanu keskmes olnud asjad on niigi kõigile teada.
Poliitika vaatevinklist jäädakse Eestis möödunud aastat mäletama ilmselt parajaks farsiks kujunenud presidendimääramise, Edgar Savisaare Keskerakonna juhi kohalt tõrjumise ja Reformierakonna opositsiooni kukkumisega päädinud valitsusevahetuse kaudu. Märkimisväärset lootust, et need sündmused võiks sillutada teed põhimõttelistele ühiskondlikele muutustele, ei ole põhjust hellitada. Pigem on tõenäoline, et ideoloogilises plaanis jätkub poliitiline elu enam-vähem samas võtmes, sest eks ole kaasaegse liberaalse poliitilise paradigma keskmes just nimelt eesmärk tagada ühiskonna liikumine üldjoontes ühes ja samas suunas sõltumata sellest, milliste parteide käes juhtub konkreetsel ajahetkel n-ö jäme ots olema.
Raske on muutustele loota ka teadmises, et Eesti Vabariik on iseseisev üksnes vormiliselt – iseotsustamise piirid jäävad aina ahtamaks ning samuti kuivavad kokku iseseisvuse kui autarktilisuse moraalsed, kultuurilised, demograafilised, militaarsed, rahanduslikud ja majanduslikud eeldused. Selles kontekstis näib üha enam, et poliitilised positsioonid on täidetud mitte iseseisva riigi valitsejate ning oma rahva esindajate ja teenijate, vaid globaalsete võimusüsteemide asehalduritega.
Maailmamastaabis olid enim kõneainet pakkunud konkreetseteks sündmusteks Brexit ehk Suurbritannia otsus lahkuda Euroopa Liidust ja Trumpi valimine USA presidendiks. Laiemas plaanis andsid aastale tooni verised sündmused Süürias ja Iraagis ning Euroopat tabanud massilise immigratsiooni laine. Paljud inimesed näevad Brexitit ja Trumpi tõusmist USA presidendiks märkimisväärsete tagasilöökidena globalistliku võimu tsentraliseerimise projekti elluviimisele, ent kas see ka reaalselt nii on, seda näitab aeg. Rutakalt ei tahaks selles osas järeldusi teha, kuna avalikus ruumis valitsev desinformatsioon ja selle kaudu elluviidav manipulatsioon on kolossaalne. Samas ei saa välistada, et nt Brexit kuulutab Euroopa Liidu lagunemist – kas see nii on, selle kohta saab rohkem öelda pärast tuleva aasta aprillis toimuvaid Prantsusmaa presidendivalimisi.
Paraku on väga raske näha lääne ühiskonna jaoks ilma vaimse pöördumiseta kusagilt lootust terendamas. Kogu revolutsiooniline projekt, mille keskmes on juba aastasadu olnud õhtumaade ühiskonna lahtirebimine oma religioossest, moraalsest, kultuurilisest ja ajaloolisest identiteedist ning selle asendamine väärastunud inimese- ja vabadusekäsitlusel rajaneva raha-, naudingu- ja riigikultusega, päädib varem või hiljem katastroofiga. Perekonna lagundamine, sootuseideoloogia kehtestamine ja inimloomuse tunnetuse moonutamine, austuse puudumine inimelu vastu ja sündimata laste massiline tapmine, nn multikultuurse ühiskonnamudeli juurutamine ja ühiskonna islamiseerumine ning riigi mõjusfääri ja riiklike struktuuride jätkuv paisutamine annavad paralleelselt äärmiselt tõsise demograafilise kriisiga tunnistust elamisest reaalsusest irdunud ideoloogilistes pettekujutelmades. Küsimuseks jääb, kas ühiskondlik katastroof saab olema totaalne või jääb veel võimalus meeleparanduseks.
Igal juhul on raske eitada pingete hüppelist kasvu ühiskonnas. Varem või hiljem päädib selline protsess vägivalla ja verevalamisega. Pingete lahenduseks ei saa aga olla loobumine vastuseisust ühiskonda loomuseadusest lahtirebivate revolutsiooniliste ambitsioonide elluviimisele, vaid lahtiütlemine revolutsiooniliste ambitsioonide ühiskonnale pealesurumisest. Ühiskonda ei lõhesta ega lõhu mitte konservatiivid, kes seisavad ilusa, õige ja hea kaitsel, vaid end erinevate imalate ja üha vähemaid inimesi veenvate valelike loosungitega ehtinud revolutsionäärid.
Kirjutasin juba eelmise nädala lõpus veel ühe artikli ühisdeklaratsioonide kaotamise teemal (varasemad käsitlused on kättesaadavad siit, siit ja siit), aga Postimees avaldas selle oma veebiväljaandes alles täna pärastlõunal, mistõttu kadus mõtteavaldus põhimõtteliselt musta auku (tervikkujul on artikkel kättesaadav Objektiivis).
Aga mis seal ikka – ega meedias mingite argumentide esitamise tõttu võimulolijatel ükski asi nii või teisiti elluviimata ei jää, sõltumata argumentide kaalukusest. Praeguseks on kobarseaduse eelnõu, millega mh võeti abikaasadelt tulude ühisena deklareerimise võimalus sisuliselt ära, juba koalitsioonierakondade poolt parlamendis läbi surutud ning presidendi poolt protestidest hoolimata väljagi kuulutatud.
President Kersti Kaljulaiu selgitus selle kohta, miks ta seaduse välja kuulutas, olgugi, et tema hinnangul on selle vastavus põhiseadusele tõsiselt küsitav, jääb mulle seejuures arusaamatuks. Põhiseaduse § 107 lg 2 ütleb selgesõnaliselt, et “Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks”.
Selle asemel kuulutas aga president seaduse kiiresti välja, andes üksnes õiguskantslerile mõista, et too võiks süveneda küsimusse seaduse põhiseaduspärasusest. Nõnda tegutsedes ja vastutust vältides toimis president osana valitsuse teerullist, mitte selle takistaja või talitsejana. (Väga tabava kommentaari kirjutas selle kohta Rait Maruste.)
Igal juhul on see kahetsusväärne, et võimulolijad (valitsuse liikmete, koalitsioonierakondade parlamendisaadikute ja presidendi näol) on nii kergekäeliselt valmis ellu viima abielu- ja perekonnavaenulikke samme, mis tabavad eriti valusalt just ise hakkama saada püüdvaid paljulapselisi (või puuetega lastega või lähedaste eest hoolitsevaid) abielupaare, kus üks abikaasadest suure tõenäosusega ei saa palgatööl käia.
Näiteks minu perekond kaotab selle otsuse tõttu ligi 2400 eurot aastas võrreldes täpselt sama suure sissetulekuga paariga, abielus või mitte, kus tulu teenitakse lihtsalt mõlema osapoole poolt võrdsetes osades. Meie jaoks on see suur summa.
Kui seni kehtinud korra kohaselt saime igas kuus tulumaksuvabastust 340 euro ulatuses (mõlema kohta 170 eurot), siis uue korra kohaselt ei saa üldse, samal ajal kui samasuguse sissetulekuga, ent kahe tuluteenijaga abielus või lihtsalt koos elavatel paaridel tõuseb igakuine maksuvabastus ca tuhande euroni.
Kõnealust eelnõud pooldanud valitsuse ja riigikogu liikmete arvates on see meie perekonnale vajalik karistus selle eest, et mu abikaasa ei saa kuue lapse kasvatamise ja majapidamise eest hoolitsemise kõrvalt palgatööl käia. Sõnum mu abikaasale, kes on mulle teadaolevaist üks kõige tublimaid ja töökamaid inimesi, on lihtne: “Ära istu niisama kodus, vaid mine tööle!” Selle sõnumi peale mõeldes tahaks sõnumi saatjailt küsida “hüva nõu” ka selles osas, kuhu lastekodusse nad soovitaks lapsed viia…
Kui keegi ütleb, et vähemasti antakse meile kolme ja enama lapsega perede toetuse tõstmisega võimalus ühisdeklaratsiooni esitamise võimaluse sisulisest äravõtmisest tuleneva kaotuse korvamiseks rohkem sotsiaalabi kerjata, siis… väga pehmelt öeldes see rõõmu just ei valmista. Lootust ületada rahvastikukriisi läbi selle, et kahandada veelgi suuremate perekondade võimet iseseisvalt hakkama saada, tehes nad veelgi enam sotsiaalabist sõltuvaks, ei oska ma tõlgendada muu kui raskekujulise intellektuaalse piiratuse ilminguna.
Selgitasin Tallinna TV saates “Uudis+”, et kahetsusväärselt alustas uus valitsus oma perepoliitika elluviimist abielupaaride ahistamisega, võttes neilt sisuliselt ära võimaluse käsitleda tulu deklareerimisel oma sissetulekut ühise tervikuna (intervjuu kokkuvõtte leiab siit). Sama teemat käsitlesin varem kahes arvamusloos (vt siit ja siit). Samateemalist pöördumist peaminister Jüri Ratase poole saab lugeda siit.
Seoses konverentsiga “Millist Eestit me tahame?” korrastasin mõtteid seonduvalt õigluse ja poliitikaga. Tegelikult tahaks seda teha oluliselt põhjalikumalt ja ehk avaneb mitte liialt kauges tulevikus selleks ka võimalus.
Eelmisel nädalal sai avalikkus Kanal 2 saate “Radar” vahendusel teada, et homoaktivistid on läinud kooseluseaduse läbisurumise lõpule viimiseks uuele rünnakule.
Kokkuvõtlikult öeldes on ühe kõige agressiivsema homoaktivistina tuntud Reimo Mets otsustanud minna Eesti Vabariigi vastu kohtusse, sest ta ei ole rahul olukorraga, kus riigikogus ei ole siiani õnnestunud kooseluseaduse rakendusakte läbi suruda.
Metsa hinnangul on kooseluseadus praegusel kujul, kus see on justkui vastu võetud, sisuliselt mõttetu, kuna rakendusaktide puudumise tõttu ei saa seda jõustada. Sellist olukorda nimetab ta homoseksuaalide mõnitamiseks.
Poliitikute survestamine kohtu abil
Mets ise väidab, et ta ei taha, et tema ettevõtmisest jääks mulje, nagu püüaks ta poliitikuid survestada. Ent samas kinnitab ta enesele otseselt vastu rääkides, et just seda ta teha püüabki, lootes kohtu abil survestada seaduseandjat ehk parlamenti kooseluseaduse läbisurumist lõpule viima.
“Ma lihtsalt üritan saavutada teiste meetoditega seda, mida ma olen algusest peale rääkinud. Töötage välja üks korralik regulatsioon – tehke midagi,” avab Mets oma eesmärkide tagamaid ja lisab, et “kui kohus ütleb, et nüüd tuleb teha midagi, siis see on väga oluline indikaator poliitikutele, et nüüd tegelikult ka tuleb hakata midagi tegema.”
Tänane uudis selle kohta, et peaminister tegi ettepaneku nimetada välisministriks Jürgen Ligi ja haridusministriks Maris Lauri, annab tunnistust tõsiasjast, et valitsuses jaotatakse portfelle mitte lähtudes kompetentsusest, vaid positsioonist partei hierarhias.
Nii mõndagi reformierakonna ministrit vaadates võib vaid imestada, kust sellised multitalendid leitakse.
Hanno Pevkur on noorest east hoolimata jõudnud istuda nii sotsiaalministri, justiitsministri kui ka siseministri toolil. Reformierakonna halliks kardinaliks nimetatava Rain Rosimannuse abikaasa Keit Pentus-Rosimannus on aga arvatud kompetentseks täitma nii keskkonnaministri kui ka välisministri rolli. Peagi haridusministri ametisse astuv Maris Lauri tegutses aga eelnevalt rahandusministrina, samal ajal kui praegu majandus- ja taristuministri ülesandeis olev parteibroiler Kristen Michal pidas veel mitte kuigi ammu justiitsministri ametit.
Ent Reformierakonna tõeline jokker on nüüd välisministeeriumi ohje oma pihku haarav Jürgen Ligi, kes on varem arvatud võimeliseks juhtima nii rahandusministeeriumit, kaitseministeeriumit kui ka haridusministeeriumit. Sümfooniaorkestri kontekstis tähendaks Ligi üleinimlike võimete diapasoon suutlikkust olla solistiks nii viiulil, oboel, harfil kui ka tromboonil. Olümpiamängudel võimaldaks selline talendi mitmekesisus sekkuda aga medalikonkurentsi nii maadluses, iluuisutamises, kujundujumises kui ka teivashüppes.
Meie hiljutisel ringreisil viibides sain Saaremaal olles kirja ühelt ajakirjanikult, kes soovis rahvaalgatuse teemal ajalehes The Baltic Times avaldamisele tuleva artikli tarvis intervjuud teha ja küsis, kas leiaksin aega, et telefoni teel või kirjalikult küsimustele vastata. Kuivõrd eelistan oluliste asjad korral alati ajakirjanikele vastata kirjalikult, et jääks täpne jälg, mida ja millises kontekstis ma ütlesin, vastasin, et võin püüda hilisõhtul leida aega, et tema küsimustele vastused saata.
Nii tegingi, kella 23 paiku õhtul, olles jõudnud läbi lõputuna näiva vihmasaju sõita Saaremaalt Pärnusse ja sealt edasi Võrusse. Aga kui ajakirjanik saatis mõne päeva eest artikli lõplikul kujul ülevaatamiseks, siis avastasin, et minu vastustest oli kasutatud vaid mõnda lauset ning põhiosa artiklist moodustasid teiste inimeste selgitused selle kohta, miks rahvaalgatuse taastamine ei oleks tegelikult hea mõte. Et minu poolt inglise keeles kirja pandud vastused lihtsalt tühja ei läheks, siis olgu need vähemalt siin välja pandud.
Siin on üks ma ei tea kui paljudest näidetest selle kohta, kuidas EPL-i ja ERR-i poolt enam-vähem täpselt kahe aasta eest laiali lennutatud laim SAPTK ja minu isiku suhtes elab oma elu.
Pressinõukogu on ammu tuvastanud (vt ka siit), et süüdistused ja kahtlustused, nagu oleks SAPTK-l mingid sidemed Venemaa võimuringkondadega, olid täiesti alusetud. Ometi on laim nagu džinn, mida naljalt pudelisse tagasi ei püüa.
Kunagi arutasin küsimust ka ühe asjatundliku advokaadiga, küsides, kas selliste kommentaaride pinnalt, nagu alltoodud pildil näha, ei saaks pöörduda kohtusse. Tema vastuse tuum oli järgmine:
“[P]ean teie kurvastuseks ütlema, et eeltõendamismenetlus raames ei ole võimalik enam anonüümseid netikommentaatoreid leida. Varasemalt oli kohtupraktika, kus eeltõendamismenetluse raames tuvastasid kostja ja siis esitasid tema vastu hagi. Nüüd on viimased aastad kohtud oma praktikat muutnud ning on asunud seisukohale, et eeltõendamismenetluse eesmärk ei ole kostjate leidmine. Ma tean, et selles osas on justiitsministeeriumis plaanis teha seadusemuudatus, kuid hetkel…”
Kui nüüd just tänaseks midagi oluliselt muutunud ei ole, siis tähendab eelöeldu sisuliselt seda, et praktiliselt ei olegi võimalik (niisuguste juhtumite korral) Eesti Vabariigis kohtulikult oma head nime kaitsta. Kommentaatorid võivad kirjutada sinu kohta kindlas kõneviisis laimu ja midagi teha polegi. Seega on põhiseaduse §-s 17 sätestatud printsiip “Kellegi au ega head nime ei tohi teotada” mitte lihtsalt tagamata, vaid tagamatu.
Kui küsisin advokaadilt arutelu lõpetuseks, et kui anonüümses kommentaaris väidetakse minu kohta asju, mis ei vasta tõele ja on laimavad, siis kuidas ma peaksin üldse oma õigusi kaitsma, sain vastuseks nõutu õlakehituse ja tõdemuse, et nii see tõesti olema ei peaks… Raske on nimetada sedasi toimivat riiki õigusriigiks.
Sel nädalal alustas Tervise Arengu Instituut (TAI) juba kes teab mitmendat korda suvist kampaaniat “Kumm on seks!”, mis sedapuhku keskendub meestega seksivatele meestele. Nii nime kui ka sisu poolest lameda kampaaniaga, mille raames riputati Tartus ja Tallinnas bussipeatustesse plakatid intiimselt teineteise embuses olevatest meestest, seonduvad mitmed põhimõttelised probleemid.
Valelikud selgitused
Esiteks on ilmne, et kampaania eestvedajate selgitused kampaania eesmärkide kohta on valelikud. Kuigi Sotsiaalministeeriumi haldusalas tegutsev TAI selgitab, justkui lähtuks kampaania eesmärgist teadvustada meestega seksivatele meestele paremini suguhaiguste vältimise võimalusi, on läbinähtav, et tegelikult teenib kampaania ennekõike homopropagandistlikku eesmärki harjutada ühiskonda mõttega, et homoseksuaalsed suhted on igati normaalsed, moraalsed ja ühiskondlikku heakskiitu väärivad.
Kampaania tegelik mõte on ärritada avalikkust ning istutada poiste ja noorte meeste hinge teadmine, et nende suhted teiste poiste või meestega võivad võtta ka seksuaalse vormi ning selles pole midagi imelikku.
Eesti Ekspressi toimetusest küsiti minu käest kommentaari paavst Franciscuse poolt järjekordses lennukis antud intervjuus tehtud väljaütlemisele, mis on saanud liberaalses meedias (vt ERR ja Delfi) hiiglaslikku kajastust ning tekitanud meelevaldsetele tõlgendustele ainest andes ka rohkelt segadust. Alljärgnev on minu vastus.
Tere!
Paavst Franciscuse poolt erinevates intervjuudes tehtud väljaütlemised on kahjuks põhjustanud palju vääritimõistmist ja segadust, mitte ainult selles, vaid ka mitmetes muudes küsimustes. Et saada autoriteetne seisukoht, kuidas paavsti avaldusi tõlgendada, oleks kõige mõistlikum pöörduda piiskop Philippe Jourdani poole.
Mina kui tavaline ilmikust katoliiklane püüan lähtuda paavsti avalduste tõlgendamisel Katoliku Kiriku õpetusest ehk mõtestada neid lahti viisil, mida toetab Kiriku õpetuslik autorieet. Katoliku Kiriku Katekismus ütleb punktides 2357 ja 2358, et ühest küljest on homoseksuaalne kalduvus vastuolus inimloomusega ning sellisena “objektiivselt väärastunud” (objectively disordered), ent teisest küljest tuleb inimesi, kes sellise kalduvuse all kannatavad, kohelda lugupidamise, kaastunde ja taktiga ning nende suhtes tuleb hoiduda ebaõiglasest diskrimineerimisest (vt lähemalt siit).
Ka SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegevuses oleme alati püüdnud lähtuda sellest samast põhimõttest, eristades inimesi ja nende tegusid ning mõistes hukka mitte patustaja, vaid patu kui loomuvastase ja ebamoraalse teo – kusjuures patuks ei ole ükski loomuvastane kalduvus kui selline, vaid sellele kalduvusele andumine. Nagu kirjutasin 2014. aata kevadel väljaantud bukletis: “Me peame alati säilitama homoseksuaalse kalduvusega inimeste vastu lugupidava suhtumise, kuid see ei tähenda, et peame loobuma tõe rääkimisest homoseksuaalsuse ja homosuhete kohta. Hoolimist ja armastust ei eksisteeri väljaspool tõde.”
Eilsel ajaloolisel referendumil otsustasid britid öelda “EI” üha agressiivsemate föderaliseerumisambitsioonidega Euroopa Liidule ning võtta oma suveräänsuse tagasi, taastades seeläbi olulise osa rahvusliku iseotsustamise õigusest ja võimalusest.
Brittide otsus on vallandanud tõelise meediatormi ühes kõikvõimalike arvamusdiilerite reaktsioonidega. Selles arvamuste massiivis on mitmeid tähelepanuväärseid aspekte, ent neist üks – meie kohalike globalistlike lakeide kaeblik nutulaul – torkab eriliselt silma. Toon siinkohal esile vaid mõned näited.
— Peaminister Taavi Rõivasesõnul valmistab brittide otsus pettumust, kuna Lääne ühtsus ja ühine tegutsemisvõime olevat Eestile eluliselt oluline.
— Sotside esimehe Jevgeni Ossinovskihinnangul on Ühendkuningriigi peaminister David Cameron käitunud Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuse rahvahääletusele panemisega vastutustundetult, praktiseerinud enesetapjalikku populismi, lasknud vene ruletti mängides endalt aju välja ning haavanud seeläbi Euroopa ajaloo edukaimat rahuprojekti.
— Endine Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallasütles aga Ühendkuningriigi rahva enamuse otsust halvustades, et Euroopa Liidust lahkumise pooldajad saavutasid võidu populistlikult demokraatlikke mehhanisme rünnates ning röökides ja valetades.
— Europarlamendi saadiku Indrek Tarandisõnul “nakatab” brittide otsus ka teisi rahvaid ning puutumata ei pruugi sellest jääda ka Eesti. Tema kolleeg Euroopa Parlamendis, Urmas Paet, toonitas aga, et Brexiti tulemus on hoiatuseks teistele riikidele selle kohta, mis võib juhtuda, kui valitsused hakkavad liigselt rahva häälest juhinduma.
—Riigikogu väliskomisjoni liige Marko Mihkelsonteatas aga, et brittide otsus on “suur šokk”, mis “seab tõsise surve alla kogu demokraatliku läänemaailma sisemise ühtsuse ning solidaarsuse” ning kuulutab “lääne ühtse väärtusruumi murenemist”. Mihkelsoni hinnangul olevat brittide otsus “vaba maailma piiril ning läänemaailma ühtsust kõrgelt hindavale Eestile” halb uudis, kuna see kahjustavat meie rahvuslikke huve ja julgeolekut.
— Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees Kalle Pallingavaldas kahetsust öeldes, et brittide lahkumisega “on raske leppida”, kuna “tugev ja ühtne Euroopa Liit” jäävat nüüd nõrgemaks.
— Veel üks valitsuse liige, Jürgen Ligi, süüdistas aga britte Euroopa väiksemaks tegemises, Lääne ühtsuse lõhkumises ja rahvusliku suveräänsuse taastamise ambitsioonide vallandamises kogu Euroopas.
Nagu näha, ei pööra ükski nimetatud arvajatest tähelepanu neile väga tõsistele probleemidele, mis tingisid suurema osa brittide soovi Euroopa Liidust välja astuda. Keegi neist ei püüa analüüsida, mis on ühendatud Euroopa projektis läinud sedavõrd valesti, et üks liidu suurimaid liikmesriike otsustas liidust sootuks lahkuda. Samuti ei püstita nad küsimust sellest, mida tuleks Euroopa Liidu juures Euroopa ühtsuse säilitamiseks tõsiselt muuta.
Seevastu läbistab justkui punase niidina kõiki neid seisukohti ja iseloomustab nende esitajaid nägemus, mille kohaselt oleks kõige parem, kui üha suurem osa Eesti ja teiste Euroopa riikide iseseisvusest kantaks üle globalistlikele võimustruktuuridele. Keegi neist arvajatest ei usu, et Eesti või mõni teine Euroopa (väike)riik võiks hakkama saada tegelikult iseseisva, suveräänse riigina, mistõttu nad ka ei tööta selle ideaali nimel.
Meie kohalikud majaneegrid
Vaadates ülaltoodud väljaütlemisi ning paljusi teisi kaeblikke ja hädaldavaid seisukohaväljendusi, milles puudub vähimgi uhkus selle üle, et üks rahvas on otsustanud selja sirgu ajada ja Euroopa Liidu ees koogutamise lõpetada, meenus mulle 1960ndatel USA-s mustanahaliste õiguste eest seisnud aktivisti Malcolm X‘i 1963. aasta kõne Michigani ülikoolis. Täpsemalt see, kuidas hiljem avalikul koosolekul maha lastud inimõiguslane kirjeldas selles kuulsas kõnes “majaneegrite” ja “põlluneegrite” erinevust.
Malcolm X’i näide tuleneb konkreetsest ajaloolisest ja ühiskondlikust kontekstist, kuid tegelikult iseloomustab see mitte üht või teist tüüpi neegreid, vaid fundamentaalselt erinevaid vaimseid hoiakuid, mis avalduvad igal ajal ja igas ühiskonnas.
Seega lubagem siinkohal kõneleda Malcolm X’il endal:
“Niisiis on kahte tüüpi neegreid. Vana tüüp ja uus tüüp. Enamik teist teab vana tüüpi. Kui te loete tema kohta ajaloolistest allikatest, siis orjanduslikul ajal hüüti teda “Onu Tomiks”. Tema oli majaneeger. Ent orjanduslikul ajal oli kaks erinevat neegrit. Oli majaneeger ja oli põlluneeger.
Majaneeger elas tavaliselt oma isanda lähedal. Ta riietus oma isanda moodi. Ta kandis oma isanda poolt kõrvale heidetud rõivaid. Ta sõi oma isanda poolt lauale jäetud toitu. Ja ta elas oma isanda majas, tavaliselt keldris või pööningul, kuid siiski oma isandaga ühe katuse all.
Seega, millal iganes tuli majaneegril end identifitseerida, tegi ta seda alati just sellisel moel, nagu identifitseeris end tema isand. Kui tema isand ütles: “Meil on hea toit,” vastas majaneeger: “Jah, meil on küllaga head toitu.” Kui tema isand ütles: “Meil on siin kena elamine,” vastas majaneeger: “Jah, meil on siin õige kena elamine.” Kui isand jäi haigeks, siis samastus majaneeger end niivõrd oma peremehega, et ütles: “Mis lahti, isand, kas me oleme haiged?” Isanda valu oli tema valu. Ja tal oli piinarikkam taluda oma isanda haigust kui ise seda põdeda. Kui majas süttis tulekahju, võitles majaneeger selle kustutamise eest innukamalt kui majaisand ise.
Kuid põllul oli ka teine neeger. Majaneeger kuulus vähemuse hulka, massid moodustusid aga põlluneegritest. Nemad kujutasid endast enamust. Kui isand jäi haigeks, palvetasid nad, et ta sureks. Kui tema maja süttis, palvetasid nad, et tõuseks tuul ja lõõtsutaks leegid suuremaks.
Kui keegi tuli majaneegri juurde ja ütles talle: “Tule, läheme oma teed,” vastas Onu Tom loomupäraselt: “Läheme kuhu? Mida ma suudan ilma isandata teha? Kus ma elaksin? Kuidas ma riided selga saaksin? Kes mind kaitseks?” Selline on majaneeger. Aga kui keegi läks põlluneegri juurde ja ütles: “Tule, läheme oma teed,” siis ta isegi ei küsinud, kuhu või kuidas. Ta vastas: “Jah, lähme juba.” Sellega oli küsimus lõpetatud.”
Au ja väärikus või allaheitlik turvalisus?
Kas see pole mitte täpne kirjeldus meie riigis poliitilise võimu juurde saanud inimeste vaimsest hoiakust? Nn majaneegris kehastub ka meie rahva ajaloost tuntud orjalik hoiak (“kubjas, kilter, aidamees, need on põrgus kõige ees”), mis tegelikult ei tahagi vabadust ja iseseisvust, vaid pelgab ja võõristab seda. Tegu on argpüksliku hoiakuga, mille kandjad mitte ainult ei taha ega julge saada ise vabaks, vaid ka aktiivselt põlgavad või on koguni valmis represseerima neid, kes seda sooviks, kartes, et status quo kõigutamisega võib ohtu sattuda ka nende positsioon, mis on küll ebaväärikas ja alandav, aga vähemalt turvaline.
Sellisena on meie parteiline “eliit” pigem võõrvõimude esindajaks oma rahva ees kui rahva esindajaks võõrvõimude ees – just nagu majaneeger oli isanda esindajaks põlluneegrite ees, mitte põlluneegrite esindajaks majaisanda ees.
Hea on teada, et mitmetes Euroopa riikides leidub riigimehi, kes lähtuvad oma tegevuses au ja väärikuse ning tõelise vabaduse ja riikliku iseseisvuse ideaalidest. Annaks Jumal, et sellised riigimehed kasvaksid suuremaks ja pääseks võimu juurde ka Eestis.
Tõsi, au, väärikus, vabadus ja iseseisvus ei ole ideaalid, mida saaks mugavuse, stabiilsuse ja turvalisusega sujuvalt ühitada. Aga nii indiviidi kui ka rahvana on mõõtmatult parem elada auliselt, väärikalt ja vabalt, taludes ebakindlust ja raskusi, kui turvaliselt, mugavalt ja orjalikult, taludes alandust ja häbi.
Euroopa Inimõiguste Kohus asus 9. juunil avaldatud otsuses seisukohale, et kellelgi ei ole õigust inimõigustele apelleerides nõuda abielu institutsiooni ümbermääratlemist nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid.
9. juunil avalikustatud otsuses asus Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) seisukohale, et abielu institutsiooni määratlemine üksnes mehe ja naise vahelise liiduna ei kujuta endast diskrimineerimist.
Otsuses kohtuasjas Chapin ja Charpentier vs Prantsusmaa leidis kohus üksmeelselt, et vaidlusaluses küsimuses ei ole rikutud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 12 (õigus abielluda) koostoimes artikliga 14 (diskrimineerimise keeld) ega ka artiklit 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) koostoimes artikliga 14. Seega ei kujutanud EIÕK hinnangul asjaolu, et Prantsusmaa ei võimaldanud kahel mehel omavahel abielluda (enne, kui riigis nn homoabielu seadus läbi suruti), endast Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist.
Kaasuse taustaks olevad sündmused said alguse 2004. aasta mais, kui kaks meest esitasid Bègles’i linnavalitsusele avalduse nendevahelise abielu registreerimiseks. Sama aasta juunis sõlmis linnapea Noel Mamere meeste vahel abielu hoolimata tõsiasjast, et riigis kehtiv seadus ei näinud ette samast soost isikute abiellumise võimalust, millele juhtisid spetsiaalselt tähelepanu ka Bordeaux’ piirkonna kohtuvõimud. Juulikuus tühistas kohus õigusvastaselt sõlmitud abielu, misjärel püüdsid Chapnin ja Charpentier kohtu otsuse kõrgema astme kohtutes vaidlustada, nõudes oma abielu kehtivaks tunnistamist. Ent loodetud tulemus jäi saavutamata, mistõttu esitasid mehed Prantsusmaa vastu kaebuse EIÕK-le, väites, et neid on seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineeritud.
Eile kinnitas aga EIÕK Prantsusmaa kõrgeima kohtu (Cour de Cassation) seisukohta, et riigi keeldumine võimaldada kahel samast soost isikul abielluda ei kujuta endast diskrimineerimist. Seega kinnitas kohus, et abielu ja perekonnaga seonduvates küsimustes tuleb austada Euroopa inimõiguste konventsiooniga liitunud riikide eneseregulatsiooni õigust.
Konkreetselt kohtusse pöördunud isikute seisukohast ei ole kohtuotsusel suurt praktilist väärtust, kuna pärast nn Taubira seaduse vastuvõtmist 2013. aastal on Prantsusmaal nii või teisiti abielu institutsiooni tähendus homoseksuaalide nõudmisel ümber kirjutatud. Küll aga on otsus oluline laiemas kontekstis, kuna see kinnitab, et kellelgi ei ole Euroopa inimõiguste konventsioonile apelleerides õigust nõuda üheltki konventsiooni osapooleks olevalt riigilt nn homoabielu seadustamist.
Kõnealune kaasus on juba kolmas kord (vt viiteid eelmistele kordadele siit ja siit), mil homoliikumise püüdlused saavutada EIÕK-sse pöördumise teel nn strateegilise menetluse algatamise kaudu abielu institutsiooni ümbermõtestamine kukuvad läbi. Olgugi et üldiselt on EIÕK tuntud oma liberaalsete hoiakute poolest ning on ka sageli asunud vasakliberaalselt meelestatud aktivistide poolele, on kohus seoses abielu ümbermääratlemise püüdlustega käitunud ettevaatlikult.
Ilmselt on see ühelt poolt seletatav sellega, et Euroopa inimõiguste konventsioonis tõepoolest puuduvad igasugused viited sellele, nagu peaks abielu käsitlema ka homoseksuaalseid suhteid hõlmava ühendusena (raske oleks eeldada midagi muud, pidades silmas, et konventsioon võeti vastu juba 1950. aastal ehk aastakümneid enne homoliikumise esiletõusu). Väita vastupidist oleks ilmselgelt absurdne, võttes arvesse, et konventsiooni artikkel 12 viitab selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule: “Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.”
Teiselt poolt on kohtu ettevaatlikkus tõenäoliselt põhjendatud sellega, et vähemalt 16 konventsiooni osapooleks olevat riiki on määratlenud abielu oma põhiseaduses selgesõnaliselt mehe ja naise vahelise liiduna. Seejuures püüab üha enam riike sätestada oma põhiseaduses abielu konstitutsioonilise kaitse, saates seeläbi ka EIÕK-le selge sõnumi, et kohtulikku aktivismi ja omavolitsemist, millega kohtunikud püüavad konventsiooni sätetest meelevaldselt tuletada ideoloogiliselt meelepäraseid järeldusi – nagu hiljuti tegi kaasuses Obergefell jt vs Hodges USA Ülemkohus, kuulutades kogu riigis kehtetuks seadused, mis ei luba homoseksuaalidel omavahel abielluda –, ei ole vastuvõetavad. Ehk kui EIÕK kohtunikud asuksid oma võimu kuritarvitades Euroopa riikidele abielu tähenduse moonutamist inimõiguste loosungi all jõuga peale suruma, võiks see tuua kaasa prognoosimatu kriitika- ja protestilaine, mis ähvardaks omakorda seada ohtu kohtu enda tegevuse jätkumise.
Seega pole põhjust arvata, nagu võiks EIÕK eilsest otsusest lugeda välja mingeid ideoloogilisi suunamuutusi või nagu nähtuks sellest kohtu soov kaitsta abielu ja perekonna loomulikku tähendust. Vastupidi, EIÕK varasemat tegevust vaadates on üpris selge, et see lähtub programmilisest püüdlusest normaliseerida inimõiguste loosungi all n-ö seksuaalrevolutsiooni ideoloogilisi nõudmisi ning lammutada seda takistavaid ühiskondlike tavasid ja norme, rakendades selleks sageli doktriini konventsioonist kui “elavast instrumendist”, mille kohaselt on konventsiooni tähendus ajas muutuv. Kuniks aga konventsiooni osapoolteks olevad riigid säilitavad oma vastuseisu, ei ole siiski tõenäoline, et kohus hakkaks otseselt abielu institutsiooni tähendust ründama.
Pigem lähtub EIÕK peenemast taktikast, püüdes muuta abielu institutsiooni määratlust tähtsusetuks, samastades homoseksuaalsed suhted kõigis ühiskondlikult olulistes aspektides abieluliste suhetega, nimetamata neid samas abieluks. Just samast strateegiast on lähtunud ka kooseluseaduse läbisurumine, pidades silmas, et selle alusel sõlmitavaid liite küll ei nimetata abieluks, aga samas kohaldub neile praktiliselt sama õiguslik raamistik kui abielule.
EIÕK on nimelt andnud mõista (asjas Schalk ja Kopf vs Austria), et homoseksuaalseid suhteid tuleks käsitleda perekondlike suhetena konventsiooni artikkel 8 tähenduses ning et samasoolistele paaridele tuleks tagada õiguslik tunnustus. Niisugust seisukohta ei ole siiani kuigivõrd põhjendatud ning ilmselgelt ongi seda ka raske põhjendada. Kuivõrd konventsiooni artikkel 12 viitab ühelt poolt selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule ning teiselt poolt seob abielu ja perekonna mõisted, siis on läbinähtavalt meelevaldne tõlgendada artiklis 8 sisalduvat mõistet “perekonnaelu” nii, justkui hõlmaks see ka homoseksuaalseid suhteid.
Igal juhul on EIÕK 9. juuni otsuses võimalik näha positiivset. Kindlasti tuli otsus olulisel hetkel, kuna paljud riigid nii Euroopas kui ka mujal on allutatud enneolematult tugevale rahvusvaheliste organisatsioonide ja suurriikide survele kirjutada abielu tähendus oma seadustes ümber nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid. Seejuures avaldatakse riikidele survet apelleerides just sellele, nagu nõuaksid abielu tähenduse radikaalset ümbermääratlemist inimõigused, olgugi et mitte ükski inimõiguste alane rahvusvaheline leping ei näe ette, et peaks riigid käsitama abielu ka samast soost isikutele avatud institutsioonina.
Kohtu eilne otsus aitab meelde tuletada, et inimõigust nn homoabielu seadustamisele ja tunnistamisele ei eksisteeri, isegi mitte liberaalselt meelestatud Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendustes.
Kroonika ja Õhtuleht on jõudnud põrmustava paljastuseni – seda, et õnnestub “vahele võtta” inimene, kes “trimpab” lõuna ajal ühe õlle, ei juhtu just iga päev. Seejuures on huvitav, et kõmupress teab minust paremini, kus ma “mõni minut pärast kella 11” viibisin ja mida tegin. Ise arvasin, et kohtusin 11.00 kuni ca 11.30/11.40 Kolde puiesteel politseijaoskonnas uurijaga, et anda mu poja ratta varguse kohta ütlusi. Kuid samas on tõsi, et väljendit “mõni minut pärast ühtteist” saab kange tahtmise korral tõlgendada ka keskpäeva ja poole ühe vahemikku jääva kellaaja tähistamiseks, sest kes ütleb, mida “mõni minut” tähendab ja et näiteks 75 minutit ei ole selle sõnapaariga tähistatav. Aga mis siin ikka rääkida – jääb üle õnnitleda uurivat ajakirjandust muljetavaldava töövõidu puhul!
Täna Postimehes avadlatud artikkel pealkirjaga “Kas okupatsioon muutis meid sovetlikeks?” on järjekordne meistriteos Jaak Valgelt. Sellist ausat ja sirgjoonelist, ent samas viisakat ja teravmeelset stiili valdavad vähesed. Ja neist, kes seda valdavad, ei julge suur osa seda kasutada, mistõttu on Jaagu teguviis sõna otseses mõttes eeskujulik – nõnda kõneleb ja kirjutab tõeline ühiskondlik eliit.
“Arvan, et sovetlus, niipalju kui seda ühiskonnas on, peitubki eelkõige meie ebaõiges ettekujutuses meist endist – ehk alaväärsuses. Mille kohaselt pole meie ühiskond pädev ise otsustama, vaid peab teiste otsuseid täitma.
Minu arvates on sovetlust poliitladvikus rohkem kui ühiskonnas tervikuna. President Ilves kinnitab jätkuvalt, et äärmuslike poliitiliste jõudude kasvav populaarsus Euroopas on suurem väljakutse kui põgenikekriis. Tõsi, äärmuslasi on tõepoolest nii Lääne- kui Ida-Euroopas. Kuid äärmuslik ei saa olla suure osa ühiskonna hoiak ja need poliitilised jõud, kes on esile kerkinud demokraatliku protsessi käigus reaktsioonina varasemale poliitikale. See ongi demokraatia.
Presidendi ja osa poliitikute arvates teeb aga ühiskond õigeid ja valesid valikuid, ning need valikud, mis neile endile või neile, keda nad peavad oma peremeesteks, ei meeldi, kuulutatakse äärmuslikeks. See autoritaarsusele ja sallimatusele viitav hoiak on nõukogude ajast väga tuttav – see ongi sovetlik. Seega, mõni eriti andekas suudab sovetlik olla ilma sovetirežiimi kogemusetagi.
Rahva valik ei ole ohtlik Eestile ega teistele Euroopa ühiskondadele, vastupidi, ohtlikke otsuseid toob kaasa rahva valiku eiramine. Ning lõpetuseks, et ohtlikke otsuseid tulevikus vältida, peame oma ühiskonnale tagasi võitlema õiguse algatada siduvaid rahvahääletusi.”
Mõtlesin teha kiire kokkuvõte ühest väikesest vahejuhtumist, mille tähendus ületab antud juhtumi piirid.
Märtsi alguses avaldas portaali NIHILIST.fm toimetus minu nime ja pilti kasutades mina-vormis kirjutatud arvamusartikli, mida mina ei ole kirjutanud. Kuivõrd toimetus ei soostunud täitma minu palvet artikkel maha võtta ega ilmselt ei kavatsenudki seda teha, siis küsisin Politsei- ja Piirivalveametilt nõu, kuidas niisuguses olukorras peaks Eestis kehtivate seaduste kontekstis tegutsema:
Tere!
Oleksin tänulik, kui aitaksite selgusele jõuda, kuidas tuleks tegutseda olukorras, kus portaal NIHILIST.fm on avaldanud mina-vormis kirjutatud artikli, märkides selle autoriks minu nime ja tähistades autori ka minu pildiga, samas kui mina ei ole seda artiklit kirjutanud:
Seejuures palusin nii artikli kommentaaris kui ka toimetusele kirjutades artikli sellisel kujul maha võtta, mida aga ei ole paraku tehtud ja ilmselt ei plaanitagi teha. Ainuke asi, mis tehti, oli see, et artikli lõppu lisati irooniline märkus:
“Järelsõna. Kallid lugejad, vabandame segaduse eest, mis kommentaarides ilmnes. Selle loo autor ei ole tõepoolest Varro Vooglaid, sest antud artikkel on arukas, aus ja õiglane. Teie alandlik peatoimetaja, Siim Sinamäe”
Karistusseadustik ütleb §-s 157 secunda, mis kannab pealkirja “Teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine”, et teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta kasutamise eest eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutus, kui sellega on tekitatud kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Tahan loota, et selline käitumine ei saa olla Eesti Vabariigis õiguspärane, mistõttu palun olukorrale hinnang anda.
Lugupidamisega,
Varro Vooglaid
Eile laekus mulle PPA-lt vastus, milles sedastati alljärgnevat:
Teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta nr 16230101225
Pöördusite politsei poole teatega selle kohta, et avalikus internetiportaalis „nihilist“ on ilmunud artikkel, milles autorina viidatakse Teile. Kuna Te pole antud artiklit kirjutanud, soovite, et see maha võetakse. Samuti olete häiritud artikli lõppu kirjutatud iroonilisest märkusest.
Käesolevaga teatan, et ainuke võimalus antud juhtumisse sekkuda oleks kriminaal- või väärteomenetluse alustamine, mida aga Teie avalduse põhjal võimalik ei ole, kuna selles esinevad andmed ei anna alust nimetatud menetluste alustamiseks.
Teie poolt esitatud avalduse läbivaatamisel esinesid KrMS § 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud, kuna selles ühtki süüteokoosseisu ei tuvastatud.
Leiate oma kuriteoavalduses, et nimetatud teoga on toime pandud K arS § 157 – 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu.
Käesoleval juhul on oluline, kas on täidetud Karistusseadustiku § 1572 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis, s.t. isik pidi tegutsema vähemalt ühel §1572 dispositsioonis loetletud eesmärgil. Isiku õigusi kahjustavateks tegudeks saab lugeda teise isiku poolt tema nime all internetis kommenteerimise, suhtlusvõrgustikus kasutajakonto ja profiili loomisega, kui selle teoga edastatakse informatsiooni, mis on ebaõige, laimav või solvav või kui kahjustatakse identiteedi õige omaniku mainet, teda naeruvääristatakse, rikutakse tema suhteid teiste isikutega.
Käesoleval juhul materjalidest nähtub, et ilma Teie nõusolekuta lisati veebilehel „nihilist“ ilmunud artiklile Teie nimi ja foto. Hiljem nimi muudeti. Samas ei ole Teie poolt põhjendatud kuidas on antud artikli ilmumisega kahjustatud Teie identiteeti, kuna artikkel oma sisult ei ole ei solvav ega loo kellestki valeettekujutust.
Arusaadavalt on tegemist olukorraga mis häirib Teie igapäevast elu. Ülalkirjutatu võib anda vaid aluse veebilehe „Nihilist“ valdajate suhtes nõude esitamiseks tsiviilkohtupidamise korras ning selle edasine käsitlemine väljuks kriminaalmenetluse raamidest. Teise isiku laimamise (au teotamise) eest kedagi kriminaalkorras vastutusele ei võeta ning vastava hagiavaldusega on avaldajal õigus pöörduda tsiviilkohtusse.
Tulenevalt kehtivast kriminaalmenetlusõigusest toimetatakse kriminaalmenetlust kuritegude uurimise ja süüdlase karistamise eesmärgil. Kuritegudeks on aga mitte igasugused õigusrikkumised, vaid need, mida on KarS § 3 lg 3 tulenevalt ammendavalt kuritegudena karistusseadustiku eriosas kirjeldatud. Muude õigusrikkumiste osas on kriminaalmenetluse läbiviimine mõeldamatu ning lubamatu.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õiguslikku garantiid isiku põhiõiguste kaitsel, sest põhjendamatu kohtueelse uurimisega võidakse riivata nende isikute õigusi, kelle suhtes uurimine läbi viiakse. Samuti väldib sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluslike vahendite alusetult kasutamist. Kriminaalmenetluse alustamise otsus sisaldab endas kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada.
Kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsusega mittenõustumise korral on vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku § 207 järgi Teil õigus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate saamisest alates 10 päeva jooksul esitada kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri (aadressil: Tatari 39, Tallinn 10134). Prokuratuur lahendab nimetatud kaebuse selle saamisest alates 15 päeva jooksul
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Helen Pallon
politseikapten
Põhja prefektuur, kriminaalbüroo, raskete kuritegude talitus, üldkuritegude teenistus juhtivuurija
Mida siis kokkuvõttes PPA vastusest järeldada? Ilmselt seda, et nende tõlgenduse kohaselt ei ole Eesti Vabariigis teise isiku teadmata ja nõusolekuta tema nime ja pilti ehk tema identiteeti kasutades arvamusartiklite avaldamises tingimata midagi õigusvastastast. Ehk siis nagu ma aru saan, võiks menetlust alustada eeldusel, et mina põhjendaksin ära, kuidas nimetatud artikkel on kahjustanud minu identitteti.
Nii et kes soovib nt president Ilvese, peaminister Rõivase, Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri või kellegi teise nime ja pilti kasutades arvamusartikleid kirjutama ja avaldama asuda, see lasku käia – peaasi, et seda tehes nende identiteeti ei kahjustataks. Kui kellelegi aga tundub, et tema identiteedi kasutamine tema teadmata ja nõusolekuta on tema identiteeti kahjustav, siis on juba tema ülesanne seda tõendama asuda.
Need, kelle identiteeti kasutades nende nimel arvamusartikleid aga avaldatakse, peavad leppima teadmisega, et PPA tõlgenduse kohaselt ei ole see tingimata identiteedivargus ning ilmtingimata ei ole selles ka midagi õigusvastast. Eeldus, et teise isiku nõusolekuta ja ka teadmiseta tema identiteedi kasutamine aravamuslugude avaldamiseks on meie riigis iseenesest ebaseaduslik ja õiguslikult lubamatu, ei pea aga paika.
“Bravo!”, “Super!”, “Geniaalne!”, “Hindamatu!”, “Võimas lõppakord!”… Sedalaadi hinnangutega kajastas Delfi “Tujurikkuja” finaalklippi, milles oli rakendatud Alo Mattiiseni legendaarne ärkamisajalaul “Ei ole üksi ükski maa” Eesti rahva suhtes põlguse väljendamise ja ideoloogilise propaganda teenistusse.
Võib-olla. Aga ma ei ole ammu näinud nii murtud meest kui mu isa, pärast seda, kui ta oli selle klipi ära näinud. Istus teine tükk aega vaikides, vaatas nõutult tühja ja siis ütles: “Uskumatu… ma poleks uskunud, et nad… et nad hakkavad niimoodi meie iseseisvuse aadet mõnitama… rahvustelevisioonis…” Lause jäi lõpetamata.
Tõsi ta on, et ilmselt tabas see lugu, millega kujutati kümnetele tuhandetele noortele inimestele iidoleiks olevate poppartistide abil kogu Eesti rahvast ühe suure vihkamisest, sallimatusest ja kitsarinnalisusest vaevatud lumpenina, paljusid, kes pühendasid olulise osa oma elust Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämise kindlustamisele ning Eesti iseseisvuse taastamisele, otse südamesse, nagu Delfi juubeldab.
Võin vaid ette kujutada, kui valusalt võis see paroodia haavata näiteks meie maa ja rahva tuleviku pärast südant valutavat Tõnis Mägit, kes laulis laulu algsel kujul sisse ning kes tegi seda osana oma vabadusvõitlusest – vabadusvõitlusest, mille kohta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dotsent Anu Kõlar kirjutab kokkuvõtlikult:
“See lugu sümboliseerib mu meelest kõige paremini tollast siirust, erakordset lootust, püüdlusi, ühtehoidmist. See oli lugu, mida oskasid nii sülelapsed kui raugad, autojuhid ja akadeemikud. Me pole vististi mitme viimase põlvkonna vältel, võibolla kogu 20. sajandi jooksul olnud nii üksmeelsed. See oli ja on meie üksteise aitamise ja vabadusjanu sümbol. Püha laul. Pühadusele sülitati, järjekordselt. Mis rahvas see on, kes ise hävitab oma pühad lood, olulised sümbolid ja identiteedi? On häbi ja kurb.”
Neid, kellele teeb teistele inimestele südamesse torkamine ja neile sihilikult haiget tegemine nalja, ei ole palju nimetada maniakkideks.
Peale on kasvanud uus põlvkond, mis ei mõista isegi mitte meie rahva lähiajalugu, sügavamast ajaloolisest tunnetusest rääkimata. Need on inimesed, kes mitte üksi ei ole kunagi tunnetanud Eesti ärkamisaja vaimu, vaid ilmselt ei suuda seda ka endale vähegi adekvaatsel moel ette kujutada.
Samuti ei mõista see põlvkond, et on asju – “Tujurikkuja” varasemale praktikale viidates näiteks laste seksuaalne ärakasutamine ja küüditamine (vt lähemalt siit) –, mille suhtes ei tohi nalja teha, rääkimata selliste naljade rakendamisest äri, ideoloogilise propaganda või odava populaarsuse teenistusse, sest vastasel juhul pilatakse ja pilastatakse seda, mis on püha ning õõnestatakse kultuuri aluseid.
“Tujurikkuja” käitumist on ilmselt lihtsam lahti mõtestada, tuletades meelde Märt Avandi poolt mitte kuigi ammu lausutud sõnu, millest nähtub tema ja tema mõttekaaslaste suhtumine Eesti rahvasse ja meie rahvuslikku identiteeti: “Mina ei uskunud, et meie eestlased oleme niivõrd rassistlik, julm, ülbe rahvas. Ütlengi täitsa tõsiselt välja, mul on meie rahva pärast häbi.”
Peaministri vaimustust aitab tõlgendada tõsiasi, et “Tujurikkuja” produtsent on ühtlasi üks Reformierakonna kampaaniameistritest.
Selles, et suur osa noortest, kes tahaks olla kultuurieliidi osaks, jookseb oma tegude tagajärgi hoomamata võõra ideoloogiaga kaasa ning püüab oma enda rahva suhtes põlgust väljendades iga hinna eest oma edumeelsust tõestada, sisendades teineteisele innukalt oma moraalset ülimuslikkust, ei ole midagi uut ega üllatavat.
Eks ole seda ennegi nähtud, ent naljakat ei ole selles endiselt mitte midagi – vastupidi, kultuurieliidi võõrandumine rahvast ehk muutumine oma rahva suhtes vaenulikuks jõuks, on kurjakuulutav ajamärk, seda enam, kui vastavat ambitsiooni toetab isegi rahvusringhääling.
Siiski loodan, et inimesed, kes neid “nalju” tegid ja neid heaks kiitsid, taipavad kord ka ise oma eksitust ning mõistavad, et on asju, mida ei peaks naeruvääristama.
EKRE kutsel avanes mul 19. novembril võimalus osaleda ettekandega Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul, mis keskendus Eesti Vabariigi suveräänsusele. Allpool on minu ettekande tekst. Paraku ei olnud ettekande koostamiseks kuigivõrd aega, ent loodetavasti said mõned olulised sõnumid siiski parlamendis kõlama pandud. Riigikogus toimunud arutelu kajastasid ka TV3, Delfi ja Tallinna TV.
Au on laulda Loojale kiitust ja on rohkelt põhjust olla tänulik selle võimaluse eest. Tänane Communio: “Amen dico vobis, quidquid orantes petitis, credite quia accipietis, et fiet vobis.” (Mk 11:24)
Mul on erakordselt hea meel, et rohkem kui 9 kuud kestnud ettevalmistused meie sihtasutuse oma uudiste- ja arvamusportaali avamiseks jõudnud selleni, et portaal Objektiiv.ee ongi täna hommikust alates avatud!
Olen selle eesmärgi nimel tõesti palju pingutanud, mistõttu tunnen täna tõesti siiralt suurt rõõmu ja ka uhkust, et oleme suutnud raskustest hoolimata eesmärgini jõuda.
Ja ma tahan öelda kõigile meie sihtasutuse toetajatele, kes toetasid portaali rajamist, siiralt SUUR AITÄH, sest ilma paljude heade inimeste helde panuseta ei oleks portaali rajamine võimalikuks osutunud.
Loodan, et see toetus jätkub, võimaldades meil kasvada ja tegevust laiendada.
Kahtlemata ei ole portaali ehitamine kaugeltki lõppenud, vaid meil tuleb teha veel palju tööd, et OBJEKTIIVIST võiks kujuneda Eesti meediamaastikul kõige olulisem konservatiivne ajakirjanduslik väljaanne.
Minu ja kogu meie meeskonna siiraks sooviks selle eesmärgi nimel tegutseda. Tahame pingutada, et portaalist kujuneks tõhus vahend, mis võimaldab meil kaitsta meie ühiskonna alusväärtusi ja teha seda kantuna soovist teenida mitte kasumit, vaid oma maad ja rahvast ning ühist hüve.
PRESSITEADE
Tallinn, 19. oktoober 2015
Tegevust alustab uus uudiste- ja arvamusportaal Objektiiv
Esmaspäeval, 19. oktoobril alustab aadressil www.objektiiv.ee tegevust ühiskonnateemaline uudiste- ja arvamusportaal Objektiiv, mis lähtub eesmärgist kaitsta Eesti kultuurilist järjepidevust ja selle aluseks olevaid konservatiivseid väärtusi.
Portaal hakkab vahendama kodu- ja välismaiseid uudiseid ning arvamuslugusid, mis analüüsivad ühiskonnas ja kultuuris toimuvaid protsesse, püüdes avada aspekte, mis on massimeedia poolt alatähtsustatud või üldse tähelepanuta jäetud.
Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri sõnul on kavas pakkuda platvormi eeskätt niisugustele vaadetele, mis on kooskõlas traditsiooniliste alusväärtustega ning aitavad kaasa ühiskonna hü-velisele arengule.
“Kuivõrd Eesti meediamaastik on muutunud ideoloogiliselt väga ühetaoliseks ja massimeedia edendab süstemaatiliselt vasakliberaalseid hoiakuid, vajab meie ühiskond uusi meediaväljaandeid, mis kasvaksid välja elutervetest ajatutest väärtustest, mis on kandnud meie rahvast läbi sajandite ning kannavad ka edaspidi, kui oskame neist lugu pidada ja neist juhinduda,” selgitas Vihuri portaali Objektiiv rajamise põhjuseid.
Portaali rajamist eest vedanud SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juhatuse esimehe Varro Vooglaiu sõnul on Objektiiv Eesti ajakirjandusmaastikul mitmes mõttes uus nähtus: “Püüame luua selgelt väärtuspõhise meediumi ning rõhutada, edendada ja kaitsta konser-vatiivset maailmapilti, tehes seda kantuna soovist teenida mitte kasumit, vaid oma maad ja rah-vast ning ühist hüve.”
Vooglaid lisas, et portaali Objektiiv teeb eriliseks ka tõsiasi, et see on eheda kodanikualgatuse vili ja toetub oma mittetulunduslikus tegevuses üksnes SAPTK toetajate annetustele. “Loodame, et Objektiivist kujuneb kõige mõjukam konservatiivne ajakirjanduslik väljaanne Eestis ning kutsume kõiki inimesi sellele püüdlusele kaasa aitama,” selgitas Vooglaid Objektiivi kogukondlikku iseloomu ja tegutsemispõhimõtet.
Portaal loodab juba lähiajal tegevust laiendada, muu hulgas oma videostuudio väljaehitamise ja videoproduktsiooni laiendamise teel, kasutades sellega kaasnevate kulutuste katmiseks eelmisel aastal Aadu Luukase Missioonipreemiaga kaasnenud raha.
Portaali Objektiiv käivitamine on osa SAPTK püüdlusest aidata kaasa konservatiivsele vastu-reaktsioonile, et seista vastu viimastel aastatel üha jõulisemaks muutunud kultuurirevolutsioonilisele püüdlusele meie ühiskond radikaalelt ümber kujundada.
Lähemat infot portaali ja selle rajamise tagamaade kohta leiab esimesest juhtkirjast, Varro Vooglaiu pikemast selgitusest ning Markus Järvi temaatilisest videokommentaarist.
Täna hommikul sain Delfi vahendusel teada, et olen mitte üksi sallimatu, vaid ka poliitik. Huvitav lugu, kas pole, pidades silmas, et ma ei kuulu ega ole kunagi kuulunud ühtegi parteisse ning et ma ei ole kunagi kandideerinud ühelegi võimupositsioonile, sinna valituks osutumisest rääkimata!?
Omamoodi huvitav on ka artikli all nähtav teise uudise väike pealkiri.
Nimelt on mõeldud välja viis, kuidas saaks jätta kõik organisatsioonid, mis dominantset vasakliberaalset ideoloogiat heaks ei kiida, ilma võimaluseta kasutada oma tegevuseks avalikku – st kodanikelt karistuse ähvardusel ära võetud – raha.
SAPTK-d see ei mõjutaks vähimalgi määral, kuna me ei ole kunagi sentigi “avalikku raha” saanud, aga näiteks EKRE hingamise tõmbaks see ilmselt tõsiselt kinni, pidades silms, et Postimehe vahendatud andmetel moodustas organisatsiooni sissetulekutest viimase kolme kuu jooksul 98,3% riigieelarveline toetus.
Eile avaldati Postimehe arvamusportaalis Madis Millingu nimel lugu, kus püüti avalikkust veenda, nagu oleks parlamendi liikmed sunnitud hääletama kooseluseaduse rakendussätete poolt.
Olles seda lugu lugenud ja nähes, kuidas see edastab ilmselt PR-meeste poolt reformierakondlastele ja sotsidele ette antud uusi jutupunkte, kribasin kiiresti omapoolse vastuse, kus osundasin lihtsalt tõsiasjale, et ühelgi parlamendiliikmel ei ole mitte mingisugust kohustust aidata kooseluseaduse läbisurumist lõpule viia ning et kui riigikogus ei leidnud kooseluseaduse tervikkujul vastuvõtmiseks toetust ei eelmises ega ka praeguses koosseisus, tuleks seadus lihtsalt tühistada või vähemasti muuta seda moel, mis lükkaks seaduse jõustumise aega pärast järgmisi parlamendivalimisi.
Positiivse üllatusena sain hommikul Postimehe arvamustoimetusest vastuse, et minu lugu avaldatakse päeva jooksul ning nii ka tehti – nagu artikli avaldamismärkest nähtub, tehti mu lugu kella 13.14 paiku lugejaile kättesaadavaks.
Õhtupoolikul läksin aga vaatama, millist tagasisidet on lugu saanud, kuid avastasin huvitava seiga. Nimelt tuli välja, et minu lugu ei ole enam üldse Postimehe arvamusportaali arvamuslugude nimistust leida – olgugi, et kuivõrd minu artikkel on Postimehe arvamusportaalis üks viimasena avaldatud lugudest, peaks see kõigi eelduste kohaselt olema kuvatud kohe lehekülje ülaosas.
Kerisin ja kerisin ja kerisin lehte allapoole, aga mida ei ole, seda ei ole. Et sellest huvitatud saaksid minu väite paikapidavuses veenduda, tegin nähtust ka ekraanipildi, kust on jäänud välja vaid mõned reklaamide blokid (kerige rahulikult pildi lõpuni, sest tekst jätkub):
Kuid see ei ole veel kõik, sest loole lisab vürtsi seik, et sama lehe paremast äärest leiab ülaäärest jõudsalt allapoole kerides väikese kastike, kus on toodud välja Postimehe arvamusportaali “TOP lood” ehk eeldatavasti viimase aja loetumad arvamusartiklid ning üllatus-üllatus – nimistus figureerib ka minu loo pealkiri:
Kes seda nüüd täpselt teab, millest niisugused asjad on tingitud. Aga ei näi ebatõenäoline, et inimene, kes on minu artikli arvamusportaali lugude seast ära koristanud, osutus veidi hooletuks, unustades “TOP lugude” loetelu “puhtaks” teha.
Kui sellised asjad juhtuks mõnel üksikul korral, siis võiksin uskuda, et tegu on mingi viperuse või halva juhusega. Paraku näen aga alatasa, kuidas seesugustest iseenesest väikestest asjadest joonistub välja manipulatiivne muster.
Igal juhul on huvitav jälgida, millisel moel massimeedia tegutseb – kel silmad on, see nähku.
Kui mina veel rahvusvahelist õigust õppisin ja õpetasin, siis peeti teiste riikide valitsuse kukutamisele suunatud rühmituste ja liikumiste toetamist, treenimist ja varustamist õigusvastaseks sekkumiseks asjakohaste riikide siseasjadesse.
Ütleb ju ÜRO põhikiri artiklis 4 lõige 2 selgesõnaliselt: “Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.”
Sellest lähtudes mõistis isegi Rahvusvaheline Kohus 1986. aastal USA süüdi rahvusvahelise õiguse rikkumises seonduvalt relvastatud mässuliste toetamisega Nikaraaguas. (USA loomulikult ei täitnud Rahvusvahelise Kohtu otsust, jättes Nikaraaguale määratud kahjutasu maksmata.)
Kuid nagu rahvusvahelises suhetes ja PR-sõjas ikka, võib ühele ja samale teguviisile anda sootuks erineva õigusliku kvalifikatsiooni sõltuvalt sellest, kes on teo toimepanijaks.
Üks on igal juhul selge: kui Venemaa toetab mässulisi Ukrainas, siis on tegu räige rahvusvahelise õiguse rikkumise ja jultunud sekkumisega teise riigi siseasjadesse, millele ei saa 21. sajandil olla mingit õigustust!
Euroopalike väärtuste ülla loosingi all meile viimasel ajal uksest ja aknast sissemurdev sallivuseideoloogia näitab üha enam oma tegelikku nägu, mis on kõike muud kui kaunis.
Ja üks, kellele võib selle eest tänu väljendada, on end kirjanikuks nimetav ja ideoloogilise puhtuse eest võitlemise oma südameasjaks võtnud Jaak Urmet. Urmeti uljatest väljaastumisi olen äramärkinud ka varem, ent viimati selgitas kirjanikuhärra ajalehele Pealinn, et nn vihaõhutajad poliitikud tuleks eemaldada poliitikast ja vihaõhutajad avaliku elu tegelased avalikust elust.
“Esimene samm võiks olla vestlus politseiametnikuga. Kui asi ei parane, siis teine samm on trahv ja kolmas vastavasse registrisse kandmine, mis keelab neil ühtlasi relva omamise ja Kaitseliitu kuulumise,” loetles Urmet, “neljas samm peaks olema mõistlik järelemõtlemisaeg vangimajas.”
Pole raske arvata, mis ühiskonnas juhtuma hakkaks, kui niisugused inimesed, nagu Jaak Urmet võimu enda kätte saaks. Arvata võib, et sarnaste ambitsioonidega isikuid on ka poliitikute seas, ent nood ei julge veel oma mõtteid nii avalikult lauale lüüa.
Igal juhul ei ole küsimus ei minu ega Markuse jaoks lihtsalt teoreetiline, vaid vägagi eluline. Püüdsid ju homoradikaalid saavutada juba 2013. aasta kevadel, mil tegime algust kampaaniaga “Kaitskem üheskoos perekonda!”, et politsei algataks meie suhtes menetluse just nimelt vaenu õhuetamise süüdistuse alusel (vt lähemalt siit). Toona ei läinud korda meile karistusi kaela väänata, ent nüüd töötatakse edasi, et jõuda soovitud tulemuseni ning saada ideoloogilise diktatuuri kehtestamisele vastuseisvad isikud jõuvõtetega kontrolli alla. Nagu Urmet ütleb – anda neile “mõistlik järelemõtlemisaeg vangimajas”.
Kui ühiskondlikud protsessid jätkuvad ideoloogiameistrite poolt juhitud suunas, siis on reaalne vabadusekaotus meie ja iga inimese jaoks, kes peab truudust südametunnistusele olulisemaks kui kuuletumist dominantsele ideoloogiale, asi, millega tuleb tõsiselt arvestada.
Mall Hellam on Sorose fondi juhatajana töötanud juba palju aastaid vasakliberaalse ideoloogia maaletoojana Eestis.
Sellest, kuivõrd ühemõtteliselt tüürivad need huvigrupid, mis taotlevad nn vihakõne keelu laiendamist karistusseadustikus, ideoloogilise diktatuuri kehtestamise poole, andis tunnistust ka täna Vikerraadio eetris olnud saade “Reporteritund”, kus ristasid piike Markus Järvi meie oma SAPTK-st ja elukutseline vasakliberaalne ideoloogiatöötaja Mall Hellam Sorose fondist.
Omamoodi huvitav oli täheldada, kuidas Hellam näib siiralt uskuvat, et ta saab lõputult argumentide asemel loosungeid lehvitada ning kui muu ei aita, siis süüdistada oma opponenti venemeelsuses. Kohati kiskus see kõik lausa koomiliseks – ka siis, kui Markuse seisukoht, et Eesti võiks etteantud mallide tuima järgimise asemel püüda ise mõelda ja ise otsustada oma tuleviku üle, kutsus pr Hellamis esile vaid üleolevat iroonitsemist, nagu oleks tegu täiesti jabura ettepanekuga.
Kokkuvõtlikult öeldes on aina selgemini näha, et inimesed, kes väidavad end seisvat nn euroopalike väärtuste eest, ei taha ise mõelda, milline tee oleks meie ühiskonnale tegelikult õige ja hea, ning nad ei salli ka seda, kui keegi teine tahaks seda teha. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu orjamentaliteedi kibedate viljadega.
Vikerraadiole ja saatejuht Arp Müllerile tuleb aga siiralt tänu avaldada selle eest, et üle pika aja oli meie ajakirjandusmaastikul ideoloogiliselt tundlikul teemal pealkirja “debatt” all ka tegelikult võimalik (vähemalt korraldaja poolset taotlust silmas pidades) täheldada debatti, kus osapoolte vaadete erinevused ei piirdu üksnes detailidega, vaid on põhimõttelised.
“Miljoni vaese maa on segaduses. Räägitakse palju ja närviliselt, emotsioonid käivad üle pea, kriisatakse eidelikult. Siiani jälgisin ma ainult ühte ühiskonnaasju käitleva telesaadet, kuid nüüd loobusin ka selle vaatamisest – kõik kisendasid korraga, midagi aru ei saa. Mulle aitab. Emotsioonid on halvad nõuandjad, realistliku maainimesena hindan korralikke kalosse tundepursetest kõrgemalt.”
Tõepoolest, sedamööda, kuidas emotsioonid võtavad võimust, kaob terve mõistus pildilt. Väga raske on eitada tõsiasja, et just see ongi nn avaliku arutelu keskne tendents. Mitte, et avaliku arvamuse väljal oleks tervel mõistusel varasemalt laialt ruumi antud, aga nüüd on minemas kaotsi see vähenegi, mis veel mitte kuigi ammu olemas oli. Seejuures ei ole asi üksikküsimustes, vaid kultuurilises kliimas.
Võimust võtab aga hoolikalt ja ülimalt intensiivselt üles kõetud sentimentaalne hüsteeria, mis omakorda toob kaasa mõtlemisvõime halvatuse. Halvatud mõtlemisega inimene on aga valmis omaks võtma ka kõige idiootsemad hoiakud – eeldusel, et nende omaksvõtmine võimaldab toita enesekuvandit kui väga heast, sallivast, sõbralikust, toredast, armastavast, edumeelsest ja avatud inimesest.
Selle suure “headuse”, “sallivuse”, “sõbralikkuse”, “toreduse”, “armastavuse”, “edumeelsuse” ja “avatuse” hurmuses ollakse aga valmis heaks kiitma ka kõige suuremad ja võikamad kuriteod, rääkimata pettustest, manipulatsioonidest ja lihtlabasest lollusest – ikka headuse, sallivuse, sõbralikkuse, toreduse, armastuse, edumeelsuse ja avatuse pärast.
Just nii võib president või riigikogu esimees rääkida ühe näopoolega malbelt austusest inimväärikuse ja -õiguste vastu ning teise näopoolega kärkida rangelt nende peale, kes julgevad kahelda, kas tuhandete laste iga-aastane brutaalne mõrvamine valitsuse ulatuslikul rahalisel toel on ikka päris õige asi.
Reaalsustaju minetamine ei olegi midagi muud kui hullumeelsus.
Meeldib see kellelegi või mitte, aga poliitikute sõnavõtte vaadates hakkavad praeguse aja ja nõukogude aja vahelised ajaloolised paralleelid üha selgemalt esile tõusma. Ja üha enamad hakkavad sellest ka rääkima, sest siiski veel usutakse reaalsuse tajumisel rohkem oma silmi kui seda pilti, mida ideoloogiline eliit püüab kramplikult meile reaalsuse pähe esitleda.
Täna hommikul leidsin postkastist alltoodud kirja, kus jõuti kiiresti küsimuseni sellest, kas hakkame nüüd paavsti seisukohaväljendustest kantuna SAPTK ruumides pagulasi majutama. Loodan, et ma ei põhjustanud ajakirjanikule pettumust, aga olin sunnitud veidi hoogu maha võtma.
Igal juhul on selge, et ühelt poolt peaksime tegema rohkem abivajajate abistamiseks – ka siin samas koduühiskonnas –, ent tuleb meil samuti rohkem mõelda, kuidas seda teha inimlikul ja tõeliselt armastaval moel ehk viisil, mis mitte üksi loob kuvandit meist kui headest inimestest, vaid ka reaalselt aitab probleemide lahendamisele kaasa.
Selleks, et reaalselt probleemide lahendamisele kaasa aidata, on aga tarvis vähemalt kolme eeldust: (a) vabaneda orjalikust vaimsest hoiakust, mis muudkui kihutab tegema täpselt nii, nagu suuremate ja tugevamate poolt ette öeldakse; (b) süveneda probleemide tegelikesse põhjustesse ning olla valmis vaatama silma tõele, mis võib nõuda meilt kogu oma eluhoiaku ümbervaatamist; (c) olla valmis tegema isiklikke ohverdusi ja kannatama selle nimel, et kellelgi teisel saaks olla parem.
Jaak Urmet küsib Postimehes avaldatud emotsioonidest nõretavas artiklis nõutult: kes ma küll olen, kui ma suurt osa oma rahvast ning tema kultuurilistest traditsioonidest põlgan:
“Viimaste aastate jooksul on üha kiiremini vähenenud mu soov siduda ennast rahvustunnusega. See tähendab: eestlaseks olemisega. Osalt on see soov vähenenud kuidagi iseenesest, loomulikul teel, aga väga suures osas on seda vähendanud ka mitmed vastikud ja mulle täiesti talumatud tendentsid, mis Eesti ühiskonnas on rahvusluse ja eestlaseks olemise sildi all viimastel aegadel tekkinud.”
Usun, et sellele raskele küsimusele võiks pakkuda teatud määral vastuseid nädalalõpp Jaak Valge suurepärase teosega “Punased I”, millest olen põgusalt kirjutanud ka varem. Allpool on vaid üks lõiguke sellest, kuidas Valge iseloomustab 1920-ndatel Jaak Urmetiga väga sarnases kimbatuses olnud juunikommuniste, kellest nii mõnigi nimetas end sarnaselt Urmetiga kirjanikuks:
“Eesti iseseisvus ei olnud neile oluline. […] Aeg ja riik, kus Andresen, Semper ja Vares-Barbarus elama pidid – Eesti Vabariik 1920. aastatel: rahvuslik, iseteadvalt end üles ehitav ja oma uuskodanlikku klassi loov –, ei olnud nende unistuste Eesti. Vares-Barbarus ja Semper võõristasid Eesti ühiskonda juba 1920. aastate alguses ning kümnendi teisel poolel see võõristus aina süvenes… Nende unistuste Eesti Vabariik ja Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti — lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline — vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ning mujal hinnatud kultuurimustreid endasse teisaldav.”
Aga suurima päevalehe veergudel pikalt-laialt ja värve kokku hoidmata oma rahva suhtes põlgust väljendada – see ei ole vihakõne ega vaenu õhutamine. See on öeldakse olevat armastus ja sallivus.
Igal juhul on kutuuriantropoloogilises plaanis päris huvitav jälgida, mis praegu meie ümber toimub. Sedamööda, kuidas hüsteeriline kriiskamine võtab iga päevaga aina sõgedamaid vorme, saaks massipsühholoogia uurijad siit kahtlemata head materjali. Ja kõik, kes selle hüsteeriaga kaasa jooksevad, saavad endale uue aja indulgentsi teadmisest, kui head, avatud, sallivad, progressiivsed ja toredad inimesed nad on, ilma, et peaks mingilgi moel end pingutama või mingisuguseidki ohvreid tooma, et reaalselt vooruslikult ja vaimselt kasvada või kellelegi tegelikult midagi head teha.
Heaks näiteks on ka terve rea kirjanike (th Jaak Urmeti) poolt tehtud ühisavaldus. Vot see on alles tekst! Põimida niisugune hulk kõikjal lokkavast vihkamisest kõnelevaid lauseid ühte nappi ühisesse (!) karjatusse – see nõuab mitte ainult erilist talenti, vaid ka teatavat psühhootilist seisundit, mida juba niisama lihtsalt ei saavuta.
“Vihkamine Eesti ühiskonnas muutub järjest lõikavamaks, häirivamaks, talumatumaks.”
“Vihkamine nakatab järjest suuremat osa meie rahvast.”
“Jahmatavalt palju eestlasi vihkab kõiki, kes on natukegi teistsugused.”
“Mis takistab siis nii paljusid meie rahvuskaaslasi leidmast endas inimlikkust?”
“…väga suure osa eestlaste hinges pesitseb viha…”
“Kas me tahame elada riigis, mida … valitsetakse, toetudes tumedatele tungidele, hirmudele, suhtelisele vaesusele, sotsiaalsest ebakindlusest tingitud võõravihale, aga lihtsalt ka harimatusele ja teadmatusele?”
“Me ei taha lihtsalt näha oma riigi eesotsas selliseid poliitilisi jõude ega inimlikkuse ja sallivuse vastast meelsust, lausa rumalat õelust ja kõige selle üleskütmist kogu ühiskonnas.”
“Hirmudest ja vaenust juhindumine on tõelise rahvuslikkuse häbistamine!”
“Vihkajast ei saa viha välja ravida. Vähemalt ilma psühhiaatri ja arstirohtudeta.”
“Me peame ütlema kuuldavalt ja nähtavalt, et meie ei taha seda viha!”
“Näitame vihkajatele, sõimajatele ja ähvardajatele kätte tee ajaloo prügikasti!”
Samas ei saa seda kõike pidada üllatavaks, pidades silmas seda kultuurilist taset, mida Jaak Urmet on lahkelt demonstreerinud varemgi. Nt 2004. aastal avaldatud artiklis kirjutas ta nõnda:
“Iga kristlaste samm võimu suunas on samm tagasi ühiskonna arengus. Kirik ja kristlus, nagu kõik teisedki religioonid, kuuluvad ühiskondliku jõuna minevikku, neisse aegadesse, mil teadlased põlesid tuleriidal ja Päike tiirles ümber Maa. Tänapäeva ühiskond peab põhinema aksioomil, et jumal on olemas samavõrd, kuivõrd on olemas kõik teisedki inimeste väljamõeldised eesotsas Une-Matiga.
Kuid ometi on – täiesti kahetsusväärselt – kirik ja kristlikud tõekspidamised ühiskonnast visad kaduma. Miks? Sest kirik ja kristlased korrutavad oma jutte iga päev, aga ateistlikku selgitustööd ühiskondlikul tasandil ei tehta enam ammu – raamatukogude võrgukataloogi andmetel ilmus viimane eestikeelne ateistlik trükis 16 aastat tagasi. Kristlased ründavad järjest pealetükkivamalt, kuid sellele jõule teadlikke vastu seisjaid peaaegu ei ole.
See on ohtlik puudujääk. Kui on jõud, siis olgu ka vastasjõud. Tuleb taastada ateistlik vastasrind kirikule! Siinkohal lisan vahemärkuse korras, et kiriklikud demagoogid on üritanud tembeldada ka ateismi religiooniks, kuid sama hästi võib sõda nimetada rahuks ja valgust pimeduseks!
Ateistlik selgitustöö peab asuma paljastama kristluse varjatud aluseid, valgustama selle inimvihkajaliku ideoloogia ajaloolis-poliitilist kujunemislugu, õpetama läbi nägema uimastavat piibliloba. Esmajärjekorras peab ateistlik vastasrind põrmustama neli müüti, millega kristlus Eestis enda tegelikku palet varjab, oma olemasolu õigustab ja mis kõige hullem, kunstlikult enese järele vajadust tekitab. Need neli müüti on: 1) kirik kui kultuuri looja, 2) kirik kui eestluse ja vabaduse tugi, 3) kirik kui moraali kandja, 4) kirik kui hingeabi.”
Sotsiaalmeediaavarustest võib aga sama härra esituses leida ka hulgaliselt muid (samasuunalisi) avaldusi, mille kaudu paistab üha selgemalt, milline on nn sallivusideoloogia ja selle kandjate tegelik pale. Inimesed, kes ei ole oma vaadetelt piisavalt liberaalsed, sallivad ja edumeelsed, on saanud tähistatud umbrohuna, mis tuleks pikemalt arutlemata põllult (ühiskonnast) raksti välja tõmmata, nii sügavalt kui võimalik:
Tegelikult on Jaak Urmetist natuke kahju ka. Jäänuks tema loominguline kõrgaeg nt 50-ndatesse ja 60-ndatesse aastatesse, oleks talle võinud avaneda poliitilise režiimi teenistuses (nt haridus- või kultuuriministeeriumis) vägagi avarad eneseteostuse võimalused. Mees olnuks tõeliselt hinnas, kindlasti oleks ta saanud nii mõnegi medali… Aga samas pole ka hullu, sest kui vähegi indu on, siis leiab ajaga kaasa jooksmiseks võimaluse alati.
Kas välisminister, kelle arvates ei tohi Euroopa Liidu plaanide teostamisel takerduda niisugustesse detailiküsimustesse, nagu küsimus sellest, kas Eestil säilib immigratsioonipoliitika osas iseotsustamise õigus või mitte, esindab eesti rahva huve Euroopa Liidu ees või pigem Euroopa Liidu huve eesti rahva ees?
Fakt on see, et riikliku iseseisvuse seisukohast on immigratsioonipoliitika osas iseotsustamise õiguse säilitamise näol tegu kriitilise tähtsusega küsimusega, mitte detailiga, millesse ei tohiks “tähtsamate asjade” huvides takerduda. Mida Marina Kaljurand sisuliselt selgitab, on ju see, et me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse, nagu küsimus sellest, kas me üldse tahame iseseisev riik olla või mitte.
Näib, et põhiseaduse aluspõhimõtted on progressiivsele poliitilisele eliidile risti jalgu ette jäänud.
Elame uue paganluse, õhtumaade kristliku kultuuri allakäigu ajastul, mil vähegi tähelepanelik silm märkab kõikjal autentsete väärtuste hülgamise, tsiviliseerituse kadumise, vabadust mahasuruvate totalitaarsete ilmingute kerkimise, tõe eiramise ja eitamise ning mõistusele selja pööramise märke. Paljud inimesed mõtlevad murelikult, kuhu küll on meie kultuur suundumas.
Sel lehel püüan arutleda peamiste kultuuris aktuaalsete filosoofiliste, religioossete, moraalsete, õiguslike ja poliitiliste teemade üle lähtudes kristlikust traditsioonist. Püüan kommenteerida võrdlemisi laia ringi kuuluvaid küsimusi, seades eesmärgiks selguse loomise kõikvõimalike või(s)tlevate arvamuste, maailmavaadete, ideoloogiate ja väärtussüsteemide lõputus rägastikus. Püüan mõista, kuhu on meie kultuur suundumas.
Head lugemist!
Kommenteerimise reeglid
Kommentaarid siin lehel kirjutatu suhtes on teretulnud, kuid selles osas kehtivad mõned lihtsad reeglid:
1. Jätan endale õiguse heade kommetega vastuolus olevaid kommentaare toimetada ja nende avaldamisest keelduda.
2. Suure tõenäosusega jätan avaldamata kommentaarid, mis ründavad minu isikut, milles väljendatakse end ebasündsalt või milles laimatakse kedagi.
3. Kommentaarid peaks olema teemakohased, viisakad, konstruktiivsed ja konkreetsed (paremal juhul mitte pikemad kui 100 sõna).
4. Kuivõrd kirjutan oma nime varjamata, ootan sama ka kommenteerijailt. Avaldan üksnes kommentaarid, mille juures on märgitud kommenteerija täisnimi.
5. Püüan kommentaaridele vastata, kuid ei pruugi seda ajapuudusel alati teha.
6. See lehekülg on mõeldud selleks, et saaksin oma seisukohti väljendada. Kui soovite leida kanali oma vaadete laiemaks tutvustamiseks, soovitan luua oma blogi.
Head kaasamõtlemist!
Tekstide kasutamise reeglid
Siin avaldatud tekste võib reprodutseerida, tsiteerida ja refereerida, andes viite nende algallikale ning saates mulle selle kohta e-postile teate (varro.vooglaid [ät] gmail.com).
"Uus paganlus jälestab mõistust ja on uhke ilu ründamise üle. See esitleb uhkusega muusikat, mis on kakofooniline, ehitisi, mis on eemaletõukavad, pilte, mis kujutavad endast ei muud kui kaost, ning irvitab loogilise arutluse üle, tehes sõnast 'loogiline' põlgliku mõnituse."
Alasdair MacIntyre
"Barbarid ei oota oma hetke teisel pool piire; nad on meid valitsenud juba õige pikka aega. Ja teadmatus sellest moodustab osa meie olukorra raskusest. Me ei oota mitte Godot'd, vaid uut - mõistagi väga erinevat - püha Benedictust."
La Civiltà Cattolica, 1851
"Olles heitnud kõrvale kogu üleloomuliku reaalsuse ning pöördunud paganlikku ratsionalismi, leidsid ühiskonna moderniseerijad, et nad ei suuda enam peatuda. Nad pidid oma hävitustööd jätkama, alustades rünnakutest ühiskondliku olemise ja korra aluseks olevate moraalitõde vastu ning minnes edasi kogu ühiskonna loomuliku orgaanilise struktuuri purustamisega ... Nüüd jääb veel üle saavutada, et üksikisikud kaotaksid kõigi asjade olemuse tunnetamise võime, eitaksid kõiki loogikaseaduseid ja kaevuksid täieliku ignorantsuse pimedusse, kantuna soovist jõuda täiusliku vabaduse kõrgpunkti."
Edmund Burke
"Kurjuse triumfiks ei ole vaja muud, kui heade inimeste tegevusetust." "Keegi ei tee suuremat viga kui tema, kes arvates, et tema võimuses on teha vaid natuke, ei tee mitte midagi."
Otsi
G. K. Chesterton
"Merely having an open mind is nothing. The object of opening the mind, as of opening the mouth, is to shut it again on something solid."
Paavst Benedictus XV
"Inimeste ideedes ja moraalis toimunud muudatused on sedavõrd sügavad, et kui Jumal meile peagi appi ei tule, paistab tsivilisatsiooni lõpp lähedal olevat. ... Seepärast peavad kõik tegema pingutusi, kui meil on mingigi tõeline igatsus rahu ja harmoonia järele inimühiskonnas, et ... tõsta kristlikud põhimõtted taas kord au sisse."
(Ad Beatissimi Apostolorum, 1914)
Arnold Toynbee
"Tsivilisatsioonid surevad mitte mõrvamise, vaid enesetapu läbi."
Erik von Kuehnelt-Leddihn
“Viiskümmend üks protsenti rahvast saab luua totalitaarse režiimi, rõhuda vähemusi ja jääda ikkagi demokraatlikuks.”
Aleksandr Solženitsõn
Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid — ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.
Paavst Johannes Paulus II
Demokraatiat ei või kummardamise objektiks muuta niivõrd, et sellest tehakse moraali aseaine või ebamoraalsuse vastane imerohi. Põhimõtteliselt on demokraatia "süsteem" ja sellisena vahend, mitte eesmärk. Demokraatia moraalne väärtus ei tulene automaatselt temast endast, vaid sõltub vastavusest moraaliseadusele, millele see, nagu iga teinegi inimkäitumise vorm, peab alluma. Teisisõnu, demokraatia moraalsus sõltub selle eesmärkide moraalsusest ja selleks kasutatavate vahendite moraalsusest. /.../
[O]n kerge näha, et ilma objektiivse moraalse aluseta pole isegi demokraatia võimeline püsivat rahu kindlustama, seda eriti sellepärast, et rahu, mis ei rajane iga isiku väärikuse ja kõigi rahvaste vahelise solidaarsuse väärtustel, osutub sageli petlikuks. Isegi osaluspõhistes valitsussüsteemides toimub huvide reguleerimine sageli kõige võimsamate kasuks, kuna nemad on kõige võimekamad mitte ainult võimutasanditel manööverdama, vaid ka konsensust kujundama. Sellises olukorras saab demokraatiast tihti tühi sõnakõlks.
Seepärast on ühiskonna tulevikuks ja terve demokraatia arenemiseks tungivalt hädavajalik avastada uuesti need peamised ja loomupärased inimlikud ja moraalsed väärtused, mis lähtuvad inimeseks olemise tõest ning väljendavad ja kaitsevad isiku väärikust – väärtused, mida isik, enamus ega riik ei saa kunagi luua, muuta ega hävitada, vaid mida neil tuleb üksnes tunnustada, austada ja edendada. (Evangelium Vitae)
G. K. Chesterton
"Merely having an open mind is nothing. The object of opening the mind, as of opening the mouth, is to shut it again on something solid."
John Stuart Mill
"Veel ei ole jõudnud kätte aeg, mil saame Inglismaal oma eesmärke kompromiteerimata asuda kristlikku teoloogiat avalikult ründama. Saame sellest üksnes mööda minna, eemaldades selle rahumeelsete vahenditega kõigist filosoofilistest ja ühiskondlikest aruteludest, ning eirates kõiki selle jaoks olulisi küsimusi, väites need olevat igapäevase elu seisukohast tähtsusetud." (Kirjast August Comte'le, 1844)
Thomas Jefferson
“If a nation expects to be ignorant and free, it expects what never was and never will be.”
Max Planck
"Teadus ei saa lahendada looduse ülimat müsteeriumi, sest lõppude-lõpuks oleme me osa loodusest ja seega osa müsteeriumist, mida püüame lahendada."
George Orwell
"Poliitiline retoorika on töötatud välja panemaks valesid kõlama tõepäraselt ja näitamaks mõrva lugupidamist väärivana, ning andmaks tühjale tuulele tõsikindluse ilme."
"Universaalse pettuse ajastul on tõerääkimisest saanud revolutsiooniline akt."
Posted by vooglaid 
Veritas lux mea! 
